Esimese avangardisti teised tööd

Näitus “Lehti Ado Vabbe joonistusplokist”

galeriis Vernissage, näha kuni 26. aprillini.

Teda on nimetatud eesti esimeseks moodsaks kunstnikuks. Teda teatakse abstraktsete, värvirikaste maalikompositsioonide poolest. Ta oli tunnustatud õppejõud, Pallase koolkonna üks tugevamaid isiksusi, suurepärane illustraator, end Euroopa uute kunstituultega hästi kursis hoidev kunstnik, kelle akvarell “Seine’i jõgi” (1924) on minu meelest Eesti 20. sajandi esimese poole kunstiloo üks säravamaid pärle. Ekstravertse kunstniku elulukku kuulub tutvus abstraktsionismi isa Vassili Kandinskyga, kellel ta olevat Saksamaal õppides jalgrattaga Müncheni äärelinnas külas käinud.

Uus-Tatari tänava õdus kunstigalerii Vernissage on kuuks ajaks vaatajate ette toonud Ado Vabbe (1892–1961) loomingu vähemtuntud osa, nimelt tema pliiatsi- ja sulejoonistused, ja neid on palju. Üldiselt kipub nii olema, et ­maaliteosed pälvivad enam tähelepanu kui joonistus ja graafika. Maalikunsti on ikka peetud kujutava kunsti eri vormide seas kõrgeimaks väljendusviisiks. Samas on joonistused sageli palju põnevamad, nad on üldjuhul väiksemas formaadis, peenemad, detailirohkemad, nendes avaldub suurepäraselt kunstniku käsitööoskus. Suuremaid teoseid ettevalmistavad visandid näitavad, kuidas kunstnik mõtleb, milliste probleemidega ta maadleb.

Vabbe näitusele pandud joonistused jagunevad eri žanrite vahel – aktid, linna ja sealset elu kujutavad joonistused, maastiku­stseenid, olustikupildid ja abstraktsed tööd. Paljud joonistused on lõpetamata, visandlikud, kuid just see teebki nad minu arvates põnevaks.

Igasugune lõpetatus on teatud mõttes ringi sulgumine, võimaluste kitsenemine, see, mis valmis, ei jäta enam ruumi, õhku mõelda – mis oleks kui...

Välja on pandud ka neli Kristust kujutavat joonistust – usuteema Vabbe loomingus on kindlasti üks huvitavamaid leide näitusel. Teiste meesaktide seas mõjub “Kristus ristil” jõulisemalt, veenvamalt – vaevatud keha sees on kurnatud hing.

Pliiatsijoonistus “Vestlus,” millel on kujutatud kolm tühja tooli ja kaks seisvat inimest, meenutab meeleolult Vabbe õpilase ­Kaja ­Kärneri ilmekalt suurlinna üksindust ja võõrvõimu poolt põhjustatud surutist kujutavaid töid, samuti võib paralleele tõmmata ­Valve Janovi, Kärneriga samasse Tartu kunstnikerühmitusse kuulunud maalija mõnede teostega.

Väga õnnestunuks pean Vabbe naisi kujutavaid joonistusi, nii akte kui ka riides daame. Virtuoosse joonistusoskusega kunstnik on naisi kujutanud nii linnaellu sukeldunult (“Viis naist”), vardilikes poosides (“Kompositsioon neljast joonistusest”) kui ka lihtsalt seismas (“Seisev tütarlaps”). Abstraktse maalimisviisi pioneer eesti kunstis oli meisterlik inimese kujutaja, see saab ilmsiks peagu iga tema joonistust vaadates.

Vabbe kuulus nende eesti kunstnike hulka, keda Nõukogude võim represseeris ning kes süüdistatuna formalismis 1950. aastal Pallase õppejõu kohalt vallandati. See oli kindlasti üks põhjusi, miks Vabbe hilisem looming muutus realistlikumaks, julgest uuendajast sai teistega üht sammu käiv murdunud vaimuga kunstnik (kes siiski elu lõpus pöördus veel hetkeks abstraktse loomelaadi juurde tagasi). Näitusele välja pandud joonistused on dateerimata ja signeerimata, peale ühe, 1956. aastal valminud suureformaadilise “Naine härjaga”.

Kunstiajaloolased pakuvad tööde valmimisajaks pärastsõjaaegset perioodi, täpsemalt 50. aastate esimest poolt. Kõigile, kes arvavad, et Pallase kooliga kunstnike looming on neile läbi ja lõhki tuttav, soovitan üles otsida galerii Vernissage ja end üllatada lasta.