Fink on tehishelinditeski olnud nagu puust metsaonn matkarajal – rõskepoolselt õdus tuulevari, kus tund-poolteist lõkke ääres jalga puhata ja mõtiskleda. Aga kodu onni rajama ikka ei kipu. Ja ometi on ses Finki autentsusejahis mingit vanamoelist kangekaelsust, isegi eremiidi rangust, mis ei lase ta loomingut pelgaks hipstermuzak’iks kuulutada. Mitte et seda just nii ei kasutataks; aga mingit toekamat varu ta tumedamais kajades aimub.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel