Ükski professionaalne muusik sellise koosseisuga (viiul, kitarr, vokaal, sämpler ja trummid) ilmselt üldse bändi tegema ei hakkaks ja keskmisel raadiokuulajal võib tekkida raskusi tulemusest – kääksuv viiul, krigisev kitarr, kriiskav vokaal ja põhjaks mulksumas eelajalooline trummimasin – aru saamisega. Kuid ilmselgelt ei huvita Stellat miski vähem kui turvalised valikud ja hea maitse ning mingi irratsionaalse enesestmõistetavusega panevad nad oma trummi järgi tantsima nii inimesed kontsertidel kui ka kodus kõlarite ees.


Intervjueerin (Siim Nestori nõuannet eirates) kogu bändi korraga, mis tähendab, et suurema osa ajast pool seltskonda räägib läbisegi, teine pool kõõksub naerda ja mulle eriti sõna ei anta. Kusagil jutu käigus hakkab aga koitma, et teisiti Stellast ja Stellaga rääkida ei saakski. Tegemist ei ole tavapärase frontman + bänd formatsiooniga ega “igaüks mängib stuudios oma osad sisse ja asi ants” stiilis bänditegemisega.


Stella puhul sarnaneb muusika tegemine pigem kõrtsis istumisega – keegi võtab teema üles, teised naeravad ja räägivad oma lood juurde ja tulemuseks on lõbus segadus, kus keegi enam täpselt ei mäleta, millest jutt alguse sai.


Enese muusika kaudu väljendamine on Stella jaoks selles mõttes loomulik jätk koos hängimisele, lihtsalt sama tegevuse tulemus kõrtsis on ajaviide ja stuudios muusika. Ja selle muusika valmimise seaduspärad ja reeglid (kui sellised üldse eksisteerivad) on teada vaid Stella kollektiivsele alateadvusele.


*

Carmen:
Proovi tegemine käib meil tavaliselt nii, et alguses räägime paar tundi juttu ja naerame ja nutame ja siis alles hakkame muusikat tegema.


Mammu:
Ja kui üks nutma hakkab, siis teised panevad kohe riburadapidi järele.


Kati:
Viimases proovis oli samamoodi. Nutsime ja rääkisime õudusjutte ja sõime tikuvõileibu ja torti.


Torti?



Mammu:

Meil on tavaliselt ikka tort proovis. Kõige esimese proovi tort ainult lõpetas kuidagi Kati näos ja pärast oli Carmeni auto veel mitu nädalat vahukoorene.


Kati:

Siis mõtlesime, et hakkame proovi tegema, aga elekter läks ära. Sai jälle edasi rääkida.


Mammu:

Me tavaliselt jah rohkem semutseme, kui musitseerime.


Kati räägib, kuidas viimases proovis Lotte rääkis, et Eestis tegutseb poolemeetrise jalajäljega jeti, kes käis kuskil metsatalus suvitavat noorpaari kimbutamas.


Kuidas te oma muusikat nimetate?



Kati:

Muusikastiil on lahtine. Pole muusika- ega elustiili – mõlemad on välja kujunemata. Elu mõte võib-olla on, aga kui selle peale mõtlema hakkad, siis... kokkuvõttes ei jäägi muud üle kui bändi teha ja maalida.


Lotte:
Või lihtsalt olla.


Kati:
See on kõige raskem tegelikult. Sa suudaks lihtsalt niisama olla või?


Lotte:
Ma üksvahe pool aastat lesisin diivani peal ja vahetasin telekapuldiga kanaleid.


Mõn ed märksõnad?


Tauno:
Minu arust seda bändi iseloomustab aeg-ajalt skisofreeniline eufooria. Vahel me teeme selliseid asju, et pärast ei saa ise ka aru, et kuidas see nüüd juhtus.


Lotte:
Meil kõigil käivad hood mõnikord ja eriti hull on, kui kõigil korraga hoog peale tuleb.


Tavaliselt see juhtub enne kontserti, kontserdi ajal natuke vähem ja pärast kontserti alati.


Mäletate, kuidas me hotellides laamendanud oleme?


Tauno:

Ah ei olnud midagi nii hull see asi (erinevalt tüdrukutest proovib Tauno intervjuu ajal enam-vähem tõsiseks jääda).


Kati:

Oli muidugi. Tauno siis valvas ja vaigistas meid. Me oleme ikka päriselt telekaid loopinud hotellis. See tuleb jumala iseenesest pärast kontserti.


Sellel eufoorial on mingi konkreetne põhjus ka?


Lotte:

Kontserdid peamiselt. Kontserdi päev on pidupäev, siis on kogu aeg elevus sees.


Kati:

Me käime väljasõitudel tavaliselt Carmeni vana Mercedesega ja seal on Carmeni poja teknokassetid, mis ta BBCst salvestab. Siis autos träna käib ja meie räpime.


Carmen:

Minu jaoks on kontserdile sõitmine nagu puhkus. Kisa on kõva, aga närv puhkab.


Bänd on nagu stressiravim siis?


Carmen:

Jah, ma arvan küll. Eks kõigil on probleeme (“Jaa, minul on ka stress!” hõikab Kati rõõmsalt vahele), aga autoga kontserdile sõites muutub see mingiks rõõmsaks tohuvabohuks.


Mammu:

Me oleme ikka palju lähedasemad kui teised bändid, mida ma tean.


Kumb enne oli – seltskond või bänd?


Mammu:

Lotte ja Carmeniga saime kunagi meie kaltsukas tuttavaks (Kati ja Mammu pidasid mitu aastat Tallinnas Lai tänav 10 second-hand-poodi, kus asus ka Stella prooviruum), sest nad mõlemad käisid seal aeg-ajalt riideid ostmas. Ja siis mingi hetk Lotte jagas ära, et me võiks koos muusikat ka teha. Tauno ainult ei tahtnud algul tulla.


Tauno:

Mina mõtlesin, et peaks ära lõpetama bänditegemise. Et oli tore, aga aeg on hakata midagi tõsisemat tegema.


Kati:

Tauno tegelikult kartis meid. Meile üldse räägitakse, et mehed kardavad meid.


Tauno:

Carmenit ma algul natuke kartsin jah, aga see läks ruttu üle. Kuigi tegelikult mitme tuttavaga on nii olnud, et kui ütlen, et lähme koos mu bändiga linna peale, siis ei taheta tulla, et ei tea, mis need naised veel teha võivad. (Üksmeelne naerukoor)


Girl power’it on siis bändis kõvasti?


Tauno:

Noh ei tea, kas see just girl power on.


Kati:

Lihtsalt power.


Tauno:

See on nagu eneseiroonia power ja huumor rohkem (kõik noogutavad). Teeme iseenda üle nalja, keerame vindi peale, siis võtame seda tõsiselt ja ajame nina püsti, et vot nii ongi.


Absurdne topeltvindiga huumor.


Kati:
Tegelt me panemegi kogu aeg endale nagu...


Lotte:
...jalaga perse. Või üksteisele.


Kati:

Jah, seda tuleb ka ette.


Teeme vahepeal pausi, et uued joogid tuua. Lotte, Kati ja Mammu esitavad sel ajal laua taga kuhugi põhikooli etlusvõistluse ja Vitamiini “Karsklus elunormiks” vahele jääva veidra, kuid vaieldamatult veenva getoräpi.



Stellat teati siiani e elkõige kontsertide põhjal. Kuidas te need lood plaadi peal kõlama saite?



Kati:

Kui kontserdiga võrrelda, siis ei saanudki. Aga mõnes mõttes on see isegi hea, sest stuudios sai jälle lisada lugudele elemente, mida laivis teha ei saa.


Tauno:

Plaadi peal tunduvad lood natuke tõsisemad.


Mammu:

Harjumatu oli ühekaupa partiisid sisse mängida. Me oleme kõigepealt ikka laivbänd.

Tauno: Hea on see, et sai kolme aasta töö kokku võetud.


Miks salvestamisega nii kaua aega läks?


Kati:
Üks põhjus oli see, et me katsetasime mitme eri produtsendiga salvestamist, kuni lõpuks jäime Tanel Paliale juurde pidama.


Mammu:
Peaaegu oleksime hausiklubides lõpetanud (naerab).


Lotte:

Raske on öelda kellelegi, et meile sinu salvestatud variant ei meeldi. Paratamatult lähed tülli inimesega.


Tauno:

Ma ütlesin kohe, et see on raske ja aeganõudev protsess, aga te ei uskunud. Vana bändiga tegime kolm aastat plaati ja lõpuks läksime laiali.


Kati:
Edaspidi me selle albumi lugusid ilmselt enam ei mängi. Tuleb mingit sorti suunamuutus.

Mammu: Ja kui keegi tahab miksida või remiksida meie lugusid, siis palun väga, kõik võivad proovida.



Kuidas te endale nime saite?



Kati:

Lotte tahtis mingit euroträänsi nime panna bändile.


Lotte:

Tegelikult ma kunagi tahtsin delfiini nimega Stella (mõtleb pisut)... või oleks Birgit pannud nimeks.


Kati:
Või oleks teinud indibändi ja pannud nimeks Toored Pirnid.


Lotte:
Stella on selles mõttes hea, et ei ole nagu punnitatud nimi. Kõlab loomulikult.


Kati räägib, kuidas suurtes lehmalautades vahel pump kukub udara küljest sõnnikusse ja siis pruunid koogid liiguvad mööda läbipaistvaid torusid tsisterni. Tauno ütleb selle peale, et kui vene ajal vorstitsehhis masinad käima pandi, oli rotikisa taga, ja et Kalevi kommivabrik oli tarakane täis.
KATI

ehk Katrin Rätte (31) majandab bändis sämplerit ja teeb sellega lugudele põhjasid. Koos õe Mammuga on ta pärit Kehtnast ja tegeleb lisaks muusikale veel maalimisega. “Kats võiks olla kuulus kunstnik, aga ta maalib ainult oma toa seintele,” ütleb Lotte.

Praegu töötab Kati maaligaleriis raamija ja galeristina. “Ma olen rahul, ma arvan. Päris probleemideta pole meist keegi, aga kui näiteks parajasti raha ei ole, siis Mammu maksab üüri, Lotte annab riideid ja Tauno teeb kõrtsis õlle välja. Elu sujub enamasti iseenesest ja mina väga vahele segama ei pea,” ütleb Kati.

TAUNO


Tauno Pääslane (34) on bändi kõige staažikam popmuusik. Ta mängis 11 aastat Dallases kitarri ja on praegu lisaks Stellale poole kohaga Köögis. Samuti teeb aeg-ajalt fotograafitööd ja töötab ETVs valgustajana. “Ilma Taunota me “Terevisiooni” ei näeks,” naerab Lotte.

“Aga karjääri tegemine mind küll ei huvita. Elu on niigi närviline ja kui ma hakkaks veel mõtlema, et kes ma peaks viie aasta pärast olema ja kuhu jõudma, siis ma vist lõpetaks nööripidi oksa küljes,” ütleb Tauno.

LOTTE


Lotte Roberti tütar Jürjendal (22) teeb bändis kõiki kujutletavaid ja kujuteldamatuid hääli. Õppis muusikakoolis kaheksa aastat klaverit ja kannelt (ta ise oleks pigem elektritrumme tagunud, aga vanemate soovitused jäid tookord peale). Varem on ta laulnud ansamblites Kwing Kunks ja Bad Apples ja tegeleb samuti maalimisega. “Lotte on sildade põletaja. Ja oma maalid kingib ta enamasti ära,” ütleb Kati. Septembris hääletas Lotte koos koeraga pooleks aastaks Hispaania lõunaosas asuvasse hipilaagrisse (koerale tellis ta internetist GPS-seadme, juhuks kui too peaks kaduma minema).

MAMMU


ehk Maris Rätte (28) mängib bändis trumme ja teeb seda väga hästi. Elas kuus aastat Soomes (Marisel ja Katrinil on ingerisoome juured), töötab Tallinnas meigikunstnikuna. Kehtnas “tead küll millise” muusika peal üles kasvanud, nimetab Mammu praegu oma esmaseks inspiratsiooniallikaks pigem maalimist.

CARMEN


Carmen Lindam (56) mängib bändis viiulit, aitab lugude seadeid teha ja õpetab vahel tüdrukutele laulmist. Lõpetas omal ajal konservatooriumi, aga ei osanud enda sõnul veel piisavalt hästi mängida ja kui välja arvata 9 aastat Eesti Raadio kooris, siis ei tegelenud ta vahepeal muusikaga 25 aastat. Lavakarjääri alustas pärast 50 aasta juubelit ja on viimastel aastatel olnud täiskohaga muusik. Vabal ajal loeb raamatut “Elulill”, kus on muu hulgas kirjas, et maailma päästis kunagi iidse kirjatarkuse tundja Todt, kes viis lennukiga 300 inimest ühe Egiptuse püramiidi alla, kuhu mitme kilomeetri sügavusele oli rajatud linn ja kust nad siis hiljem hakkasid välja rändama.

SÄMPLER


Varem kasutult nurgas seisnud vanast Yamaha sämplerist sai bändi tähtsaim instrument sellepärast, et kuna Kati ühtki muud instrumenti mängida ei oska, siis võttis ta esimesse proovi kaasa selle masina. Sämpleri peal on valminud kõikide Stella lugude põhjad, millele proovis ülejäänud osad juurde mõeldakse. Kati ei oska pilli päritolu kommenteerida, ütleb ainult, et kui raha saab, siis ostab uue ja parema.
Aivar Tõnso:

Stella on omaette nähtus, kindlasti midagi enamat kui mingit teatud tüüpi muusikat mängiv kollektiiv. Neil on hing, ainulaadne ja kordumatu, mis joonistub bändiliikmete vastandlikest ja pöörastest karakteritest. Bänd, millel on olemas kõik eeldused õigel ajal õigesse kohta sattumiseks.

Erik Morna:


Hea küll, ma siis kasutan seda lollakat väljendit “Eesti muusikamaastik”, kuna tundub hetkel hea väljapääs.

Niisiis, mis mind kõigepealt Stella juures võlus oli see, et tol hetkel, kui nad hakkasid kõigi kuuldes ja nähes esinema, polnud Eesti muusikamaastikul nendesugune aparaat üldsegi oodatud ega vajalik. Nad kukkusid selle maastiku peale, nagu kukuks Saue ja Laagri vahelise põllu peale uus Mustang. Ja paneks siis vihinal minema.

Minu meelest on Stella loonud uue muusikastiili. Ise küll ei taha sellele nime panna, aga selle nimepanemise jaoks on ju ometi muusikakriitikud.
Kuni te, head muusikakriitikud, seda sõna välja mõtlete, ma sosistan siis vaikselt et: Stella on välismaa bänd.

Raul Saaremets:


Ei teagi ühtki teist kodumaist artisti, kelle esinemised alati nii hüsteeriliselt lõbusad oleks. ­Ometi pole nad mingi naljabänd, vaid omavad midagi, mis puudub enamikul Eesti ansamblitel – huumorimeelt. Samuti on nad aru saanud olulisest asjast, nii nagu omal ajal Miles Davis või Kiss, et ansambel peab ka kuidagigi välja nägema. Vaevalt Eestis keegi kunagi ka nii eriliselt laulnud on, kui Lotte seda teeb. Lotte on fenomen! Aeg-ajalt kipuvad nad ehk liigselt eksperimenteerima, aga eks see ole ka ainus, mis neid muu maailma analoogidest eristab. Tsiteerides maestro Tõnsot: Stella on hea!