Euroopa hukkumise lugu
Ilja Ehrenburg. “Trust D.E. Euroopa hukkumise lugu”. Looduse Kroonine romaan. Kirjastusühisus „Loodus“, Tartu, 1930. Vene keelest tõlkinud Märt Laarman. 191 lk.
Moskvas 60-ndate alguses Sõprusühingute Majas oli rahvusvaheliselt kuulus portreefotograaf Ida Kar korraldanud fotonäituse. Rahvast kogunes palju ühe väga ilmeka portree ette, millelt vaatas vastu Ilja Ehrenburg. Seda portreed, üht 1930.a. ilmunud Looduse Kroonise Romaani raamatut ja äsjast eurokampaaniat meenutades tekkisid mõtted inimfantaasia õitest ja viljadest.
Ilja Ehrenburgi utoopilis-groteskne katastroofiromaan Trust D.E. – Euroopa hukkumise lugu (1923)on üks vähestest autori teostest selles žanris. Teame, et Truth is stranger than fiction – tõsielu trumpab üle kirjanike fantaasia. Kuid see raamat paneb selle väite mõninga kahtluse alla. Tänapäeval teost lugedes võib vaid hämmastuda sellest, kui täpselt jälgib elu, aga ka eurovastaste poliitiline relvastus, selle raamatu kaante vahel leiduvat. Lühidalt – USA magnaadid otsustavad hävitada vana ja liiderliku Euroopa. Miks? Sotsiaalselt degradeerunud Euroopa, kus levib sotsialism, on areneva USA majanduse konkurent. Euroopas on poeete, kunstnikke, literaatoreid, artiste ja muid päevavargaid 2%, sõdureid 16%, rantjeesid 4%, kerjuseid 6%, munki 0,5%, monarhe ja õukondi 0,3%, kokku 28,8% absoluutselt kõigeks kõlbmatuid inimesi, väitsid miljardärid. Raamatus luuakse pilt Vanast Euroopast kui patumülkast ja sõjakoldest – silme ette ilmusid Wiiralti Põrgu ja Kabaree kui sobivad illustratsioonid Ehrenburgi tekstile. Kõik oli Euroopas müügiks: „iluduste karaadid, ministrite südamed ja mõned vaidlusaluse nimega linnad, nagu Fiume, Memel, Czernovice, Nizza ja Tallinn.“ (!). ¤ Meile ootamatu saatuse iroonia: ühele leheküljele ilmub korrumpeerunud Monsieur Viol, Crédit Lyonnais. Tsiteerin:“Juba XIX sajandi lõpul tekkis Euroopas eriline „euroopa“ patriotismi tunne. Mitmesuguste maade inimesed: prantslased, taanlased, sakslased ja koguni mõned venelased tundsid end mingi suure ühise isamaa lastena ja õppisid teda armastama./…/ Lapsearmastuse vaimustuses inimesed kummardusid mingi ühise aia nägemuse ees, aed oli aga paraku närtsinud ja surnud./…/ Toreda aia ihalejad raiusid töökalt puid, tallasid lilli ja mürgitasid lätete vett.“ Autor kirjutab, et kui peategelane Jens Boot poleks aastaks 1940 Euroopa hävitanud, oleks Euroopa teinud seda ise – selleks oleks kulunud aastaid sada või paar. Kust võttis Ehrenburg need ideed? Sama hästi võime küsida, kust sai Johannes Patmosel viibides Ilmutuseraamatu apokalüpsise?
Euroopa hävitamise kava on koostanud peategelane Jens Boot. Apokalüptiline stsenaarium hõlmab kõike ettekujutatavat või Johannese Ilmutuseraamatust loetut. Prantsusmaa hävitab pahelise ja jõuetu Weimari vabariigi-aegse Saksamaa, Poola ründab Nõukogude Venemaad uue „intra-aatomilise“ relvaga, mis põhineb „radioaktiivsel lagunemisel“. Venemaal tekib paanika, ja tohutu põgenike laine ujutab üle Euroopa. Kuidagi tuleb nagu tuttav ette. Tekivad epideemiad, millega võrreldes HIV levik on süütu hädaoht. Inglismaa hävitatakse terasehindade langetamisest tekkinud deflatoorse protsessiga, mis läheb üle hüperinflatsiooniks, USA kaitseb end kõrgete terasetollidega. Briti Impeerium laguneb, sest emamaa muutub maksujõuetuks, asumaad ja dominioonid kuulutavad end iseseisvaks. Jõuab järg ka Prantsusmaa kätte, Trust D.E. on töötanud välja seksuaalset aktiivsust tõstva preparaadi Aphro, mida kasutab iga prantslane. Hiljem selgub selle kõrvalmõju – kasutajad muutuvad viljatuks. Sündivus langeb peaaegu nulli. Viagra on ju USA-st! Sündivus on Euroopas madal … Lausa hämmastav. Lõpliku surmahoobi annab Prantsusmaale sotsiaalsetest konfliktidest põhjustatud kodusõda. Peategelase Jens Booti rännakud läbi hävineva Euroopa liidavad üheks ahelaks üksikud hävitusstsenaariumi vaatused.
Punase ilmavaatega Ehrenburg mõistab muidugi hukka „kapitalismi ja selle kõrgeima staadiumi – imperialismi“. Kuid laseb ameerika asjalikel pragmaatikutel edukalt hävitada Euroopa idealistid. Siin kumavad Lenini sõnad – kui saame ühendada Vene revolutsiooni hoo ja Ameerika asjalikkuse, oleme võitmatud. Ehrenburg tõotab säravat tulevikku Aasiale, mis algab Uraali tagant ja lõpeb Vaikse Ookeani kallastel. Tänapäeval on Hiina tõus vältimatu ja Ehrenburgi tulevikunägemusel on seetõttu kaalu.
Raamatu viimase lehekülje lõpetanult tuleks puht-kirjanduskriitiliselt öelda, et vajaka jääb meisterlikkusest – võrreldes Orwelli raamatuga 1984. Sihilikult muidugi on tegelased ja situatsioonid agit-propilikult grotesksed – nagu laenatud Gorilt, Kukrõniksitelt ja Majakovskilt. Aga kas meie poliitikud ei kasuta sama võtet? Võrdlevad Ribbentroppi ja Stalinit Eurokomisjoni ja Putiniga? Trust D.E. kaante vahelt saaks ammutada uut ja vapustavat taoliste ja üha rabavamateks võrdlusteks inspiratsiooni. Ilmselt peaksid europoliitikud, nii skeptikud kui ka entusiastid, leidma kohustusliku kodulugemise raamides aega, et süveneda Trust D.E. fantaasiamaailma leidmaks püssirohtu poliitilisele sõjatandrile.
Raamat paneb mõtlema – mis on loetust reaalne ka uues Ühinenud Euroopas? Euroopa maakaart on 1923. aastaga võrreldes tänaseks muutunud, kuid kas kõik ilmingud on ülekantavad kaasaegsele kaardile? Loodetavasti mitte, sest muutused on olnud põhjalikud. Selles lootuses läheb see raamat tagasi riiulile tolmuma.
Mark Sinisoo
-----------------------------
¤ Tõlkija tekst oli: „vaieldavad linnad …“ - mis seal vaielda on? Vist lahendasin selle probleemi. Kuna on tõlge vene keelest, siis tagasitõlge annaks ??????? ??????. Mõeldud on – ?????? ?? ??????? ?????????, vaidlusaluse nimega linnad, sest Tallinn = Revel, Memel = Klaipeda, Nizza = Nice, Czernovice = Cernauti = Czernowitz = Chernovtsy = Chernivtsi, Fiume = Triest. Ainult nimemuutuse tõttu sobib Tallinn sinna buketti (Autori märkus).
Esiletõste
Meile ootamatu saatuse iroonia: ühele leheküljele ilmub korrumpeerunud Monsieur Viol, Crédit Lyonnais
