Erinevad esitajad "'Eesti dubstep"'

Tumedate tippude kogum.

Erinevad esitajad

“Eesti dubstep”

(Lejal Genes/Lejal Globe)

Aastat neli-viis tagasi vaikselt tantsusaalidesse imbuma hakanud madal-biite on ametlikele ketastele isegi päris kaua ootama pidanud. Pinnas on pikka aega olnud kobe: d’n’b uudsus on taandunud juba ammu millekski turvaliseks, UK-garage’i ja 2-step’i kerglane kuulsus on vaikselt hääbunud koos klubikultuuride tagasitõmbumisega. Kui võtta ühte, teist ja kolmandat, sulabki kokku midagi uuemat, moodsalt sünget, kus tempo on tõmmatud poole peale, aga seda kurjakuulutavamalt ja hoogsamalt võbisevad peal bassid ja muu tumedam kraam. Umbes samal ajal sündinud elektroonilisem minimal on oma juurtega sarnasel pinnasel, see plonksimine on aga jäänud äraleierdatuna riiulile retroseisust ootama. Tumedus tõmbab ja kui liiga sügavale ei nähta, siis vähemalt tajutakse vormi.

Dubstep’i firmamärgiks on bassid, vonklevad rasvased maod, mida sabast kinni hoides krutitakse. Kõlab ohtlikult, kuid paraku nii see alati ei ole – halvimal juhul võib jäljeks jääda tühipaljas peeretus, mis õhtusöögist hoolimata kõlab ikka ja jälle kahtlaselt sarnaselt. Kui ikka bassi, siis sellist, mis pasa lahti võtaks.

Vormitruudus lööb läbi paljudest Eesti esimese dubstep-kogumiku lugudest, pealesunnitud tumedus võiks vabalt sõpru leida doom’i ja drone’i urgastest, aga miskipärast onatakse ikka “orientaalsete” kõlade peale, mis, kahtlen, on tingitud dubstep’i originaatoreid ümbritsevaist subkultuuridest, mitte idamaaihalustest. Ma ei ütleks, et nüüd oleks vaja kannelt sisse tõmmata, aga teatav melanhoolne folk-alge on juba ka siinsetes lugudes kohati olemas, siiski väga varjatud kujul. Innovatiivsuse sildi kandmine eeldab julgustükke. Kui miinused ja plussid kokku heita, saame siit kõva keskmise või isegi veidi üle, teades, et suurema osa tegijate eksperimentaalsemad, julgemad ja seega palju põnevamad palakesed istuvad myspace-riiulitel, kellel oma lõbuks, kellel ootamas järge rahvusvahelisteks manöövriteks. Kui veidike nimesid esile tuua, siis lehvikusse jääks džunglipea Prospecta, rahvusvaheline Formal Mutation, kõrgelt gruuviv Gee, melanhoolne Slin ja kirsina vahest L-OW, kelle “Lost Valley” on dubstep’i müstikale ehk kõige lähemale pääsenud.

7