Erich Fromm “Armastuse kunst”
Vaino Vahing oma “Päevaraamatus” kirjutab aastal 1969, et Frommi “Armastus” tuleks eesti keelde tõlkida. Nimelt on “Literaturnaja Gazeta” ilmutanud artikli psühhoanalüüsist ja Vahing näeb, et N. Eestis oleks aeg tutvustada muutust, mille on ühiskondlikus teadvuses põhjustanud psühhoanalüüs.
Tõepoolest, Frommi 1956 ilmunud menuk kuulub oma vaimulaadilt pigem kuuekümnendatesse, lääne seksrevolutsiooni ja hipiajastusse, minu mälu järgi teos isegi levis käsikirjas vähemalt 80ndail Tartu humanitaaride hulgas kui “keelatud lääne mõtte” tähtteos. Täna tundub see (eesti keeles esmakordselt 1989 LR-s ilmunud) raamat, kus sünteesitakse zen-budismi ja freudismi, taltsa kinkeraamatuna, sobides hästi Coelhode kõrvale. Muuhulgas rõõmustas Frommi teose ilmumise üle ajakirja “Pere ja kodu” toimetaja oma kolumnis, leides sealt juhtnööre igapäevaseks eluks.
Kuulsa Frankfurti koolkonna juures 1929-32 tegutsenud humanistlik psühhoanalüütik Fromm andis klassikalisele, füsioloogiast lähtuvale freudistlikule seksikäsitlusele juurde eksistentsiaalse mõõtme, mistõttu on hästikasvatatud seltskonnas kindlasti aktseptaablim kui tumedate tungide orjust kuulutav Freud. Nagu ka teised Frankfurti Sotsiaaluuringute Instituudi juures tegutsenud mõtlejad, oli Fromm marksist, kes nägi turuühiskonna võõrandavat mõju üksikindiviidile ja tähtsustas inimese tegevuses sotsiaalset mõõdet. 1933-80 tegutses Fromm USAs (vt Ann Alari järelsõna).
Teos käsitleb armastuse eri liike: vennaarm, emaarm, erootiline armastus, enesearmastus ja jumalaarmastus. Eraldi peatükk on armastuse allakäigust läänemaailmas. Frommi põhitees on see, et inimene ületab armastades oma eraldatuse ja kogeb ühtsust teistega, ning eraldatuse ületamine on tema sügavaim eksistentsiaalne vajadus. Frommi teeb eksootiliseks zen-budismi mõistete kasutuselevõtt, satori ehk valgustuse kogemuse tähtsustamine, muuhulgas armastuses. Ta populaaris zeni mitmes teoses ja uskus selle rakendatavust lääne inimese elus.
Niisiis heas tõlkes ja igati kasulik raamat ning pole paha, kui kunagist vaimuinimeste maiust loevad nüüd pubekad ja pereemad. Võib-olla on siin oma loogika, et eesti lugeja saab kapitalismikriitilist Frommi lugeda nüüd, kui turumajanduse ülesehitamise tuhina raugedes on taas moes mõtiskleda inimeksistentsi üle.
