Kahepäevane Eesti kirjanduse ja kultuuri festival peeti sajandivanuses Coroneti kinoteatri majas. Kinoteater on õige sõna väljendama 19. sajandi viimastel aastatel valminud edvardiaanlikus stiilis uhke ja valge, teatriks ehitatud hoone erilisust, kus on esinenud ka Sarah Bernhardt. Ka kuningas Edward VII külastas korduvalt uhiuut teatrit, mis muudeti kinoks alles 1914. aastal.

Sellist Eesti ­kultuurifestivali nagu EstLitFest ei ole Londonis mitte kunagi varem toimunud. Tõenäoliselt pole seda juletud teha, sest London on kultuurimetropol, kus iga päev toimub väga palju erinevaid asju. Eesti kirjandust ja muusikat on seal esitatud küll, kuid alati üksikute sündmuste kaupa.

Eesti kirjanduse festival sündis vajadusest esitleda Eesti kirjandust laiemalt ja sügavamalt, kui võimaldas vahetult enne seda, 10.–12. aprillil toimunud Londoni raamatumess. Eesti, Läti ja Leedu olid messi peakülalised. Tavaliselt on peakülalisel võimalus tuua messile esinema 12 kirjanikku, kuid see hulk tuli kolme Balti riigi vahel ära jagada. Igaühele jäi ainult neli autorit.

Londoni raamatumess on üritus, kus käivad ainult oma ala professionaalid – kirjastajad, kirjanikud, agendid, tõlkijad jm. „Meie tahtsime enamat – et inimesed saaksid tulla vaatama ja kuulama neid kirjanikke, kelle raamatud äsja inglise keeles ilmusid. Selleks tegimegi EstLitFesti,“ rääkisid festivali korraldanud Ilvi Liive ja Kerti Tergem Eesti Kirjanduse Teabekeskusest. Doris ­Kareval, Kristiina Ehinil ja Kai Aareleiul ilmusid äsja ingliskeelsed raamatud.

VÕLUMETS: Kristiina Ehin ja Silver Sepp mõjusid vana teatri laval noorte haldjatena. Foto: Priit Hõbemägi

Kuna üritus pidi tulema lahtine ja publikule, siis otsustati kirjanduse kõrval pakkuda ka head Eesti muusikat ja sööki. Nii lisandus festivali kavasse Villu Veski oma džäss­ansambliga, folkansambel Rüüt ja grillkokk Enn Tobreluts.

Londoni raamatumessil esindasid Eestit Mihkel Mutt, Rein Raud, Maarja Kangro ja Andrei Ivanov. Samuti lastekirjanik ­Piret Raud, kellele oli pühendatud omaette seminar. Kuid lisaks neile saabus spetsiaalselt EstLitFestile suur hulk Eesti kirjanikke ja muusikuid: Doris Kareva, ­Kristiina Ehin ja ­Silver Sepp, Kai Aareleid, ­Ilmar ­Taska, Villu Veski ja Robert Mitchelli džässkvartett, ­Veronika Kivisilla, tõlkijad Adam Cullen ja Miriam McIlfatrickKsenofontov, akadeemik Jaan Undusk, ajaloolane ­Marika Mägi. Lisaks tähelepanuväärsed esinejad Ühendkuningriigist: üks maailma kõige tuntumaid kirjastajaid ­Christopher MacLehose, University College Londoni Skandinaavia ajaloo lektor Mart Kuldkepp ning sama ülikooli emeriitprofessor ­James ­Graham-Campbell, 2000. aasta Orange’i kirjandusauhinna võitja Linda Grant, kirjanikud ­Zinovy ­Zinik ja Tony White, luuletaja ­Philip Gross jt.

"Meil õnnestus süüdata lõke, mida ei ole kunagi varem juletud süütama hakatagi." Ilvi Liive

Eesti kirjanike, luuletajate vestlused, luulelugemised ja esitlused koos briti kolleegidega olid sügavad ja sisulised. Doris Kareva ja Kristiina Ehini luuleõhtud oma siiruse ja hingestatusega jätsid inimestele kustumatu mulje. Ühendkuningriigis elava ja 1975. aastal Nõukogude Liidust Iisraeli emigreerunud kirjaniku Zinovy Ziniku ja kirjanik Andrei Ivanovi vestlus kujunes vaimukustest sädelevaks emigratsiooniteemaliseks tulevärgiks, mis publiku jäägitult kaasa haaras.

Erilise kaalu andis EstLitFestile Eesti Vabariigi suursaadik Ühendkuningriigis Tiina Intelmann, kes koos Mihkel Muti ja briti ajakirjaniku Rosie Goldsmithiga lõi kaasa intrigeerivas vestlusringis rahvusriikide tulevikust Eesti perspektiivist vaadates. Ilmar Taska esitles oma romaani „Pobeda“ ingliskeelset tõlget teatraliseeritud etendusega.

Saja-aastane teatrisaal ja Eesti muusikud andsid kõigele sellele omakorda erilise hõngu, lisaks vaheaegadel teatri viltuse põrandaga baarisaalis pakutud võrratud Eesti suupisted Enn Tobrelutsu köögist. Kiluvõileivad munaga kadusid välkkiirelt (neid tehti aga aina juurde) ja koduseid suupisteid tulid nautima ka paljud Londonis elavad eestlased. Laupäeva hommikul kajas teatri black box lõbusatest laste häältest – Veronika Kivisilla lastehommikule kogunes koos vanematega ligi kolmkümmend Londonis elavat eesti last vanuses 3–13 eluaastat, kes õpivad Londoni Eesti koolis.

KÕLAB DŽÄSS: Villu Veski kvartetti oli tulnud kuulama viis Londoni džässikriitikut. Foto: Priit Hõbemägi

Londonis oli nädal aega olnud vihmane ja külm ilm, kuid teine festivalipäev laupäeval oli soe ja päikeseline. Sellest hoolimata oli Coroneti saalis palju kohalikke inimesi, kes olid ostnud pileti, et tulla kuulama Eesti kirjanikke ja arutlusi Eesti kirjandusest. Saalis istus kuulajate seas ka kümmekond briti kirjastajat, Eesti muusikat tuli kuulama mitu džässikriitikut.

Festivali samasugusena korrata ei saa, sest see oli Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks tehtud ja kui selliseid suuri asju korrata, ei kuku need kunagi enam päris sellisena välja. Jätkata võiks, kuid siis peab olema mingi teine vorm ja teine mõte. See omakorda sõltub rahastamisest pärast EV 100 juubeliaasta lõppemist.

„Meil õnnestus süüdata lõke, mida ei ole kunagi varem juletud süütama hakatagi, ja veel sellisel kombel ja niisuguses kohas nagu London. Tegelikult oli see ime, mis juhtus ühe korra, aga siiski sai selgeks, et Eesti kultuuri on võimalik viia üle maailma laiali ka sellises vormis,“ ütles Ilvi Liive.

„Mulle tundub, et see pole ainult ühe nädala töö, siin oleks vaja tervet strateegilise turundamise operatsiooni, mida tuleks ellu viia tingimata koos kirjastustega, mis annavad Eesti autoreid välja inglise keeles; on vaja eesmärgikindlalt teha tööd ajakirjanduse ja televisiooniga, sealjuures kõige kõrgema kaliibri omadega, esitledes iga kirjanikku erinevates kirjandussaadetes. Sellest, et Eesti kirjandust on vaja tõlkida, kirjutas juba kümme aastat tagasi Martin Riker ajalehe The Guardian artiklis „The Estonian argument for Estonian translations“, sellest ajast on paljusid tõlgitud, nüüd tahaks veel enam näha Eesti romaanide arvustusi, tahaks, et kirjastajad korraldaksid Eesti kirjanikele ringsõite eri linnades mööda raamatukogusid ja festivale, nagu näiteks tehakse Prantsusmaal ja Soomes. Mis puudutab lugejatega suhtlemist festivalil, kes seni ei teadnud mitte midagi ei Eesti kirjandusest ega Eestist, siis sellega oli kõik väga hästi: kirjastuste esindajad mitte ainult Euroopast, vaid ka paljudest maailma eri nurkadest tulid kohale ja tundsid huvi, ning see oli väga meeldiv.“

Priit Hõbemägi