Euroopa filmides on hämmastavalt palju ronge, lörtsi, vaesust
Maria Ulfsak-Šeripova värsked muljed Karlovy Vary filmifestivalilt.
Toomas Hussari kirjutatud-lavastatud “Seenelkäik” Karlovy Varyst küll ühtegi preemiat ei noppinud, kuid juba East of the Westi võistlusprogrammi pääsemine on kõva saavutus, sest Ida-Euroopa filmid on sel A-kategooria festivalil väga tähtsal kohal. “Seenelkäik” võeti Tšehhimaal publiku ja pressi poolt hästi vastu, paistab, et filmis käsitletavad teemad on üsnagi universaalsed, sest kinosaalis kõlasid naerupahvakud ja vaheaplausid. Usutavasti ootab 21. septembrist meiegi ekraanidele jõudvat musta komöödiat ees menu – rahva raha eest Machu Picchut imetlemas käinud poliitiku Aadu Kägu korruptsioonijuhtumist rääkivale filmile on ju head eelpromo teinud reisihuviline maanteeameti eksjuht Tamur Tsäkko, sari “Alpimaja” ja isegi Silvergate – nüüdseks on vist igaühele selge, millised on poliitika mängureeglid ja mida tähendavad sõnad spin doctor ja kleptokraatia.
Igatahes satub “Seenelkägus” Aadu (Raivo E. Tamm) koos oma veetleva kaasaga (Elina Reinold) metsa seenele, eksib ära ja puutub kuskil pärapõrgus kokku metsiku looduse ja veel metsikumate inimestega. Hussar on oma väikese-eelarvelises debüütfilmis kokku sulatanud musta huumori, satiiri ja thriller’i elemendid.
Kellega siis eestlastel Karlovy Varys rinda pista tuli? East of the Westi programm on läbi teinud muutused. Alates käesolevast aastast on see pühendatud vaid režissööride esimesele või teisele filmile, seega annab programm suurepärase ülevaate värskest Ida-Euroopa regiooni kinost ja tulevikutähtedest.
Kusjuures suures nooruseuljuses tänavuaastast valikut küll süüdistada ei saa, 1962. aastal sündinud Hussar ei olnud oma debüüdiga üldse mitte kõige vanem osaleja. Näiteks tuntud Rumeenia teatrilavastaja Silviu Purcărete, kes on sündinud 1950. aastal, tuli tänavu Karlovy Varys publiku ette oma esimese mängufilmiga “Kusagil Palilulas” (“Somewhere in Palilula”), mis räägib lastearstist, kes satub tööle väikelinna, kus pole aastaid ühtegi last sündinud, sest kardetakse, et lapse sünd toob kaasa täiskasvanu surma. Kafkaliku atmosfääri ja barokselt küllusliku kunstnikutööga filmi võib žanriliselt maagilise realismi alla liigitada, kuid oma kahe ja poole tunnise pikkusega esitab ta publiku kannatusele paraja väljakutse.
East of the Westi võistlusprogrammi võitis oma teise täispika filmiga publiku ette tulnud ukrainlanna Eva Neymann filmiga “Torniga maja” (“House with a Turret”), mis on võimsa operaatoritööga mustvalge minimalistlik draama 1944. aasta talvest Venemaal, mil 8aastane poiss näeb enda ümber sõjakoledusi, nälga, surma ja kaotab oma ema. Talumatult kurva filmi peaosas mängib Odessa orbudekodus kasvav noormees, poisi ema kehastab aga filmist “Pola X” tuntud Jekaterina Golubeva, kes aasta tagasi suri.
Tugeva tööga oli üle aastate väljas Läti, seekord Armeenia juurtega režissööri Aik Karapetiani debüüdiga “Inimesed seal” (“People out There”) – filmiga, mis tekitas Lätis tugeva ühiskondliku debati. Venekeelne lugu räägib pättidest kuskil Läti getos, peategelane Jan püüab korraks end sellest mudaaugust välja rebida, kuid on selge, et ta on olude ohver ja pääsu pole. Loodetavasti ka PÖFFi raames Eestisse jõudva “Inimesed seal” plussideks on tema toores energia ja hea montaaž. Silma torkas ka “Valmistatud Ashis” (“Made in Ash”), mängufilmidebüüt Tšehhi dokumentalistilt Iveta Grófovált. See on tundlikult lahendatud sotsiaalne draama, lugu Slovaki tütarlapsest, kes läheb Tšehhi-Saksa piirile Ashi linnakesse vabrikusse tööle, kus kiirelt selgub, et raha teenimiseks on lihtsamaid viise kui pikad rängad päevad õmblusmasina taga.
East of the Westi kavas oli ka filme Leedust, Poolast, Tšehhist, Slovakkiast, Ukrainast, Ungarist ja üks iseäranis kohutav Serbia-Saksa-Prantsuse-Ungari-Horvaatia koostööfilm (“Practical Guide to Belgrade with Singing and Crying”, mis pakkus kompotti läilasid romantilisi minikomöödiaid).
Üldistusena võib öelda uue Ida-Euroopa kino kohta seda, et väga palju rõhutakse Ida-Euroopa stereotüüpidele. Filmides on hämmastavalt palju ronge, lumesadu, lörtsi, äärelinnaelu, vaesust. Õhus on ääreala, piiririigi, juurtetuse tunnet. Tossude ja nahktagidega kutte, narkootikume, joomist, vägivalda. Ja need naised, need Ida-Euroopa naised – nemad on ju litsid, viimne kui üks. Nende roll on hööritada kulutatud teksades tagumikke, kõlistada odavaid plekist kõrvarõngaid ja õigel hetkel pluus seljast heita. On päris nukker, et meie maine selline on, ja filmid võimendavad ning kinnistavad seda nii teadlikult klišeedega mängides kui ka neid tuimalt tüütuseni korrutades. Selles mõttes eristus Hussari komöödia küll, ja seda heas mõttes, kuna paistis enamalt jaolt sotsiaalsetest draamadest koosnenud programmis silma värske ja omapärasena.47. Karlovy Vary filmifestival■Toimus 29. juunist 7. juulini 2012 Tšehhi kuurortlinnas.
■Festivali peaauhinna, Kristallgloobuse ja 25 000 USDd, võitis Norra film “Peaaegu mees” (“The Almost Man”, režissöör Marten Lund), mis on tragikomöödia mehest, kes peab leppima tõsiasjaga, et saab isaks.
■East of the Westi programmi ja 20 000 USDd võitis Ukraina film “Torniga maja” (“House with a Turret”, režissöör Eva Neymann).
■Kristallgloobuse panuse eest maailma kinokunsti said Susan Sarandon ja Helen Mirren.
■Festivalil linastus 218 filmi, millele müüdi 121 071 piletit.
