Euroliidust maailma teljel
Päevaks Buenos Airesest Uruguaysse, Montevideosse sõites tuli taksos jutuks sealne regionaalpoliitika. Välisasjadega ilmselt hästi kursis olev autojuht naeris südamest, kui jutuks tuli Mercosur (Mercado común del Sur ehk Lõuna Ühisturg). Tema sõnul ei suutvat üksikud Lõuna-Ameerika liidu loonud riigid Argentina, Uruguay, Brasiilia, Venezuela ja Paraguay kokku leppida valutult ka kõige väiksemates küsimustes. Juhi jaoks oli kohaliku näite valguses hämmastav, et seda suutsid, vaatamata pisiviperustele, Euroopas ühtekokku 27. Näiteks Euroopa Liiduga nõupidamistelaua taga istudes avastasid Mercosuri maad, et on veel palju, mida ELilt õppida: neil puudub piisav kogemus, keeruline on identifitseerida oma huve, raske on kohandada õigusakte siseriiklikesse seadustesse jpm.
Usbekistanis parlamentide vahelisel visiidil käies kumas aga kõikjalt läbi vajadus nimelt regionaalkoostöö järgi. Kesk-Aasia varemetes rikkad riigid vajavad kiiremas korras ELi eeskujul toimivat ühisturgu, tollipiirangute kaotamist, kaubandusstrateegiaid, et võileivana Venemaa, Hiina ja Lähis-Ida rikaste araabiamaade vahel üleilmastumise käigus mitte lömastuda. Just soovist mitte alla anda tegi Kesk-Aasia suurima riigi, Kasahstani juht Nursultan Nazarbajev hiljuti ettepaneku luua endiste Nõukogude Liidu Kesk-Aasia liiduvabarikide ühendus, nn. "Uni-stan", kuhu võiks tulevikus ehk kuuluda ka Afganistan, Mongoolia või miks mitte ka Türgi. Tuues näiteks eurointegratsiooni, kutsus Nazarbajev üles praegu veel väga ebastabiilse, poliitiliste kriiside ja hirmuvalitsejate all hingeldava regiooni riike liituma, et luua Ühendkuningriigist väiksema rahvaarvuga, ent Euroopast suurema pindalaga laiuv kogum. Idee liidaks kokku osa maailma energiarikkamatest riikidest, mis ühendavad iidetest aegadest Euroopat Aasiaga Siiditee abil. Hiiglaslik territoorium toidaks end ise ära, lisaks leidub seal ka rikkalikult maavarasid, mis garanteerivad esmavajaliku. Tuues näiteks Euroopa Söe- ja Terase- ning Euroopa Aatomienergiaühendusi, mõeldakse Kesk-Aasias vee, mineraalide ning energiavaldkonna liitmise võimalikkusest. Hetkel on muidugi diktatuuride kurnatud riikide liidust veel väga vara, kui mitte päris utoopiline rääkida.
Euroliit pakub perspektiivi
Taiwani riigiameteid ja juhtivaid parteisid külastades uurisid sealsed imestunult, miks ELi kodanikele nende enda liit ei meeldi? Eestlastel on sellest küsimusest ilmselt lihtne aru saada, meie kunagine seis Moskvaga oli väga kaudselt sarnane Taipei ja Beijingi suhetega. Taiwanis seda teemat ei arutatud, kuna Euroopal, nagu ka USA-l on "Ühe Hiina poliitika" ning liikmesriigid tunnustavad Hiina Rahvavabariigi valitsust kui ainsat legaalset valitsusorganit nii Mandri-Hiinas kui Taiwani saarel. Saareriigiga räägib EL vaid majanduskoostööst või kultuurivahetusest, jättes kõrvale kõik poliitilisema sisuga kõneained.
Hiljuti püstitas Gruusia president Mikhail Saakashvili Euroopa Parlamendi täiskogule küsimuse: "Milline näeks praegu välja endine Nõukogude mõjusfäär, kui poleks toona olnud ees ootamas Euroopa Liitu?". Kus eksleks täna Taiwani ja Gruusiaga samasse kaalukategooriasse kuuluv väike Eesti, kui meid poleks võetud NATOsse või Euroopa Liitu? Taiwanis meenus see küsimus valusalt: kuhu või kelle suunas oleks taiwanlastel vaadata?
Usun, et Euroopa perspektiiv mängib tähtsat rolli, näiteks öeldakse, et see toimib täna kui omaette poliitiline instrument. Võtkem näiteks Türgi või Balkanimaad: võimalus kindlas suunas edasi liikuda arendab reforme ja soov ideaalile lähemale triivida annab energiat ja tahet rahvale oma riiki või olukorda muuta.
Alati ei pruugi see muidugi nõnda lihtne ja lilleline olla. Kasahstani liider Nazarbajev on valitsenud oma riigi üle alates 1991. aastast, ta valiti tagasi 2005. a. valimistel, mis polnud rahvusvaheliste vaatlejate andmeil vabad, vaid võltsitud. Türkmenbaši juhtis Türkmenistani raudse randmega ühtekokku 21 aastat ning tema järeltulija Gurbanguli Berdimuhhameedov valiti selle aasta veebruaris ainsast lubatud poliitilisest parteist. Islom Karimov hirmuvalitseb 1990. algusest Usbekistani, mille rikkuseid ja ohtraid maavarasid sekundeerivad inimõiguste jämedad rikkumised ja verised meeleavaldused. Kõrgõzstan on poliitilises kriisis alates endise presidendi Askar Akajevi kukutamisest 2005. aastal, viimane ülestõus oli vaid nädalapäevad tagasi. Tadžikistanis toimus aga pärast Nõukogude iseseisvumist viieaastane kodusõda, mille käigus iga kümnes inimene riigist põgenes.
Just nendel asjaoludel võib nn. "Ühistani" idee tekitada viivuks värskustunde ja anda kohalikele jõudu oma liidrite (hirmuvalitsejate) veenmisel (kukutamisel). Mercosur on omakorda avanud silmad teistele Lõuna-Ameerika maadele, partneritena osalevad kaubandusbloki töös Boliivia, Tšiili, Columbia, Ecuador ja Peruu, vaatleja on Mehhiko. Mercosurist on saanud maailma suuruselt 5. kaubanduspartner, ning selles valguses on ka tillukesed Kesk-Ameerika maad hakanud mõtlema, kuhu poole triivida. Täielikult ELi näitel (sarnaste institutsioonide ja valitsusorganitega ning rotatsiooni korras vahetuva eesistumisega) loodud Aafrika Liit on viimaks samuti jalgu alla saamas.
Euroopa Liit lihtsustab elu
Euroopa huvi ühine elluviimine, millest 50 aastat tagasi unistati, saab täna teoks läbi uue õigusraamistiku, Euroopa Põhiseadusleppe. Veel 2005 aasta alul oli Euroopa dünaamilisem kui iial varem: kaks teineteisele järgnevat Konventsiooni toimetasid uut, mahukamat seadustekogu ja kõikjal leidis aset avalik arutelu ELi teemadel. Olgugi, et täna on 18 euroriiki, mh. ka Eesti, ratifitseerinud leppe, oleme sõltuvalt ülejäänuist ikka poolel teel, räägime endiselt PSL referendumite põrumisest ja mõttepausist, mida liit otsustas endale pärast krahhi lubada. Näiteks ajakirja Economist Rooma lepingu aastapäeva kaanelugu kandis pealkirja "Euroopa keskeakriis" ja püüdis lahata, miks tähistab edukas riikide klubi oma 50. sünnipäeva tusatujus.
Euroopa kodanikele on EL viimasel ajal võõrastav ja ebapopulaarne, ajalehed kaebavad selle üle, et ühenduse õigustik ehk acquis communautaire on väga mahukas ning inimestel on keeruline seadustest aru saada. Sellega pole ma nõus.
Arvata, nagu võtaks inimene meelsasti sirvimiseks ette näiteks Nizza leppe, on ekslik! Üks Iiri maaharija kurtis ühes päevalehes, et temale enam Euroopa Liit ei meeldi, sest asjaajamine olevat muutunud liiga bürokraatlikuks ja süsteem grandioosseks. Paradoksaalne, et nimelt Iirimaa on ELi liikmesriik, mis enim liidu poliitikatest kasu lõiganud ja mõne aastaga rikkaks riigiks sirgunud!
Ma ei räägi kriitikast Euroopa aadressil, mis tuleb riigiametnikelt, Euroliidu asjuritelt või kõikidelt nendelt, kelle töö puudutab ELi ja kes omavad seeläbi detailteadmisi, miks rahul olla või mitte. Ma pean silmas meie kõigi elu, mida EL on ühel või teisel moel lihtsamaks teinud. Olin imestunud, kui peale tunniajast passijärjekorda Buenos Airese lennujaamas (Mercosuri kodanikud läksid läbi välgukiirusel) ütles kohalik eestlane, et on rangelt ELi vastu. Kas oleme nii kiiresti unustanud viisasabad ja küllakutsed, isegi Hiiumaale piiritsooni sõites nõutavad eriload või pisirikkumiste puhul kartuse kanda kõige hullemaid karistusi? Huvitav, kas see tuttav andis ta endale aru, kui palju on tal olnud võimalik muretult reisida just tänu ELile? Elades aastaid Prantsusmaal ja võideldes kohaliku bürokraatiaga, ootasin ma pikisilmi 2004. aasta laienemist Ida-Euroopasse, mis lahendanuks kahe käe sõrmedel kokku loetud küsimused ühe hoobiga.
Tahan öelda, et me ei pruugi vahel nõustuda ELi arengusuundade või üleliiduliste poliitikatega, kuid peaksime käsi südamel tunnistama, et meie igapäevaelu on muutunud vaid järjest mugavamaks.
Mida kaugemal, seda armsam
Taiwan, Argentina, Usbekistan, loomulikult on neid kaugeid ja erinevaid riike raske Eestile näiteks tuua või omavahel võrrelda. Aga ehk aitabki just selline võõras pilk ja eksootilised näited meile selgitada, kuidas EL väiksele Eestile üleilmastuvas maailmas abiks on? Põhjuseta ei öelda, et mida kaugemal kodust oled, seda lähemal ta sulle on. Irooniline, et pead maailmale tiiru peale tegema veendumaks, et siin on palju parem...
Martin Kala on Katrin Saksa (varem Toomas Hendrik Ilvese) poliitikanõunik Euroopa Parlamendis
