Maja, mis mahutaks endasse eesti rahva loo, tuli Eesti Rahva Muuseumil oodata terve sajand. Nüüd on see olemas ja vägevam, kui muuseumi kunagised asutajad unistadagi oskasid. See on ehitis, mille suurejoonelisust ei suuda ükski foto ega telepilt edasi anda, seda peab ise nägema. Sellest majast õhkub 1930. aastatele omast pompöössust, mida ümbritsev maastik veelgi võimendab. Ent vahest peabki meie esimuuseum olema silmatorkavalt suur ja vägev – Eesti ­Rahva Monument?

ERM-I PÜSINÄITUS „KOHTUMISED“ lööb vaataja pahviks endassetõmbava vooga, mis kaob kaugusse nagu silmapiiri taha. Ajarada ehk väljapaneku koondamine ühte pikka koridori on klassikaline ning kindla ­peale minek. Näiteks Maanteemuuseumis on ajateele üles ehitatud koguni kaks püsinäitust („Head teed!“ ja „Teeaeg“), samuti oli ajatelg keskne osa Eesti Ajaloomuuseumi püsinäitusel „Iseolemise tahe. 90 aastat Eesti Vabariiki“ Maarjamäe lossis. Selles mõttes pole ERM sisult midagi märkimisväärselt uut. Niisugune lahendus on küll kindel, ent samas kätkeb ohtu igavaks muutuda. Väljapaneku koostajad on seda ilmselt teadvustanud ning püüdnud rutiini lõhkuda vitriinide ja elavate infotahvlite mitmekülgsusega.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel