Euroliidust maailma teljel
Välisreisidel viibides olen jälginud, kuidas Euroopa
Liidust võõrsil räägitakse. Riigid, keda huvitab
regionaalne ühinemine või koostöö, toovad meid alati
heaks eeskujuks, samas kui Euroopas kogub pinda üleüldine
skeptilisus. Ootamatuis paigus on tulnud kohaliku poliitika foonil juttu ELi
õnnestunud projektist, ometi on just kodus palju neid, kes
enesekindlalt, ent vahel teadmatusest liitu halvustavad. Kas oleme muutunud
ülemäära kriitiliseks või lihtsalt mugavaks?
Päevaks Buenos Airesest Uruguaysse, Montevideosse sõites tuli
taksos jutuks sealne regionaalpoliitika. Välisasjadega ilmselt hästi
kursis olev autojuht naeris südamest, kui jutuks tuli Mercosur (Mercado
común del Sur ehk Lõuna Ühisturg). Tema sõnul ei
suutvat üksikud Lõuna-Ameerika liidu loonud riigid Argentina,
Uruguay, Brasiilia, Venezuela ja Paraguay valutult kokku leppida ka
kõige väiksemates küsimustes. Juhi jaoks oli kohaliku
näite valguses hämmastav, et seda suutsid, vaatamata pisiviperustele,
Euroopas ühtekokku 27. Näiteks Euroopa Liiduga
nõupidamistelaua taga istudes avastasid Mercosuri maad, et on veel
palju, mida ELilt õppida: neil puudub piisav kogemus, keeruline on
identifitseerida oma huve, raske on kohandada õigusakte siseriiklikesse
seadustesse jpm.
Usbekistanis parlamentide vahelisel visiidil
käies kumas aga kõikjalt läbi vajadus nimelt
regionaalkoostöö järele. Kesk-Aasia varemetes rikkad riigid
vajavad kiiremas korras ELi eeskujul toimivat ühisturgu, tollipiirangute
kaotamist, kaubandusstrateegiaid, et Venemaa, Hiina ja Lähis-Ida rikaste
Araabia maade vahel üleilmastumise käigus mitte lömastuda.
Just soovist mitte alla anda tegi Kesk-Aasia suurima riigi, Kasahstani
juht Nursultan Nazarbajev hiljuti ettepaneku luua endiste Nõukogude
Liidu Kesk-Aasia liiduvabarikide ühendus, nn Uni-stan, kuhu võiks
tulevikus ehk kuuluda ka Afganistan, Mongoolia või miks mitte ka
Türgi.
Tuues näiteks eurointegratsiooni, kutsus
Nazarbajev üles praegu veel väga ebastabiilse, poliitiliste kriiside
ja hirmuvalitsejate all hingeldava regiooni riike liituma, et luua
Ühendkuningriigist väiksema rahvaarvuga, ent Euroopast suuremal
pindalal laiuv kogum. Idee liidaks kokku osa maailma energiarikkamatest
riikidest, mis ühendavad iidetest aegadest Euroopat Aasiaga Siiditee abil.
Hiiglaslik territoorium toidaks end ise ära, lisaks leidub seal ka
rikkalikult maavarasid, mis garanteerivad esmavajaliku. Tuues näiteks
Euroopa Söe- ja Terase- ning Euroopa Aatomienergiaühendusi,
mõeldakse Kesk-Aasias vee, mineraalide ning energiavaldkonna liitmise
võimalikkusest. Hetkel on muidugi diktatuuride kurnatud riikide liidust
veel väga vara, kui mitte päris utoopiline rääkida.
Euroliit pakub perspektiivi
Kui Taiwani
riigiameteid ja juhtivaid parteisid külastasin, uurisid sealsed
imestunult, miks ELi kodanikele nende enda liit ei meeldi. Eestlastel on
sellest küsimusest ilmselt lihtne aru saada, meie kunagine seis
Moskvaga oli väga kaudselt sarnane Taipei ja Beijingi suhetega. Taiwanis
seda teemat ei arutatud, kuna Euroopal, nagu ka USA-l, on “Ühe Hiina
poliitika” ning liikmesriigid tunnustavad Hiina Rahvavabariigi valitsust
kui ainsat legaalset valitsusorganit nii mandri-Hiinas kui Taiwani saarel.
Saareriigiga räägib EL vaid majanduskoostööst või
kultuurivahetusest, jättes kõrvale kõik poliitilisema sisuga
kõneained.
Hiljuti esitas Gruusia president Mikhail
Saakašvili Euroopa Parlamendi täiskogule küsimuse:
“Milline näeks praegu välja endine Nõukogude m&
otil
de;jus
fäär, kui poleks toona olnud ees ootamas Euroopa Liitu?” Kus
eksleks täna Taiwani ja Gruusiaga samasse kaalukategooriasse kuuluv
väike Eesti, kui meid poleks võetud NATOsse või Euroopa
Liitu? Taiwanis meenus see küsimus valusalt: kuhu või kelle poole
oleks taiwanlastel vaadata?
Usun, et Euroopa perspektiiv
mängib tähtsat rolli, näiteks öeldakse, et see toimib
täna kui omaette poliitiline instrument. Võtkem näiteks
Türgi või Balkani maad: võimalus kindlas suunas edasi
liikuda arendab reforme ja soov ideaalile lähemale triivida annab rahvale
energiat ja tahet oma riiki või olukorda muuta.
Alati ei
pruugi see muidugi olla nõnda lihtne ja lilleline. Kasahstani liider
Nazarbajev on valitsenud oma riigi üle alates 1991. aastast, ta valiti
tagasi 2005. aasta valimistel, mis polnud rahvusvaheliste vaatlejate andmeil
vabad, vaid võltsitud. Türkmenbaši juhtis Türkmenistani
raudse randmega ühtekokku 21 aastat ning tema järeltulija Gurbanguli
Berdimuhhamedov valiti selle aasta veebruaris ainsast lubatud poliitilisest
parteist. Islom Karimov hirmuvalitseb 1990. algusest Usbekistani, kus lisaks
rikkustele ja ohtratele maavaradele esinevad inimõiguste jämedad
rikkumised ja verised meeleavaldused. Kõrgõzstan on poliitilises
kriisis alates endise presidendi Askar Akajevi kukutamisest 2005. aastal,
viimane ülestõus oli vaid nädalapäevad tagasi.
Tadžikistanis toimus aga pärast Nõukogude Liidust iseseisvumist
viieaastane kodusõda, mille käigus iga kümnes inimene riigist
põgenes.
Just nendel asjaoludel võib nn
Ühisstani idee tekitada viivuks värskustunde ja anda kohalikele
jõudu oma liidrite (hirmuvalitsejate) veenmisel (kukutamisel). Mercosur
on omakorda avanud silmad teistel Lõuna-Ameerika maadel, partneritena
osalevad kaubandusbloki töös Boliivia, Tšiili, Colombia,
Ecuador ja Peruu, vaatleja on Mehhiko. Mercosurist on saanud maailma suuruselt
viies kaubanduspartner, ning selles valguses on ka tillukesed Kesk-Ameerika
maad hakanud mõtlema, kuhu poole triivida. Täielikult ELi
näitel (sarnaste institutsioonide ja valitsusorganitega ning rotatsiooni
korras vahetuva eesistumisega) loodud Aafrika Liit on viimaks samuti jalgu alla
saamas.
Euroopa Liit lihtsustab elu
Euroopa
huvi ühine elluviimine, millest 50 aastat tagasi unistati, saab täna
teoks uue õigusraamistiku, Euroopa Põhiseadusleppe kaudu. Veel
2005. aasta alul oli Euroopa dünaamilisem kui iial varem: kaks
teineteisele järgnevat Konventsiooni toimetasid uut, mahukamat
seadustekogu ja kõikjal leidis aset avalik arutelu ELi teemadel. Olgugi,
et täna on 18 Euroriiki, sealhulgas ka Eesti, ratifitseerinud leppe, oleme
sõltuvalt ülejäänuist ikka poolel teel, räägime
endiselt PSL referendumite põrumisest ja mõttepausist, mida liit
otsustas endale pärast krahhi lubada. Näiteks ajakirja Economist
Rooma lepingu aastapäeva kaanelugu kandis pealkirja “Euroopa
keskeakriis” ja püüdis lahata, miks tähistab edukas
riikide klubi oma 50. sünnipäeva tusatujus.
Euroopa
kodanikele on EL viimasel ajal võõrastav ja ebapopulaarne,
ajalehed kaebavad selle üle, et ühenduse õigustik ehk acquis
communautaire on väga mahukas ning inimestel on keeruline seadustest aru
saada. Sellega pole ma nõus.
Arvata, nagu võtaks
inimene meelsasti sirvimiseks ette näiteks Nizza leppe, on ekslik!
Üks Iiri maaharija kurtis ühes päevalehes, et temale enam
Euroopa Liit ei meeldi, sest asjaajamine olevat muutunud liiga
bürokraatlikuks ja süsteem grandioosseks. Paradoksaalne, et nimelt
Iirimaa on ELi lii
kmesriik, mis enim liidu poliitikatest kasu lõiganud ja mõne
aastaga rikkaks riigiks sirgunud!
Ma ei räägi kriitikast
Euroopa aadressil, mis tuleb riigiametnikelt, Euroliidu asjuritelt või
kõikidelt nendelt, kelle töö puudutab ELi ja kes omavad
seeläbi detailteadmisi, miks rahul olla või mitte. Ma pean silmas
meie kõigi elu, mida EL on ühel või teisel moel lihtsamaks
teinud. Olin imestunud, kui pärast tunniajast passijärjekorda Buenos
Airese lennujaamas (Mercosuri kodanikud läksid läbi
välgukiirusel) ütles kohalik eestlane, et on rangelt ELi vastu. Kas
oleme nii kiiresti unustanud viisasabad ja küllakutsed, isegi Hiiumaale
piiritsooni sõites nõutavad eriload või pisirikkumiste
puhul kartuse kanda kõige hullemaid karistusi? Huvitav, kas see tuttav
andis ka endale aru, kui palju on tal olnud võimalik muretult reisida
just tänu ELile? Elades aastaid Prantsusmaal ja võideldes kohaliku
bürokraatiaga, ootasin ma pikisilmi 2004. aasta laienemist
Ida-Euroopasse, mis lahendanuks kahe käe sõrmedel kokku loetavad
küsimused ühe hoobiga.
Tahan öelda, et me ei pruugi
vahel nõustuda ELi arengusuundade või üleliidulise
poliitikaga, kuid peaksime, käsi südamel, tunnistama, et meie
igapäevaelu on muutunud vaid järjest mugavamaks.
Mida kaugemal, seda armsam
Taiwan, Argentina, Usbekistan
– loomulikult on neid kaugeid ja erinevaid riike raske Eestile
näiteks tuua või omavahel võrrelda. Aga ehk aitavadki just
selline võõras pilk ja eksootilised näited meile selgitada,
kuidas EL väiksele Eestile üleilmastuvas maailmas abiks on?
Põhjuseta ei öelda, et mida kaugemal kodust oled, seda lähemal
ta sulle on. Irooniline, et pead maailmale tiiru peale tegema veendumaks, et
siin on palju parem...
Martin Kala on Katrin Saksa (varem Toomas
Hendrik Ilvese) poliitikanõunik Euroopa Parlamendis.