Esimene visand Argo Valsist
Esmakohtumine. Von Krahli baari WCde juures seisab üks pikem heledapäine dressipluusis kutt. Vaatan talle pingsalt otsa, temagi pilk jääb pidama. “Mart?” küsib ta. “Argo, jah?” sirutame käed. Nii lihtne see talentide ja tulevikutegijate äratundmine ongi!
Argo (23) on veidi segaduses. Tunnistab, et selline tunnustus tuleb ootamatult. Aga samas – aastad kodulindistamist, kitarrimäng eri ansamblites, mõned põnevad projektikoosseisud, esimene albumikogemus Animal Drama äsjailmunud debüütplaadiga ning kevadel 2011 kulminatsioon – päris oma helikandja, sooloalbum, väljaandjaks 3Pead. Ning see on alles algus. Mida see Tammsaare nüüd töö ja armastuse kohta ütleski?
Argo on pärit Ahja alevist. Jätame kõrvale kõik need luurekad, noolekad ja nelja ruudu turniirid, iga alevipoisi patsaanipõlve pärisosa. Argo Vals, nagu me teda veel teadma ja tundma saame, sündis oma 11. eluaastal Korni kasseti ja maki kohtumisest.
Muusika lihtsalt sõitis ta ellu sisse. Nullindate algupoolel oli ühtäkki lahe mängida kitarri ja teha bändi. Tehti Ahjalgi. Ees suured, nooremad tuules. Väljundiks noortebändide konkursid ja festivalid. Ahjal, Tartus, Põlvas, kus iganes. Tüüpiline ja tugevakstegev. Põlvkonna värk ka väikestviisi. Argo esimesest ansamblist Clumsy Parachuter kasvas välja Groundhog Day, Noortebänd 2008.
Kitarrimängust kujunes keskkooliajaks kirg. Elurütmiks sai pendeldamine: kodu Ahjal, kool ja kitarritunnid Tartus, sekka bänditegu oma proovide ja esinemistega. Kuuest kodus kark alla, kohustuslikud keemiad-füüsikad kella kolmeks kaelast ja kitarritundi, siis koju musa kuulama ja nokitsema.
Üks asi oli algusest alates Argol veidi teisiti kui paljudel harjutajatel. Selmet õpetaja etteantu võiduka lõpuni mängida, kippusid ta sõrmed pillikaelal mujale, otsima omi helisid, väljuma etteantud piiridest. Omaloomingupisik? Jah! Argo meenutab, et kunagi, kui ta oskas ainult kolme duuri, kirjutas ta bändile kolmeduurilugusid. Praegu lihtakordid teda enam ei paelu. Eelistab huvitavamaid. Mitte, et lood keerulisemaks kirjutada, kuid kõlalt kirevamaks kindlasti. Argo tunnistab, et talle ei paku huvi mänguoskus, mida mõõdetakse ühikuga noot/sekund, vaid ideed ja kõlad. Tema esimeseks firmamärgiks on kujunenud kajade kasutamine.
Mis Argo puhul veel köidab, on tema kui laulukirjutaja esialgu veel aimatav ulatus. Kultuuriakadeemias köhatati kõigepealt kohkunult khm-khm, kui kutt klassis kitarripoppi kuulas, raskerokist rääkimata. Hail jazz, my ass! Pole midagi parata, Argo lihtsalt ei sobi rangetesse raamidesse. Ja lugusid tal leidub. On need, mis sobivad Animal Dramale, teised Viljandi Guitar Trio tarbeks, kolmandad kodusalvestuseks, neljandate jaoks on mõned korrad tulnud eraldi koosseiski kokku panna. Argo sõnab, et ta ei kirjuta teadlikult just ühele või teisele koosseisule. Tuleb, mis tuleb, ja see saab, kellele sobib. Tihtipeale tundub tema helilooming filmilik, vahelduvate meeleolupiltidega. Pisut paradoksaalne, sest Argo pole suurem filmivaataja. Aeg kulub niigi kätte ära. Aga filmimuusikat on juba väikestviisi kirjutanud küll ja tahaks tulevikus veelgi teha.
Samas on Argo kõige kiuste või just selle pärast endiselt bändimees. Kodusalvestamine on lihtsalt aja loomulik nõue, bänditegu on midagi muud ning kui juba hammas verel, siis ega enam naljalt lahti ei saa. See on nagu narkomaania, füüsilisest sõltuvusest võib pääseda, psüühiline jääb. Praegusse põhibändi, indie-pop-kollektiivi Animal Drama, sattus Argo sujuvalt, asendas mõned korrad seal mänginud sõpra, jäi seltskonnaga lävima ja kutsuti kitarristiks. Viljandi Guitar Trio kujunes välja neist, kes akadeemias Robert Jürjendali ansamblitundides kokku mängima jäid. Bändimehena on Argo eestvedaja tüüpi. Mängib, kirjutab ja korraldab. Teab, mida tahab, ja liigub ka suunas, kust seda saada. Selline mees ja rohkemgi veel. Hiljem kirjutan. Või teeb seda keegi teine.
