Etnogenees Eestis
Üks tuntumaid teooriaid, mis seletab rahvusidentiteedi
kujunemist, on sotsiaalse identiteedi teooria. Selle kohaselt rahuldab etniline
kuuluvus inimese kaht olulist vajadust: vähendada määramatust
enda ümber ja turgutada oma enesehinnangut.
Inimest
häirib, kui ta ei ole kindel, kes ta selline on, kuidas ta peaks
käituma ja millist käitumist võiks oodata teistelt.
Rahvuskuuluvus vähendab määramatust, sest annab kultuuriliste
normide, tavade ja hoiakute komplekti, mis võimaldab inimesel
mõtestada oma kohta ühiskonnas ja käituda vastavalt.
Eristumise kõrval on oluline tunda ka ennast paremana kui teised.
Seetõttu võistlevad rahvad pidevalt omavahel kõrgema
enesehinnangu nimel.
Sotsiaalse identiteedi teooria väidab, et
kui rühmad tajuvad oma identiteeti ohustatuna, võib võistlus
enesehinnangu ja eristumise nimel viia ka etniliste konfliktideni. Identiteet
saab ohustatud, kui on karta rühma staatuse kahanemist, või puudub
võimalus muuta oma madalat staatust; kui rühmadevahelised piirid on
muutunud häguseks või on ähmastunud tüüpilise
rühmaliikme prototüüp. Ohu tajumine suurendab rühmasisest
solidaarsust, teravdab rühmadevahelisi piire, suurendab etnotsentristlikke
hoiakuid ja käitumist, kutsub esile “reeturite”
häbimärgistamise ning kõige selle tagajärjel viib
autoritaarsema juhtimise ja võimustruktuuri kujunemisele. Mida
kõike me oleme võinud täheldada ka viimasel ajal Eestis.
Nii oleks huvitav analüüsida, millised arengud on viinud meie
praeguse identiteedikriisi kujuemisele. Selleks tuleks vaadelda etnogeneesi
taasiseseisvunud Eestis. Tinglikult võiks selle protsessi jagada kolmeks
perioodiks.
Vastandav periood: 1992–1999
Taasiseseisvumisjärgse Eesti etniline korrastatus põhines
Molotov-Ribbentropi pakti tunnustamisega seadustatud staatuse ja
võimusuhetel etniliste rühmade vahel. Eesti riik taastati eestlaste
rahvusriigina, venekeelsetele oli jäetud teoreetiline võimalus
seostuda selle identiteediga assimileerumise teel, kuid
põhimõtteliselt olid nad defineeritud süsteemivälise
elemendina, kellest eestlased eristusid ja kelle kaudu nad oma identiteeti
defineerisid, nagu see oli olnud ka nõukogude ajal.
Riigiidentiteet, mis ühendanuks etnilised rühmad kõrgemal
tasandil, sel perioodil puudus. Integratsiooni põhieesmärk oli
funktsionaalse keeleoskuse saavutamine, mitte ühise väärtusruumi
ja identiteedi konstrueerimine. Perioodi piiritlemine 1999. aastaga on tinglik,
mingit hüppelist üleminekut järgmisse perioodi ei toimunud.
Ühendav periood: 2000–2004
Pigem oli
tegemist sujuva arenguga eristumiselt ja vastandumiselt neutraalsete ja ka
ühendavate hoiakute juurde. Kõrgaja saavutas see protsess 21.
sajandi esimestel aastatel. Individualismi kasvades oli rahvuslik kuuluvus
kaotanud osa oma tähtsusest, samas muutus olulisemaks enesetaju
elustiilidest lähtuvalt. Iseäranis uued urbanistlikud elustiilid,
yuppie’d, hipid, bimbod, himbod jt ühendasid igasuguse etnilise
taustaga inimesi; aga ka esimene ja teine Eesti elustiilidena väljendab
sama trendi.
Samuti oli toimunud venekeelsete
märkimisväärne jagunemine väiksemateks etnilisteks
rühmadeks. Välispoliitilise olukorra stabiliseerumine (edukas Nato ja
ELga liitumise protsess) vähendas etniliste eestlaste seas ühise
vaenlase tajumist ja sellest tulenevat rahvuslikku kaitseseisundit.
Nende protsesside tagajärjel vähenes etniline eristumine Eesti sees
ja oli hakanud kujunema nõrk, kuid aimatav Eesti riigiiden
titeet. Ühendavat arengut toetas Eesti majanduslik edu, eestlaste ja
venelaste ühised saavutused spordis liitis rahvast ka emotsionaalselt.
Sellega koos vähenes mõnevõrra Molotov-Ribbentropi paktil
põhineva ideoloogiaga kehtestatud staatuserisus eestlaste ja venelaste
vahel, õigupoolest muutus see igapäevases toimimises järjest
ebaolulisemaks.
Kõik mainitud protsessid tekitasid
identiteedikriisi mõlema suurema Eesti etnilise rühma –
eestlaste ja venelaste – konservatiivses tiivas. Ühed ei suutnud
leppida venelaste esiletõusuga Eesti eliidi hulka, teised ei näinud
võimalust oma staatuse kollektiivseks parandamiseks ja pelgasid
assimilatsiooni, mõlemaid häiris etniliste piiride hägustumine
ja traditsioonilise identiteedi moderniseerumine. Nii hakkasid mõlemad
otsima teid alanud ühendavate etnogeneetiliste arengute peatamiseks.
Võtmeküsimuseks sai II maailmasõja sündmuste
tõlgendamine, mis pakkus võimalusi vastastikuseks
ärritamiseks ja selle kaudu eristumise suurendamiseks.
Vastandav periood: 2004–2007
Dialoog
ühiskonna äärmuslikel servadel oli esialgu suhteliselt
ebaoluline, kuid Lihula ausamba teisaldamisega 2004. aastal jõudis see
oma järgmisse faasi, puudutades emotsionaalselt juba palju suuremat hulka
Eesti elanikkonnast. Seda sündmust võiks pidada vastandava perioodi
alguseks. Keskseks küsimuseks sai au ja süü vastandlik
omistamine erinevatele rahvusrühmadele ja sellega seoses vastandlikud
teesid staatuse ja võimu jaotumise kohta Eesti kahe suurema etniliste
rühma vahel.
Oleks vale öelda, et Lihula kriisiga
ühendavad arengud lakkasid, pigem toimus paralleelselt kaks protsessi, osa
ühiskonnakihtides jätkus ühise riigiidentiteedi kujunemine,
selle kõrval aga kogus jõudu vastandav etnogenees, mis saavutas
oma kulminatsiooni aprillikriisiga.
Veel vahetult enne
pronksööd jagunesid arvamused mälestussamba teisaldamise suhtes
üsna ühtlaselt: allesjätmist pooldas 50% elanikkonnast,
teisaldamist aga 36%. Seejuures oli eestlaste arvamustes palju suuremad
erinevused kui venekeelsete hulgas. See kinnitab seisukohta, et
pronkssõduri näol on tegemist küsimusega, milles
väljendub eestlaste omavaheline poliitiline dialoog selle üle,
milline peaks olema eestivenelaste staatus Eestis.
Seejuures on
oluline märkida, et just need inimesed, kes ei osanud seisukohta
võtta või väljendasid oma rahvusrühmale domineerivast
seisukohast erinevat arvamust (teisaldamist pooldavad venekeelsed, ja
allesjätmist pooldavad eestlased), moodustavad eesti ühiskonnas selle
osa, kes on suuteline nägema identiteediküsimusi avaramalt,
mõistes ka teise poole tundeid. Nende hulk ühiskonnas oli selle
küsitluse kohaselt 40%.
Paraku ei asunud Eesti valitsus oma
tegevusega toetama seda ühendavat osa ühiskonnast, vaid kujundas oma
seisukoha pigem marurahvuslaste ideoloogiast lähtuvalt. Täiesti
prognoositavalt kutsus pronkssõduri teisaldustööde alustamine
esile teise poole terava reaktsiooni, mis väljus pronksiööl
kontrolli alt.
Tagajärjeks oli hoiakute terav rahvuslik
polariseerumine. Eestlased koondusid valitsuse toetuseks, venelased selle
vastu. Ühiskonda etniliselt ühendav osa ehk need inimesed, kes
väljendasid oma rahvusrühma enamusest erinevat arvamust, moodustasid
pärast pronksööd vaid 18%.
Polariseerumist
võimendas meedia. Ohu olukorras muutus poliitiline retoorika
ähvardavaks, mida veelgi võimendasid anonüümsed
netikommentaatorid. Ilmus ridamisi hüsteerilisi juhtkirju ja
arvamusartikleid. Etniline viha ja ebaki
ndlus valati välja oma rühma kuuluvate patuoinaste peale, keda tajuti
seotuna vastasega (Savisaar). Avaldati spontaanset ja tingimusteta toetust
juhtidele, nõuti sanktsioone reeturite vastu.
Vaadete
polariseerumine ja nõiajaht üheskoos tekitas vaikimise spiraali,
milles üha raskemaks muutus avaldada sanktsioneeritud seisukohast
erinevaid vaateid, kartmata sattuda avaliku hukkamõistu ohvriks. Kogu
see areng tervikuna vastas üsna täpselt sotsiaalse identiteedi
teooria ennustustele, kuidas rühmad käituvad ohustatud identiteedi
tingimustes. Oli üsna masendav näha seda juhtumas. Veelgi hirmutavam
oli aduda, kui vähe on vaja, et langeda demokraatiast totalitarismi.
Kokkuvõtte asemel
Praegu ei ole veel
võimalik öelda, kas vastandav periood jätkub või oli
aprillikriis plahvatus, mis alustab uut arengut. On selge, et Eesti vajab
ühendava riigiidentiteedi kujunemist nagu õhku. Samas ei ole seda
võimalik vägisi tekitada. See saab tekkida vaid siis, kui selle
moodustajad ei taju end ohustatuna. Selline areng on võimalik, juhul kui
teadlikult toetatakse etniliste identiteetide arendamist ega suruta peale uut
identiteeti. Positiivse suhtumise ja hea õnne korral loovad ühised
saavutused ja ületatud raskused selle ajapikku ise.
Tallinna
ülikooli professor Martin Ehala oli üks kuuest
ühiskonnateadlasest, kes analüüsisid Rahvastikuministri
Büroo ja Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse tellimusel Eesti
ühiskonna integratsiooni võimalikkust pärast
pronksööd.