Et tulevastel põlvedel oleks lihtsam! ehk Kultuuritehase saaga
Juba mõned aastad on Tallinnas Ülase tänaval, Bikers Pubiga samal hoovil tegutsenud Kultuuritehas Polymer. Seal on toimunud kontserte, üleval olnud näitusi, entusiastidele kasutada antud prooviruume ja kunstistuudioid. Kultuuritehase märksõnad on noor, algaja, indie, Teenage Kicks, Diletantide Avangard jne.
Seda kultuuritehast veavad peaasjalikult neli entusiasti, kes on asutanud ka MTÜ Kultuuritehas Polymer: kommipoodnikest vennad Madis ja Tõnis Mikkor, vanemapuhkusel viibiv Tõnu Rosenroth ja vabakutseline tantsija-näitleja Helgur Rosental. De jure 1. märtsist (tegelikkuses juba 2005 detsembrist) on see ühendus enda kasutada saanud ka endise Tallinna Katlamaja – otse Linnahalli kõrval. Sääl väntas kunagi Tarkovski kaadreid oma "Stalkerist"! Ruumid on suured ja võimsad, hoone iseenesest väärt säilitamist – mis oleks veel parem uueks kultuuritempliks!
Kõik tundub roosiline: kui Polymer kuulub Brem Kinnisvarale ning selle kasutamine sõltub kõigist turumajanduslikest reegleist ja tuultest, siis katlamaja on linna omand – n-ö avalik ruum. Lisaks on linn seoses kultuuripealinna staatuse saavutamisega aastaks tollesama positiivse ja loova kamba kehutusel 2011 plaani võtnud ka kultuuritehase rajamise. Ent – ometigi pole kõik veel korras. Nimelt solgutab kultuuriväärtuste amet noormehi esialgu kolmekuulise lepinguga (ja võib-olla ka edaspidi niiviisi jupiti), mis ei anna mingit garantiid ega võimalusi pikemateks plaanideks ega vajalikku staatust Euroopa struktuurifondide ees, kust saaks toetusi küsida. Lisaks on kuulda ka ärihuvidest: mitte kõigile ei meeldi, et nii mahlakas tükk nii heas kohas lihtsalt eesti kultuuri õitsenguks käiku lükatakse, ja veel täiesti sõltumatu, isepäise ja entusiastliku seltskonna tegemisena.
Euroopa kogemus
Lääne-Euroopas käidi see teekond läbi 1960ndail, mil avastati, et vanad tööstushooned kujutavad endast suurepärast paika, kuhu mahutada avaraid galeriisid, kunstistuudioid, bändiprooviruume, kus korraldada performance’eid ja teatrietendusi, kontserte, näidata kino jne.
Heli Mikkor kirjutab oma Tallinna ülikoolis kaitstud bakalaureusetöös "Tallinna Kultuuritehas – uutmoodi kultuurikeskus": "Üheks võtmeks ongi siin tehasekeskkonna-tööstusarhitektuuri soodustav mõju paradoksaalselt hoopis erinevale "tootmisele". Valgusküllased töökojad sobivad maalimiseks, hiiglaslikud turbiinihallid kunsti eksponeerimiseks, masinaruumides salvestatakse muusikat, tsehhides antakse kontserte. Seal, kus enne masinakirjutajad töökäske tippisid või raamatupidajate armeed kaustu täitsid, valmivad nüüd raamatud, virgutusvõimlemisest õmblusmasina kõrval on "välja kasvanud" teater või ballett."
Kõik sai Eestis alguse Polymeri ühest ruumist, mida üüris Eesti Rollimängijate Selts, edasi võtsid noored mehed hoogu suurejoonelisemateks plaanideks – eeskujud kõikjal Euroopas olid olemas.
Näiteks pisikene Lundi kultuuritehas-meierei, mida üks ja sama seltskond, kes alustas seal 18 aastat tagasi, juhib siiamaani – muusikud, teatraalid, kunstnikud. Nüüdseks on kunagistest punkaritest saanud elutormidest räsitud ja kogenud kultuurimänedžerid. Üks unikaalsemaid kultuuritehaseid on Ufa-fabrik Berliinis, mis on endine filmistuudio – terve kvartal, tummfilmi hiilgeajast. Nad on täiesti autonoomne üksus – toodavad oma elektrit, koguvad vett, küpsetavad. Korraga öko- ja kultuuriprojekt. Meie entusiastid näevad ka, et katlamaja katusel võiksid olla päikesepatareid, asfaltõu võiks olla haljastatud.
Meile lähim on vahest soomlaste Kaablitehas Helsingis – väga hästi funktsioneeriv, aga osaliselt suletud. Noormehed leiavad, et katlamaja peaks olema avatud linnaruum kogu linnarahvale, kunstnikele, külalistele jne.
Esimesed tagasilöögid
Esimesteks takistusteks olid alustades ikka läbijooksvad katused ja umbes peldikupotid, ent tänaseks on Polymerist saanud end iseseisvalt ära majandav ja pidevalt toimiv kultuurikeskus. Ent kuna tegemist on siiski mittetulundusliku projektiga, mis loob kultuuri arenguks tingimusi, annab loojatele võimaluse end arendada, tundus munitsipaalomanduses ruumide leidmine igatpidi hea ideena. Katlamaja kui üks ilusam ja atraktiivsem hoone jäi kohe sõelale. Tänaseks on sääl aset leidnud kaks näitust, tehtud filmivõtteid, valmistatakse dekoratsioone teatritele.
Kevadel pidi katlamajas toimuma Eesti muusika päevade lõppkontsert, milleks noormehed kõvasti vaeva nägid – kontserdipäeva hommikuks olid kõik klimaatilised ja tehnilised nõudmised täidetud –, ent keegi korralduse poole pealt lõi põnnama ja muusikute ning publiku kurvastuseks koliti asi viimasel hetkel ning pikemalt põhjendamata üle kontserdisaali. Nagu Madis Mikkor mulle ütleb: "ERSO kontserdi toetused avalikust sfäärist olid: Kultuuriministeerium – 24 000, Põhja-Tallinn – 22 000, Lauluväljak – 18 000. Seda kogukulust – 220 000. Nii et puhas 150 000 Kultuuritehasel ja meie peredel vastu pükse." See oli neile korralik löök allapoole vööd.
Praegu on Katlamajas üleval näitus "Unfurled", Teatrilabor plaanib punk-muusikali, Mare Raidma järgmisel aastal mastaapset teatri- ja filmikostüümi ülevaatenäitust, Anneli Porri juba sel sügisel noore Eesti maalikunsti näitust, Martin Rünk ja Co graafikatriennaali noortenäitust jne.
Tehasel oma festival
Kõige uhkemad on tegijad Kultuuritehase festivali üle, mis tänavu augustis toimub kolmandat korda – seekord ehk juba katlamajas. Möödunud aastal leidis selle raames aset moeesitlus "Demonstraatsija", kus astusid üles Liisi Eesmaa, Aldo Järvsoo, Hula jpt. Muusikat tegid näiteks Mürgelmaschine, Ursula, Ska Factor, Sun, Ans.Andur, Shelton San, Juku, Dahling jpt; näha võis EKA fototudengite pilte, Anu Vahtra mustvalget fotoseeriat "Let It Go", Eva Undi maale, taani vanameistri Erik Bagge ning eesti tuntud kunstnike töid Hans Christian Anderseni teemadel, esinesid teatrid jne.
KTF2005 üks peaorganisaator Heiki Hiis ütles: "Festival tuli õigel ajal, Tallinn on moodsaks muutuv linn, kus ruumi oma nišifestivalideks. KTFi-taolist teistsugust keskkonda on praegu siia vaja." Just sellised asjad võiksid olla ainus õigustus Tallinnale kui kultuuripealinnale: turistitäika Raekoja platsil ning linnapea-nimeline parkla Vabaduse väljakul seda ilmselgelt ei asenda.
Kõik pikemad plaanid seisavad muidugi selle kolmekuulise lepingu ning ebakindlustunde taga. See ajutisus ja rahutus kultuuritehase puhul on sama nagu kirjanikul või kunstnikul, kelle üle pangateller vaid naerab, kui too tuleb oma üheks aastaks saadud loomestipendiumiga mõneks suuremaks projektiks laenu küsima. Madis Mikkor: "Ei kohalik ega ka Euroopa raha toeta "kolm kuud + kolm kuud + kolm kuud"-projekte. Nii et seal on need käärid."
Helgur Rosental: "Ja Euroopa rahad on kindlasti ka selles juriidilises staatuses kinni. Nii kaua kui me oleme seal lühiajalised rentnikud, ei saa me põhimõtteliselt ühtegi struktuurfondi taotlust esitada."
Nagu paljude asjadega kultuuri vallas on siingi nii, et ehk ei saa mõned ametnikud aru, et kultuur ei ole mingi protsess, mida kontoriinimesed juhtima peaks – nende ülesanne on luua võimalused, anda raha ja vabad käed ja püüda võimalikult vähe sekkuda, et asjast väärt asi saaks. Madis Mikkor seletab seda mulle nii: "Meil on linnaametnikel ilmselt endiselt selline tõrge usaldada kolmandat sektorit. Kõhklus ja kartus, et "te ei saa hakkama, te ei oska, kes teid aitab, kes teid kureerib, ja eelkõige – kust te raha saate". Las kolmas sektor korraldab laste iluuisutamiskursusi või heegeldamise õpet pensionäridele, las tegeleb väikeste asjadega. Kui kolmas sektor, eelkõige just kultuuriinimesed, tulevad suurele areenile, siis tundub, et see paneb poliitikud ja ametiisikud kõhklema, et milleks. "Kas see ikka on teie mängumaa? Kes te sellised olete?" Seda juhtub kogu maailmas muidugi, aga ülejäänud Euroopas läbiti too faas 30 aastat tagasi, pärast 1960. aastate rahutusi. Me oleme nüüd sinna jõudnud, aga ametnikud on veel 30 aastat ajast maas."
Kommertstemplite asemele
Praegusel hetkel on katlamaja antud MTÜ-le "tasuta" hallata – see tähendab rohkeid kulutusi korrastustöödele, valvamist, et kaablid ja muu metall minema ei kõnniks, ja palju muid pisikesi ja suuri asju, kommunaalkulutusi – aga tegijad ei virise, vaid on pigem lootusrikkad, sest see on see, mille poole nad on püüelnud. Selle nimel on nad valmis rühmama – oma perekondade ja muu töö arvelt, sest on ilmselge, et see töö on investeering inimsõbralikumasse keskkonda tuleviku Tallinnas, et seegi linn muutuks enam elamisväärseks paigaks, kus noorte ainsad hängimiskohad poleks kaubakeskused jms kommertstemplid.
Imeilus pilt avaneb näiteks Helsingis, kus kõik ärid on pühapäeval kinni: noorte horde võib näha liikumas kaasaegse kunsti keskuse Kiasma koridores. Tallinnas neid alternatiive tasapisi alles tekkib, aga meil peavad ka kapitalistid isegi riigipühadel oma äride ja keskuste uksed valla hiliste õhtutundideni. Sellist kommertsivaba kultuurialternatiivi peakski tulevane kultuuritehas pakkuma. Muide, Göteborgis tõusis pärast kultuuritehase avamist bändide tase – noored said tasuta prooviruume pruukida – sedavõrd, et kohalik rokikultuur lõi lausa õitsele.
Kultuuritehas on pärast tähtsa kultuuripealinnaks saamise otsuse väljakuulutamist linnale selline ebamugav asjake, et lubadus ta käimalükkamisest on antud, aga kuidas asi hakkab välja nägema, ei taheta veel täpselt öelda. Mõtted liiguvad vägisi sinna, et koht ja hoone on magusad, naabruses tegutsevate vägevate kinnisvaraarendajate silmad kindlasti kilavad näljaselt.
Madis Mikkor kinnitab mulle, et Tallinna oma kultuuritehase loomine ei saa enam jääda sõnadeks, sest need sõnad on paberisse raiutud. Kui Tallinna linnavalitsus on öelnud, et Tallinnas on aastal 2011 kultuuritehas, siis nii see ka on. Aga siin on paar komistuskivi: "On võimalik, et kultuuritehases on teatud ulatuses kultuuripindu ja palju suuremas ulatuses tulutoovat pinda. Hotelle, kasiinosid, kaubakeskus, disainipoekesed. Aga see ei tohi olla Tallinna kultuuritehas. Tallinna kultuuritehas peab olema linna maja, väärtuslik hoone, mida linn teadlikult kaitseb ja eksponeerib, kasutab kultuurifunktsioonis, ja mida haldatakse mittetulunduslikel põhimõtetel. Hübriidvariandid, et natuke kasiinosid ja natukene kultuuri sinna juurde mõistliku rendi eest, ei ole lahendus."
Tallinnas ei ole tehtud just palju tulevikuvisiooniga otsuseid, poliitikutel on enamasti kohe-kohe saabuvad valimised (ja valimised on ju iga natukese aja tagant!) sihil, mis tingib pigem lühikest kasu, konkreetseid sponsoreid ja valijagruppe silmas pidavaid otsuseid.
Kultuuriinimesi pole palju ja suure, linlasi kaasava kultuuritehase loomisel on muidugi see oht, et neid tuleb juurde, neid kultuurseid inimesi, kes oma ajast suuremat jagu ei veedagi tarbides või selle tarbimise jaoks raha kokku ajades. See on meie valimissüsteemi ja erakondade senist praktikat silmas pidades rahutukstegev tulevikuvisioon. Aga võib-olla üks panus sellesse, mida on me põhiseaduslik kohustus ja ainus olemisõigustus eestlastena.
Läksin ehk suureliseks, aga paraku nii see on. Suvalise kaubanduskeskuse (ka parima!) ning luksusliku merevaatega elamuploki panus eestlusse on null! Ses mõttes on koht, kuhu noored ei tariks mitte oma raha, vaid hoopiski kasvataksid vaimuandeid, muidugi üliohtlik. Värisege, kapitalistid!
Tõnis Mikkor: "Kui Tallinna kultuuritehas kunagi valmis saab, siis anname välja käsiraamatu, kuidas teha kultuuritehast. Et tulevastel põlvedel lihtsam oleks."
Kultuuritehase esimene kolmekuuline leping lõpeb esimesel juunil.
Kultuuriväärtuste Ameti juhataja kt Ene Vohu, mis saab kultuuritehase tegijaist edasi 1. juunil, mil esialgne rendileping lõpeb?
Leping lõpeb tõepoolest 1. juunil. Linna edasine tegutsemine sõltub sellest, kuidas MTÜ Polymeri Kultuuritehas suudab linnale esitada aktsepteeritava arengu- ja tegevuskava. Tänase seisuga (15. mai) pole Kultuuriväärtuste Ametisse laekunud ei palvet ega arengukava. Meie poolt on tahe anda ruumid kasutamiseks tegusale ühingule, seda programmi ja kava me ootamegi – need kolm kuud olidki selleks, et nad visioonid paika saaks panna. Siis meie saadame selle plaani linnavalitsusele ja volikogule edasi.
