Esikümme: Kümme teed maailma lõppu
Üks põhjustest on ilmselt see, et universaalsemat, ühendavamat teemat on raske leida – maailma lõpuga silmitsi seistes on iga maailmakodanik sunnitud kõik muud tegemised kõrvale heitma ja silma vaatama inimeseks olemisele kui niisugusele – mis on humaansus, mis on see, mis meid loomadest ja masinatest eristab, kuidas käituksid sina olukorras, kui on võimalik päästa miljonite, miljardite elu, tuues ennast ohvriks? Millal muutub enesealalhoiuinstinkt naeruväärseks, millal aga mõjub samamoodi pöörane hulljulgus?
Inimeksistentsi lõppemise erinevaid viise tunnistav, soojas mugavas kinotoolis lamasklev ja tagumiku peale talvepekki koguv filmisõber leiab kinost lahkudes kindlasti, et elu on lill ja küll on tore, et see oli kõigest film. Olgu need maailmalõppemised suurel ekraanil siis nii naiivsed või teaduslikult ebapädevad kui tahes. Siin on primaarne meelelahutamine – mida grandioossemal skaalal, seda parem.
1. “Wall-E”
See Pixari stuudio võluv kogupereanimatsioon on üks vähestest ökoloogilise apokalüpsise filmidest, kus peategelane pole ennastsalgavalt hulljulge perekonnapea või totaalne luuser, kes peab endas kangelase katsumuste kaudu avastama. Vastupidi, Wall-E on robot, kes ei räägi üldse midagi, kuid tema armas vaikne askeldamine inimeste poolt hüljatud, prügihunnikute alla mattunud planeedil Maa on nii kõnekas, et kangelastest ausalt öeldes ei tunnegi puudust.
Orbiidil tiirlevate kosmoselaevade spaades peesitavad (ja tarbivad!) seni aga evakueeritud inimesed, kes enam ei mäletagi, kust nad pärit on ja kuhu teel. Väike prügikoristusrobot Wall-E, kes on kogemata leidnud Maal taas ühe tärkava rohelise taime, saamata arugi, mida see tähendab, toob peaaegu sama kogemata ka inimesed kõrbeks muutunud koduplaneedile tagasi.
2. “Inimlapsed / Children of Men”
P. D. Jamesi ainetel Alfonso Cuaróni lavastatud realistlik ulmefantaasia töötab just nimelt tänu oma hallile argisusele. Siin ei domineeri high-tech, siin on vihmahall multikultuurne lähituleviku-London, mis ei erine väga palju tänasest Londonist. Tõele au andes – tõenäosus pubis istudes terrorirünnakus surma saada on tulevikus siiski suurem.
Ka inimkonna huku põhjus on proosaline – naised-mehed ei ole lihtsalt enam fertiilsed. Kuum kaup on eneseabipakike – sure siis, kui sulle sobib. Maailm lõpeb tasapisi, ilma suurema pauguta. Õigustatud on küsimus, et kellele pärandab mürgisüstidega miljardeid teeniv firma oma raha, kui järglasi pole.
Viimast teadaolevat rasedat tuleb hoolega valvata ja ta turvalisse kohta toimetada. Kas vananev ühiskond vannub lootusetusele alla või jääb ebatõenäolisele imele lootma?
3. “Matrix”
Andy ja Larry Wachowski triloogias on inimkond sõna otseses mõttes vangistatud kõrgema tehismõistuse poolt ja meile tuttav tsivilisatsioon jätkub vaid inimeste peades, aga mitte enam reaalsuses. Väike hulk arvutite ja inimeste vahelise sõja käest eluga pääsenuid asustab Zioni, inimeste viimast kantsi.
Reaalselt on inimesed vaid patareid humanoidarvutile, kes omakorda toodab virtuaalset reaalsust, mis inimeste päid täidab ja neil unest üles ärgata ei lase. Eks tänast ultraliberaalset kauboikapitalismi peetakse ka “ärganute” ringkondades omamoodi “Matrixiks” – (üle)tarbiv kodanik on kolimas virtuaalsesse reaalsusse ega jaga enam, mis mänge temaga mängitakse. Järelikult vajab äratamist.
Nii võttes on 1999. aastal valminud “Matrix” tehisintellekti-ootuse ja samaaegse kartuse ajastule kohane ohudraama, rääkimata tema visuaalsest jäljest 21. sajandi kinomaastikule, mis on võrreldav Fritz Langi “Metropolise” kujundatud pildiga inimeste ja masinate vahekorrast, mis domineeris maapealse põrgu esmase visioonina 20. sajandi viimase kolmandikuni välja.
4. “12 ahvi / Twelve Monkeys”
Terry Gilliami painaja viib meid 2035. aastasse, mil teadlased kuskil Philadelphia maa-aluses laboris valmistuvad Bruce Willise tegelaskuju sõidutama ajas 40 aastat tagasi, et too tooks neile väärtuslikku uurimismaterjali. Nimelt tappis just siis inimese loodud viirus 99 protsenti Maa elanikkonnast, ellujäänud pidid kolima maa alla ja linnad vallutas metsik loodus endale kiiresti tagasi. Paraku läheb ajareis nihu ja mees jõuab kohale hea mitu aastat liiga vara. Ja hoopis tema satub uurimise alla.
Millised on ajas rändamise tagajärjed? Kas tehnoloogia areng ei ole otsapidi sellesama oksa saagimine, millel me istume, uurib Gilliam oma tumedas, reaalsust ja pettekujutlusi, teaduse ja tõsiteadmise türanniat käsitlevas post-apokalüptilises loos.
Viirused on 60ndate keskpaigast alates põhivoolukinos kõvad tegijad – “The Omega Man”, “The Andromeda Strain”, “I am Legend”, hiljem juba “28 päeva hiljem” jpt näitavad hästi, miks praegugi sea- ja linnugrippi uudised nõnda müüvad – moodsa aja inimene tahaks küll uskuda moodsa meditsiini võimekusse, aga nakkusehirmude vastu pole vaktsiini leiutatud.
5. “Dr Strangelove ehk kuidas ma lõpetasin muretsemise ja õppisin armastama pommi”
Stanley Kubricku klassika mängib 60ndatel valitsenud tuumasõja hirmudega – hullunud õhujõudude kolonel Jack D. Ripper saadab tuumapommitajad Nõukogude Liidu poole teele, venelastel on aga varuks viimsepäevamasin, mis rünnaku puhul käivitub ja elu planeedil lõpetab. Grotesk ja poliitiline satiir teevad “Dr Strangelove’ist” kultusfilmi. Üldiselt ongi usutavam maailmalõpp, millele rajab teed inimene ise, aga mitte mõni kosmosest meie poole kihutav Texase-suurune asteroid (“Armageddon”). Võimalus, et kui sina lased mind õhku, siis lasen mina sind õhku ja me oleme kõik surnud, sundis hea mitu aastakümmet superriike köiel kõndima.
6. “Päikesepaiste/Sunshine”
“Rentslimiljonäri” eest üle kullatud Danny Boyle’i mitte just ülemäära põnevas kosmoseodüsseias muutub maailmalõpp käegakatsutavaks tänu sellele, et päike hakkab ootamatult kiiresti kustuma ning planeeti Maa ootab ennenägematu ja ilmselt ka fataalne jahtumine, mis siin edasise elutegevuse välistab.
Loomulikult saadetakse üles kosmosesse mehitatud süstik pommidega, mis päikese taasaktiveerima plahvataksid. “Ikarose” meeskond on inimkonna viimane lootus, ning kus olid küll stsenaristi silmad, kui ta laevale nii ilmselge, ilma igasuguse eduvõimaluseta nime andis – Kreeka mütoloogiast tuttav Ikaros teadupärast lendas uudishimust päikesele nii lähedale, et tema vahast tiivad selja küljest lahti sulasid ja ta taevast alla surnuks prantsatas.
Uut jääaega ennustas ka Roland Emmerichi “Päev pärast homset / The Day after Tomorrow”, tüütuvõitu kliimadraama vastuvoolu liikuvast professorist, kes üritab päästa nii maailma kui oma poega.
7. “Maximum Overdrive”
Kultuskirjaniku Stephen Kingi enese poolt lavastatud, mõningates ringkondades kultusliku maine omandanud ja tänaseks juba kämp-komöödia žanrisse liigitatav masinate ja inimeste vahelist sõda kujutav teos saab alguse kummalisest radioaktiivsest “rohelisest udust”, mille järel masinad inimeste vastu pööravad. Soundtrack’il kõlab ei keegi muu kui AC/DC, kes küsib muuseas: “Who Made Who”. Kes keda tegi? Kubiseb sellistest stseenidest nagu jalgratturit taga ajav muruniiduk ja inimeste pihta tulistav automaat. Kaheksa päeva madinat. Aasta oli siis 1986. Mõni aasta varem, 1984 tutvustas James Cameron “Terminaatorit”, mis võttis ennast küll oluliselt tõsisemalt ega mõistnud kohe üldse nalja.
8. “Pöidlaküüdi teejuht galaktikasse / Hitchhiker’s Guide to the Galaxy”
Planeet Maa jääb intergalaktilise kiirtee peale ette ja lastakse õhku. Kümme punkti lihtsa ja keerutamata stoori eest. Bestselleril põhinev briti komöödia käsitleb muidu ka päris nutikalt tsivilisatsioonide kokkupõrkeid.
9. “Maailmade sõda / -War of the Worlds”
H. G. Wellsi visioonist ebasõbralike tulnukate rünnakust eesmärgiga kustutada elu Maal valmis esimene filmiversioon juba 1953. aastal Byron Haskini käe all. Järgmise tõi Steven Spielberg välja 2005. aastal, Tom Cruise’iga peaosas.
Kui esimene ekraniseering jääb Külma Sõja aega ja tulnukaid on lihtne venelastega asendada, siis teise “Maailmade sõja” interpreteerimisel tuleb ilmselt islami ja kristluse konfliktist abi otsida. Vaherahu tulnukatega ei ole igatahes võimalik sõlmida.
10. “2012”
Roland Emmerich, kes on enesele reserveerinud apokalüptiliste stsenaariumide teostamise eelisõiguse, on eelmisest reedest kinodesse jõudnud “2012” sisse toppinud kõike, mida ühes maailmalõpufilmis olema peab. Kes veel mingil põhjusel ei tea, siis “juba maiad ennustasid”, et 2012 on lõpp käes. Paranoikude veskid jahvatavad ja Emmerich haistis head kraami kaugelt. Laenas piiblist Noa laeva idee (kõige absurdsemalt naljakas ongi filmis helikopterite külge riputatatud elevantide ja kaelkirjakute ja ninasarvikute toimetamine üle Himaalaja mäestiku) ja klopsis selle kokku harjumuspärase “lapsed lähevad isaga, kes on emast lahutatud, nädalavahetust veetma ja põrgu algab” emotsionaalselt köitva perelooga ja mattis meeletud miljonid eriefektidesse, näitamaks Washingtoni, Las Vegase, New Yorgi ja ülejäänud maailma hävimist vulkaanipursetes ja hiidlainetes.
Noa laevade ehitust (allhanget teostab mõistagi Hiina Rahvavabariik) finantseerivad maailma rikkad (vene oligarhid ja saudi printsid näiteks), kes miljoni euro eest endale pileti kaosest välja saavad lunastada. Lisaks pääsevad laevale geenivaramu poolt valitud ja need, kes selle kuidagi muul moel ära teeninud – nagu näiteks kuninganna Elizabeth oma kahe koerakesega ja G8 presidendid.
Juba on kuulda, et Emmerichi isu pole sugugi täis. Plaanib järge. Televisioonis. “2013” saab olema sündmuste edasist kulgu kirjeldav seriaal, kus “Lost” meets – “9. rajoon / District 9”. Nimelt osutub Aafrika nüüd maailma kõrgeimaks paigaks, kus saab uut elu alustada. Seal on aga ees väike hulk pääsenuid, kes väljavalituid avasüli ja rõõmuga ei tervita – nad on pehmelt öeldes pahased, et nad iseenese hooleks jäeti. Ei tule head uut ilma, vaid ikka needsamad vanad probleemid, lubab Emmerich. Ega me ei lootnudki.
