Erika Aulik, “Viru tänav ja teised”
Tallinna kohvikuelu on tänapäeval ikka väga üheülbaline. Mine kuhu tahad, igal pool tolknevad ainult mingid mõttetud noored, sulejoped seljas, kokteilikõrred suus ja läpakad süles. Aga veel kaheksakümnendate keskel andis näiteks Moskvas tooni hoopis teistsugune seltskond – toredad eestiaegsed vanaprouad ja vanahärrad istusid likööripitside ja kohvitasside taga, arutasid maailma asju ja meenutasid möödunut. Kui sattusid nende vestlusi pealt kuulma, said teinekord teada hämmastavaid ja pööraselt naljakaid asju.
Käesoleva mälestusteraamatu autor võinuks vabalt olla üks neist Moskva stammkundedest. 1907. aastal sündinud ja 1988. aastal surnud Erika Auliku lähitutttavate hulka kuulusid Marie Under ja Artur Adson, Friedebert ja Elo Tuglas, Johannes Aavik, Ants Laikmaa ning paljud teised Eesti kuulsused. Olgu siinkohal toodud väike stiiliproov legendaarsele keelemehele pühendatud peatükist:
“Johannes Aaviku voodi oli sageli korrastamata, voodikate sassis. Voodi serva alt paistis valge emaileeritud ööpott, mis oli sageli täis. WC asus köögis. Kägardunud voodikatte ja linade vahel magas tihti Aaviku lemmik – kass. Aavik ei armastanud, kui tema tuba ilma tema loata koristati. Ka voodipesu ei tohtinud keegi ilma tema loata vahetada.”
Ja sellised need proua Auliku memuaarid ongi: kohati koomilised, kohati dramaatilised muistsed klatshilood, põnevalt ja hästi kirja pandud, huviga loetavad algusest lõpuni. Igatahes minu raamaturiiulis kuulub “Viru tänavale” väärikas koht Elo Tuglase ja Jaan Roosi teoste naabruses.
