Et ei tekiks kõhule volte...
Nüüdistantsuteatriga mitte üldse või siis ehk ainult põgusalt kokku puutunud publik võib ju peljata selle kunstiliigi nii-öelda ohte. Et tegu on millegi ülitõsise ja keerulise, rusuva, väheliikuva ja hämaralt sügava asjaga. Mõnedki mu tuttavad on mult hämmastusega küsinud, et kuidas ma ikka jaksan ja viitsin neid tantsuasju vaatamas käia. Olen neile siis püüdnud jõudumööda selgitada, et mu meelest on need tükid üldjuhul värsked ja pakuvad üllatusi ja nii edasi – et tavaliselt igav ei hakka.
Elava kaasaelamise ja sageli tormiliste ovatsioonide põhjal jäi mulje, et läinud laupäeval Tallinnas Kanuti Gildi saalis toimunud ligi viietunnine festival "Made in Estonia Maraton" taltsutas paljude skeptikute tõrksuse ja tõi nüüdistantsuteatri saalitäiele publikule väga lähedale. Pettunud nägusid ei hakanud silma ka nende hulgas, kes ruumipuudusel pidid treppidel istuma.
"Made in Estonia Maraton" tõestas, et nüüdistantsuteatrit saab teha puhta rõõmuga, eneseirooniliselt ja selgete mõtetega. Eneseiroonia teeb vabaks.
Tsirkusekunsti õpetaja Kaja Kann tõi töös "Kolmik" lavale oma noored õpilased, kellest üks oli asetatud õpetaja rolli. Õpetaja muudkui juhendas, et kuidas peab, ja kolm õpilast vaidlesid vastu, et võib ka teisiti. Väga lõbusalt käsitlesid nad vastuolusid jäikade reeglite ja loova otsiva vaimu vahel. Alates kas või sellest, milline peab olema üks õige trikoo, et kummardades ei tekiks kõhule volte.
Triin Lilleorg ja Kärt Tõnisson vahetasid kavas "Tri-Bla-Bla … Minu Õdede Õde" elegantsed kontskingad kohmakate ujumislestade vastu ning demonstreerisid konnatantsu võimalikkust. Jälle toimiv näide, et saab mitut moodi. Andres Maimik ja Annika Vamper tegid kogu festivali lõpetuseks ülinaljaka etteaste "Die Soldaten", kus säärsaabastes naine muudkui marssis Marlene Dietrichi laulu "Wenn Die Soldaten" saatel ja mees elas talle tõusvas joones perversse militaar-seksuaalse naudinguga kaasa – piltlikult öeldes nii, et ila tilkumas. Groteskparoodia fetišistlike võimumängude pihta.
Helgemeelsete vaatemängude kõrval oli küll ka räigemaid teemasid ja süngemaid lahendusi, kuid needki tipnesid enamjaolt vabastava musthumoorika püändiga ega mõjunud ängistavalt. Karmimatest asjadest jättis kirkaima mulje Vootele Vaheri "Vitamin C, we’ll need all we can get", kus mees mustast prügikotist imearmsa baleriinikleidis tüdrukutirtsu "sünnitas", kes aga mehe enda viimaks kotti ajas. Hea ja kurja lihtne ambivalents. Suuremat hämamist ei olnud.
Kokku sai näha 22 spetsiaalselt festivaliks valmistatud tööd, lisaks vahepalad Mart Kangrolt, kes oli vaimukate juppidega oma asja ajades otsekui abstraktses konferansjee rollis. Piirid olid väga vabad – tantsu kõrval sai näha filmi (Renate Valme, Merle Saarva, Eike Ülevain) ja puhast performance’i (Veronika Valk), kuulda jõulist avangardset rock-muusikat (Sven Kuntu ja Tarvo Kaspar Toome) ja absurdihõngulist loengut (Katrin Essenson).
