Tarbimisajastu, mis on muutmas inimest ka enese silmis üha rohkem objektiks, sunnib meid kasvavas tem­pos oma kehalisust teadvustama. Tänapäeva linlased tunnevad valitseva mentaliteedi mõjuvõimu koolieast saadik. See ütleb, et: ole ilus ja moodne või mine metsa (tagasi), nii otseses kui piltlikus tähenduses.

Aeroobika ajastul ei ole väline ilu enam väheste väl­javalitute privileeg, see on üleüldine kohustus. Eelkõige naisi sunnib vaikiv ühiskondlik surve pidama ­­sisy­phos­likku võitlust selle nimel, et olla pidevalt enesest noorem ja ilusam. Kas tulenevalt vagadusest, vaesusest või millestki viiendast, igatahes leppisid inimesed varem justkui valutumalt sellega, milliseks neid oli parasjagu loodud.

Kogu meie kultuuri ja mõtlemist läbivat ilukultust toetab tugeva vundamendina lapsepõlve muinasjuttudest omandatud voolujooneline maailmapilt, kus hea on ilus ja halb inetu (­ehkki to­ret­se­valt ilus oli, tõsi küll, alati pigem halb). Tõepoolest, hea ja ilus on peaaegu sünonüü­mid; eetika ja esteetika segunevad nii meie keeles, ­tunnetuses kui väärtushinnangutes. Popkultuur ning meelelahutuslik massimeedia, mis meid päevast päeva ümbritseb ja ­mõjutab, jätab eetika küll enamasti rahule, ent nende poolt ­vahendatud maailma tunneme eelkõige ära sellest, et seal ei tunnistata füüsilist inetust ega keskpära. Sest need ei müü.

Meie taju ja maitse-eelistuste nihkumist visuaalsuse ning märgilisuse poole ennetas ülemöödunud sajandi lõpus esteet Oscar Wilde, kes ütleb romaanikangelase suu läbi küünilised, ent tänasel päeval üha rohkem tegelikkusele vastavad sõnad: “Kaotades ilusa välimuse, kaotab inimene kõik.” Eelnenud ­romantismi perioodil oli Victor Hugo teinud Quasimodo kujus katse rehabiliteerida füüsilist inetust, näidata küüru ­taga inimest. Teatavas mõttes tal see kindlasti ka ­õnnestus. Ent füüsilist keskpära, mida loodus eriti ohtralt sünnitab, pole seni veel keegi eriti veenvalt poetiseerida suutnud.

Usun, et kui tänapäeva inimesed saaksid justkui võlumuinasjutus valida (täiendava) tarkuse ning ­välise ilu vahel, võtaks neist enamik ilmselt viimase. Sest elu tõestab meile päev-päevalt nii tööl, ööklubis, täna­val kui kohati ka kodus, et tarkus ja eruditsioon on sot­siaalses mõttes elukauged, raskesti konverteeritavad väärtused. Ilu müüb paremini kui intellekt, peale­gi aitab see kergemini ühiskonda sulanduda, seltskonnast rääkimata.

Antiikne ideaal ilu ja mõistuse liidust on lagunemas. Samal ajal kui sädelevat intellekti, hingeheadust või maailmavaadet ei oodata otseselt kelleltki, eeldavad nii kolleegid, ülemused, sugulased, sõbrad kui armukesed, et sa “normaalne” välja näed. Tuleb tunnistada, et kiired ja seksistlikud ajad soosivad pealiskaudsust ka inimsuhetes: me hindame ja klassifitseerime kaaskodanikke üha rohkem välimuse järgi, nagu aedvilju turulettidel.

Ilu läheb kaubaks sõna otseses mõttes, ilu on kapital. Võimalik, et suurim, mis inimesel materiaalses mõttes kunagi üldse olla saab, sest samal ajal tähistab see ka noorust ja tervist. Ilu paneb raha ja rattad käima, avab uksi, rahakotte ning südameid. Ilusatele on lu­batud rohkem, neile andestatakse kergemini. Nii kulu­tab enamik meist rohkem aega ja raha oma välimuse kui intellekti eest hoolitsemiseks. Mida kõike kaubandusliku(ma) väljanägemise nimel ei tehta! Ilu saab teatud (ent üha kasvava) määrani nii poest kui salongist osta või juurde lõigata, külge õmmelda ja peale liimida. Teatavas mõttes näeb trenditeadlik tänapäeva inimene ennast riidepuuna.

Oleme jõudmas aega, kus neljakümnene ei vääri enam inimese nime. Ja mitte seepärast, et ta ei saa asjadega hakkama, vaid tal puudub praktiline võimalus olla moodne ja ilus. See süvendab keskealiste ning vanemate bioloogilist viha nooremate ja siledamate vastu. Viimaste esteetiline paranoia, hirm vananemise ja sotsiaalse surma ees, ulatub omakorda nii sügavale, et käib inimese kui liigi ürgsetest enesesäilitusinstinktidest üle. Kardetakse, et sünnitus teeb puusad liiga laiaks, rikub kõhunaha, tõstab kehakaalu jne.

Teisalt on vähemalt Eestis ilusate inimeste järele ühiskondlik nõudlus. Väline ilu on saanud oluliseks, et mitte öelda peamiseks komponendiks meie rahvuslikus kuvandis ning minapildis. Eks põhine eestlaste üldrahvalik üleolekutunne soomlaste suhtes üksnes esteetilistel otsustustel, millegi muuga meil ju kiidelda ei ole. Esteetiline rassism, mille radikaalsemate vormide poole me taas kord liigume, tipneb veendumuses, et inetud inimesed ei tohiks sigida. Nii on eri aegadel arvanud paljud, teiste hulgas ka Adolf Hitler ja William Shakespeare (“Las surra ahtralt, keda teinud loodus / on näotuks, kellest külvi pole head”, sonett xi).

Massikommunikatsiooni ja standardite nivelleerumise ajastul pole ilu üha rohkem mitte iga vaataja silmades, vaid eelkõige meie kollektiivses (ala)teadvuses. Kui peaaegu kõigi totalitaarrežiimide praktikas on leidnud aset ideoloogia moondumine imagoloogiaks, siis tänase totaalse liberalismi õhkkonnas toimub imagoloogia moondumine ideoloogiaks.

Küsigem: kus lõpeb põhjendatud tähelepanelikkus (nii enese kui teise vastu) ning algab esteetiline rassism? Kus lõpevad elementaarsed vajadused ja enesehoolitsus ning algab esteetiline paranoia? 21. sajandi künnisel paistab, et meelelahutusmaailma poolt seatud standardeid argielus kultiveeriv inimkond ei sammu igavikule vastu mitte masinate või robotitena – nagu ulmejuttudes juba sajandi jagu süngelt ennustatud ja kardetud –, vaid nukkudena.