17.10.2008, 00:00
Eufoorilised skisofreenikud
Lõpuks debüütalbumi valmis saanud ansambel Stella tutvustab Allar Lepale oma meetodit, õigemini selle puudumist.
Hullumaja diskoteegi all-stars-bändiks tituleeritud Stella saab varsti
kolmeaastaseks. Kaks aastat on salvestatud hiljuti ilmunud albumit “Love
You Boy”. Oma tervet mõistust eirava muusika ja kehavigastusteni
hullumeelsete laividega on nad ammu saanud Tallinna hipsterite ja kriitikute
lemmikuteks, kuid seniajani oli lahendamata küsimus, kuidas see
kõik plastrõngale mahub.
Ükski professionaalne
muusik sellise koosseisuga (viiul, kitarr, vokaal, sämpler ja trummid)
ilmselt üldse bändi tegema ei hakkaks ja keskmisel raadiokuulajal
võib tekkida raskusi tulemusest – kääksuv viiul,
krigisev kitarr, kriiskav vokaal ja põhjaks mulksumas eelajalooline
trummimasin – aru saamisega. Kuid ilmselgelt ei huvita Stellat miski
vähem kui turvalised valikud ja hea maitse ning mingi irratsionaalse
enesestmõistetavusega panevad nad oma trummi järgi tantsima nii
inimesed kontsertidel kui ka kodus kõlarite ees.
Intervjueerin (Siim Nestori nõuannet eirates) kogu bändi korraga,
mis tähendab, et suurema osa ajast pool seltskonda räägib
läbisegi, teine pool kõõksub naerda ja mulle eriti
sõna ei anta. Kusagil jutu käigus hakkab aga koitma, et teisiti
Stellast ja Stellaga rääkida ei saakski. Tegemist ei ole
tavapärase frontman + bänd formatsiooniga ega “igaüks
mängib stuudios oma osad sisse ja asi ants” stiilis
bänditegemisega.
Stella puhul sarnaneb muusika tegemine pigem
kõrtsis istumisega – keegi võtab teema üles, teised
naeravad ja räägivad oma lood juurde ja tulemuseks on lõbus
segadus, kus keegi enam täpselt ei mäleta, millest jutt alguse sai.
Enese muusika kaudu väljendamine on Stella jaoks selles
mõttes loomulik jätk koos hängimisele, lihtsalt sama tegevuse
tulemus kõrtsis on ajaviide ja stuudios muusika. Ja selle muusika
valmimise seaduspärad ja reeglid (kui sellised üldse eksisteerivad)
on teada vaid Stella kollektiivsele alateadvusele.
*
Carmen:
Proovi tegemine käib meil tavaliselt nii, et
alguses räägime paar tundi juttu ja naerame ja nutame ja siis alles
hakkame muusikat tegema.
Mammu:
Ja kui üks
nutma hakkab, siis teised panevad kohe riburadapidi järele.
Kati:
Viimases proovis oli samamoodi. Nutsime ja
rääkisime õudusjutte ja sõime tikuvõileibu ja
torti.
Torti?
Mammu:
Meil on tavaliselt ikka tort proovis. Kõige esimese proovi tort
ainult lõpetas kuidagi Kati näos ja pärast oli Carmeni auto
veel mitu nädalat vahukoorene.
Kati:
Siis
mõtlesime, et hakkame proovi tegema, aga elekter läks ära. Sai
jälle edasi rääkida.
Mammu:
Me
tavaliselt jah rohkem semutseme, kui musitseerime.
Kati
räägib, kuidas viimases proovis Lotte rääkis, et Eestis
tegutseb poolemeetrise jalajäljega jeti, kes käis kuskil metsatalus
suvitavat noorpaari kimbutamas.
Kuidas te oma muusikat
nimetate?
Kati:
Muusikastiil on lahtine.
Pole muusika- ega elustiili – mõlemad on välja kujunemata.
Elu mõte võib-olla on, aga kui selle peale mõtlema hakkad,
siis... kokkuvõttes ei jäägi muud üle kui bändi teha
ja maalida.
Lotte:
Või lihtsalt olla.
Kati:
See on kõige raskem tegelikult. Sa
suudaks lihtsalt niisama olla või?
Lotte:
Ma
üksvahe pool aastat lesisin diivani peal ja vahetasin telekapuldiga
kanaleid.
Mõn
ed märksõnad?
Tauno:
Minu
arust seda bändi iseloomustab aeg-ajalt skisofreeniline eufooria. Vahel me
teeme selliseid asju, et pärast ei saa ise ka aru, et kuidas see
nüüd juhtus.
Lotte:
Meil kõigil
käivad hood mõnikord ja eriti hull on, kui kõigil korraga
hoog peale tuleb.
Tavaliselt see juhtub enne kontserti, kontserdi
ajal natuke vähem ja pärast kontserti alati.
Mäletate, kuidas me hotellides laamendanud oleme?
Tauno:
Ah ei olnud midagi nii hull see asi (erinevalt
tüdrukutest proovib Tauno intervjuu ajal enam-vähem tõsiseks
jääda).
Kati:
Oli muidugi. Tauno siis
valvas ja vaigistas meid. Me oleme ikka päriselt telekaid loopinud
hotellis. See tuleb jumala iseenesest pärast kontserti.
Sellel eufoorial on mingi konkreetne põhjus ka?
Lotte:
Kontserdid peamiselt. Kontserdi päev on
pidupäev, siis on kogu aeg elevus sees.
Kati:
Me käime väljasõitudel tavaliselt Carmeni vana Mercedesega ja
seal on Carmeni poja teknokassetid, mis ta BBCst salvestab. Siis autos
träna käib ja meie räpime.
Carmen:
Minu jaoks on kontserdile sõitmine nagu puhkus. Kisa on kõva, aga
närv puhkab.
Bänd on nagu stressiravim
siis?
Carmen:
Jah, ma arvan küll. Eks
kõigil on probleeme (“Jaa, minul on ka stress!”
hõikab Kati rõõmsalt vahele), aga autoga kontserdile
sõites muutub see mingiks rõõmsaks tohuvabohuks.
Mammu:
Me oleme ikka palju lähedasemad kui teised
bändid, mida ma tean.
Kumb enne oli – seltskond
või bänd?
Mammu:
Lotte ja
Carmeniga saime kunagi meie kaltsukas tuttavaks (Kati ja Mammu pidasid mitu
aastat Tallinnas Lai tänav 10 second-hand-poodi, kus asus ka Stella
prooviruum), sest nad mõlemad käisid seal aeg-ajalt riideid ostmas.
Ja siis mingi hetk Lotte jagas ära, et me võiks koos muusikat ka
teha. Tauno ainult ei tahtnud algul tulla.
Tauno:
Mina mõtlesin, et peaks ära lõpetama bänditegemise. Et
oli tore, aga aeg on hakata midagi tõsisemat tegema.
Kati:
Tauno tegelikult kartis meid. Meile üldse
räägitakse, et mehed kardavad meid.
Tauno:
Carmenit ma algul natuke kartsin jah, aga see läks ruttu
üle. Kuigi tegelikult mitme tuttavaga on nii olnud, et kui ütlen, et
lähme koos mu bändiga linna peale, siis ei taheta tulla, et ei tea,
mis need naised veel teha võivad. (Üksmeelne naerukoor)
Girl power’it on siis bändis kõvasti?
Tauno:
Noh ei tea, kas see just girl power on.
Kati:
Lihtsalt power.
Tauno:
See on nagu eneseiroonia power ja huumor rohkem (kõik
noogutavad). Teeme iseenda üle nalja, keerame vindi peale, siis
võtame seda tõsiselt ja ajame nina püsti, et vot nii ongi.
Absurdne topeltvindiga huumor.
Kati:
Tegelt me panemegi kogu aeg endale nagu...
Lotte:
...jalaga perse. Või üksteisele.
Kati:
Jah, seda tuleb ka ette.
Teeme vahepeal pausi, et
uued joogid tuua. Lotte, Kati ja Mammu esitavad sel ajal laua taga kuhugi
põhikooli etlusvõistluse ja Vitamiini “Karsklus
elunormiks” vahele jääva veidra, kuid vaieldamatult veenva
getoräpi.
Stellat teati siiani e
elkõige kontsertide põhjal. Kuidas te need lood plaadi peal
kõlama saite?
Kati:
Kui kontserdiga
võrrelda, siis ei saanudki. Aga mõnes mõttes on see isegi
hea, sest stuudios sai jälle lisada lugudele elemente, mida laivis teha ei
saa.
Tauno:
Plaadi peal tunduvad lood natuke
tõsisemad.
Mammu:
Harjumatu oli
ühekaupa partiisid sisse mängida. Me oleme kõigepealt ikka
laivbänd.
Tauno: Hea on see, et sai kolme aasta töö kokku
võetud.
Miks salvestamisega nii kaua aega
läks?
Kati:
Üks põhjus
oli see, et me katsetasime mitme eri produtsendiga salvestamist, kuni
lõpuks jäime Tanel Paliale juurde pidama.
Mammu:
Peaaegu oleksime hausiklubides lõpetanud
(naerab).
Lotte:
Raske on öelda kellelegi, et
meile sinu salvestatud variant ei meeldi. Paratamatult lähed tülli
inimesega.
Tauno:
Ma ütlesin kohe, et see on
raske ja aeganõudev protsess, aga te ei uskunud. Vana bändiga
tegime kolm aastat plaati ja lõpuks läksime laiali.
Kati:
Edaspidi me selle albumi lugusid ilmselt enam ei
mängi. Tuleb mingit sorti suunamuutus.
Mammu: Ja kui keegi tahab
miksida või remiksida meie lugusid, siis palun väga, kõik
võivad proovida.
Kuidas te endale nime
saite?
Kati:
Lotte tahtis mingit
euroträänsi nime panna bändile.
Lotte:
Tegelikult ma kunagi tahtsin delfiini nimega Stella
(mõtleb pisut)... või oleks Birgit pannud nimeks.
Kati:
Või oleks teinud indibändi ja pannud
nimeks Toored Pirnid.
Lotte:
Stella on selles
mõttes hea, et ei ole nagu punnitatud nimi. Kõlab loomulikult.
Kati räägib, kuidas suurtes lehmalautades vahel pump
kukub udara küljest sõnnikusse ja siis pruunid koogid liiguvad
mööda läbipaistvaid torusid tsisterni. Tauno ütleb selle
peale, et kui vene ajal vorstitsehhis masinad käima pandi, oli rotikisa
taga, ja et Kalevi kommivabrik oli tarakane täis.
KATI
ehk Katrin Rätte (31) majandab bändis sämplerit ja teeb sellega lugudele põhjasid. Koos õe Mammuga on ta pärit Kehtnast ja tegeleb lisaks muusikale veel maalimisega. “Kats võiks olla kuulus kunstnik, aga ta maalib ainult oma toa seintele,” ütleb Lotte.
Praegu töötab Kati maaligaleriis raamija ja galeristina. “Ma olen rahul, ma arvan. Päris probleemideta pole meist keegi, aga kui näiteks parajasti raha ei ole, siis Mammu maksab üüri, Lotte annab riideid ja Tauno teeb kõrtsis õlle välja. Elu sujub enamasti iseenesest ja mina väga vahele segama ei pea,” ütleb Kati.
TAUNO
Tauno Pääslane (34) on bändi kõige staažikam popmuusik. Ta mängis 11 aastat Dallases kitarri ja on praegu lisaks Stellale poole kohaga Köögis. Samuti teeb aeg-ajalt fotograafitööd ja töötab ETVs valgustajana. “Ilma Taunota me “Terevisiooni” ei näeks,” naerab Lotte.
“Aga karjääri tegemine mind küll ei huvita. Elu on niigi närviline ja kui ma hakkaks veel mõtlema, et kes ma peaks viie aasta pärast olema ja kuhu jõudma, siis ma vist lõpetaks nööripidi oksa küljes,” ütleb Tauno.
LOTTE
Lotte Roberti tütar Jürjendal (22) teeb bändis kõiki kujutletavaid ja kujuteldamatuid hääli. Õppis muusikakoolis kaheksa aastat klaverit ja kannelt (ta ise oleks pigem elektritrumme tagunud, aga vanemate soovitused jäid tookord peale). Varem on ta laulnud ansamblites Kwing Kunks ja Bad Apples ja tegeleb samuti maalimisega. “Lotte on sildade põletaja. Ja oma maalid kingib ta enamasti ära,” ütleb Kati. Septembris hääletas Lotte koos koeraga pooleks aastaks Hispaania lõunaosas asuvasse hipilaagrisse (koerale tellis ta internetist GPS-seadme, juhuks kui too peaks kaduma minema).
MAMMU
ehk Maris Rätte (28) mängib bändis trumme ja teeb seda väga hästi. Elas kuus aastat Soomes (Marisel ja Katrinil on ingerisoome juured), töötab Tallinnas meigikunstnikuna. Kehtnas “tead küll millise” muusika peal üles kasvanud, nimetab Mammu praegu oma esmaseks inspiratsiooniallikaks pigem maalimist.
CARMEN
Carmen Lindam (56) mängib bändis viiulit, aitab lugude seadeid teha ja õpetab vahel tüdrukutele laulmist. Lõpetas omal ajal konservatooriumi, aga ei osanud enda sõnul veel piisavalt hästi mängida ja kui välja arvata 9 aastat Eesti Raadio kooris, siis ei tegelenud ta vahepeal muusikaga 25 aastat. Lavakarjääri alustas pärast 50 aasta juubelit ja on viimastel aastatel olnud täiskohaga muusik. Vabal ajal loeb raamatut “Elulill”, kus on muu hulgas kirjas, et maailma päästis kunagi iidse kirjatarkuse tundja Todt, kes viis lennukiga 300 inimest ühe Egiptuse püramiidi alla, kuhu mitme kilomeetri sügavusele oli rajatud linn ja kust nad siis hiljem hakkasid välja rändama.
SÄMPLER
Varem kasutult nurgas seisnud vanast Yamaha sämplerist sai bändi tähtsaim instrument sellepärast, et kuna Kati ühtki muud instrumenti mängida ei oska, siis võttis ta esimesse proovi kaasa selle masina. Sämpleri peal on valminud kõikide Stella lugude põhjad, millele proovis ülejäänud osad juurde mõeldakse. Kati ei oska pilli päritolu kommenteerida, ütleb ainult, et kui raha saab, siis ostab uue ja parema.
ehk Katrin Rätte (31) majandab bändis sämplerit ja teeb sellega lugudele põhjasid. Koos õe Mammuga on ta pärit Kehtnast ja tegeleb lisaks muusikale veel maalimisega. “Kats võiks olla kuulus kunstnik, aga ta maalib ainult oma toa seintele,” ütleb Lotte.
Praegu töötab Kati maaligaleriis raamija ja galeristina. “Ma olen rahul, ma arvan. Päris probleemideta pole meist keegi, aga kui näiteks parajasti raha ei ole, siis Mammu maksab üüri, Lotte annab riideid ja Tauno teeb kõrtsis õlle välja. Elu sujub enamasti iseenesest ja mina väga vahele segama ei pea,” ütleb Kati.
TAUNO
Tauno Pääslane (34) on bändi kõige staažikam popmuusik. Ta mängis 11 aastat Dallases kitarri ja on praegu lisaks Stellale poole kohaga Köögis. Samuti teeb aeg-ajalt fotograafitööd ja töötab ETVs valgustajana. “Ilma Taunota me “Terevisiooni” ei näeks,” naerab Lotte.
“Aga karjääri tegemine mind küll ei huvita. Elu on niigi närviline ja kui ma hakkaks veel mõtlema, et kes ma peaks viie aasta pärast olema ja kuhu jõudma, siis ma vist lõpetaks nööripidi oksa küljes,” ütleb Tauno.
LOTTE
Lotte Roberti tütar Jürjendal (22) teeb bändis kõiki kujutletavaid ja kujuteldamatuid hääli. Õppis muusikakoolis kaheksa aastat klaverit ja kannelt (ta ise oleks pigem elektritrumme tagunud, aga vanemate soovitused jäid tookord peale). Varem on ta laulnud ansamblites Kwing Kunks ja Bad Apples ja tegeleb samuti maalimisega. “Lotte on sildade põletaja. Ja oma maalid kingib ta enamasti ära,” ütleb Kati. Septembris hääletas Lotte koos koeraga pooleks aastaks Hispaania lõunaosas asuvasse hipilaagrisse (koerale tellis ta internetist GPS-seadme, juhuks kui too peaks kaduma minema).
MAMMU
ehk Maris Rätte (28) mängib bändis trumme ja teeb seda väga hästi. Elas kuus aastat Soomes (Marisel ja Katrinil on ingerisoome juured), töötab Tallinnas meigikunstnikuna. Kehtnas “tead küll millise” muusika peal üles kasvanud, nimetab Mammu praegu oma esmaseks inspiratsiooniallikaks pigem maalimist.
CARMEN
Carmen Lindam (56) mängib bändis viiulit, aitab lugude seadeid teha ja õpetab vahel tüdrukutele laulmist. Lõpetas omal ajal konservatooriumi, aga ei osanud enda sõnul veel piisavalt hästi mängida ja kui välja arvata 9 aastat Eesti Raadio kooris, siis ei tegelenud ta vahepeal muusikaga 25 aastat. Lavakarjääri alustas pärast 50 aasta juubelit ja on viimastel aastatel olnud täiskohaga muusik. Vabal ajal loeb raamatut “Elulill”, kus on muu hulgas kirjas, et maailma päästis kunagi iidse kirjatarkuse tundja Todt, kes viis lennukiga 300 inimest ühe Egiptuse püramiidi alla, kuhu mitme kilomeetri sügavusele oli rajatud linn ja kust nad siis hiljem hakkasid välja rändama.
SÄMPLER
Varem kasutult nurgas seisnud vanast Yamaha sämplerist sai bändi tähtsaim instrument sellepärast, et kuna Kati ühtki muud instrumenti mängida ei oska, siis võttis ta esimesse proovi kaasa selle masina. Sämpleri peal on valminud kõikide Stella lugude põhjad, millele proovis ülejäänud osad juurde mõeldakse. Kati ei oska pilli päritolu kommenteerida, ütleb ainult, et kui raha saab, siis ostab uue ja parema.
Aivar Tõnso:
Stella on omaette nähtus, kindlasti midagi enamat kui mingit teatud tüüpi muusikat mängiv kollektiiv. Neil on hing, ainulaadne ja kordumatu, mis joonistub bändiliikmete vastandlikest ja pöörastest karakteritest. Bänd, millel on olemas kõik eeldused õigel ajal õigesse kohta sattumiseks.
Erik Morna:
Hea küll, ma siis kasutan seda lollakat väljendit “Eesti muusikamaastik”, kuna tundub hetkel hea väljapääs.
Niisiis, mis mind kõigepealt Stella juures võlus oli see, et tol hetkel, kui nad hakkasid kõigi kuuldes ja nähes esinema, polnud Eesti muusikamaastikul nendesugune aparaat üldsegi oodatud ega vajalik. Nad kukkusid selle maastiku peale, nagu kukuks Saue ja Laagri vahelise põllu peale uus Mustang. Ja paneks siis vihinal minema.
Minu meelest on Stella loonud uue muusikastiili. Ise küll ei taha sellele nime panna, aga selle nimepanemise jaoks on ju ometi muusikakriitikud.
Kuni te, head muusikakriitikud, seda sõna välja mõtlete, ma sosistan siis vaikselt et: Stella on välismaa bänd.
Raul Saaremets:
Ei teagi ühtki teist kodumaist artisti, kelle esinemised alati nii hüsteeriliselt lõbusad oleks. Ometi pole nad mingi naljabänd, vaid omavad midagi, mis puudub enamikul Eesti ansamblitel – huumorimeelt. Samuti on nad aru saanud olulisest asjast, nii nagu omal ajal Miles Davis või Kiss, et ansambel peab ka kuidagigi välja nägema. Vaevalt Eestis keegi kunagi ka nii eriliselt laulnud on, kui Lotte seda teeb. Lotte on fenomen! Aeg-ajalt kipuvad nad ehk liigselt eksperimenteerima, aga eks see ole ka ainus, mis neid muu maailma analoogidest eristab. Tsiteerides maestro Tõnsot: Stella on hea!
Stella on omaette nähtus, kindlasti midagi enamat kui mingit teatud tüüpi muusikat mängiv kollektiiv. Neil on hing, ainulaadne ja kordumatu, mis joonistub bändiliikmete vastandlikest ja pöörastest karakteritest. Bänd, millel on olemas kõik eeldused õigel ajal õigesse kohta sattumiseks.
Erik Morna:
Hea küll, ma siis kasutan seda lollakat väljendit “Eesti muusikamaastik”, kuna tundub hetkel hea väljapääs.
Niisiis, mis mind kõigepealt Stella juures võlus oli see, et tol hetkel, kui nad hakkasid kõigi kuuldes ja nähes esinema, polnud Eesti muusikamaastikul nendesugune aparaat üldsegi oodatud ega vajalik. Nad kukkusid selle maastiku peale, nagu kukuks Saue ja Laagri vahelise põllu peale uus Mustang. Ja paneks siis vihinal minema.
Minu meelest on Stella loonud uue muusikastiili. Ise küll ei taha sellele nime panna, aga selle nimepanemise jaoks on ju ometi muusikakriitikud.
Kuni te, head muusikakriitikud, seda sõna välja mõtlete, ma sosistan siis vaikselt et: Stella on välismaa bänd.
Raul Saaremets:
Ei teagi ühtki teist kodumaist artisti, kelle esinemised alati nii hüsteeriliselt lõbusad oleks. Ometi pole nad mingi naljabänd, vaid omavad midagi, mis puudub enamikul Eesti ansamblitel – huumorimeelt. Samuti on nad aru saanud olulisest asjast, nii nagu omal ajal Miles Davis või Kiss, et ansambel peab ka kuidagigi välja nägema. Vaevalt Eestis keegi kunagi ka nii eriliselt laulnud on, kui Lotte seda teeb. Lotte on fenomen! Aeg-ajalt kipuvad nad ehk liigselt eksperimenteerima, aga eks see ole ka ainus, mis neid muu maailma analoogidest eristab. Tsiteerides maestro Tõnsot: Stella on hea!