Euroopa loo omapäraks on saatusetunnetus

Jüri Muttika vestles loojutustamise professori Dick Rossiga, kes muretseb euroopa omapära püsimajäämise pärast.

Ajakirjandus armastab liialdusi. Praegu räägitakse lausa eesti filmi plahvatusest. Nagu peoga pühitud on kriitikanooled, mis kas või iga-aastase PÖFFi ajal eesti filmi pihta lendavad. Et me ei oska lugu jutustada, et stsenaariumiga tuleks pikemalt tööd teha jne. Aga lugu on kõige algus. Head lood ei kasva puu otsas, aga kui pole head lugu, ei tule ka head filmi.

Uus-Meremaalt pärit professor Dick Ross (71) on maailmas kõrgesti hinnatud jutuvestmise (story-telling) õppejõud, kes käis kevadel ka Eesti noortele filmitegijatele rääkimas, kuidas lugu vesta. Tema arvates ei ole asi nii hull ühti, sest eestlastel on ju pikk traditsioon legendide ja muinasjuttude kujul olemas, me teame, mis lugu on. Hoopis suurem oht on hakata uskuma, et me oleme väike riik ja meie filmid ei saagi olla head. See levib nagu nakkus. “Ei maksa muidugi mõelda, et teete maailma parimaid filme, aga natuke enesekindlust on vaja.

Ohtlik on see, et praegu me õpetame, kuidas teha edukat filmi. See on ameerikalik. Mulle meeldiks õpetada igale tudengile, kuidas öelda seda, mis on südames, mille üle ollakse õnnelikud, mille pärast kurvad,” räägib Ross.

 

Loojutustamise seisukohast vaadates, kui tõene on väide, et üleilmastumine sööb kohaliku kultuuri välja?
Ma sain sellest aimu väga noore ajakirjanikuna Londoni lehtedes töötades. Kirjutasin loo seltskonnadaamist, kes oli saabunud Euroopasse, sõitnud randa, et minna laevaga Prantsusmaale, tal oli tuliuus Jaguar, samal päeval ostetud. Ta plaanis minna Pariisi, teel laevale läks auto katki. Ta helistas Jaguari müüjale, talle toodi uus auto. Aga katki läinud auto jättis ta tee äärde. Ja ei läinud kunagi sellele järele. See vedeles seal aastaid. Kõik, mis teda huvitas, oli kuhugi saada ja end seal hästi näidata. Ta oli Tarbija.

Olete märganud, kuhu MacDonald’s oma söögikohad paigutab? Üks on linnakeskuses, aga teised on enamasti tehaste juures, sest nende odav toit sobib inimestele, kes ei teeni palju.

Suurim MacDonald’si tarbija Euroopas on Prantsusmaa. Uskumatu, eks ole, rahvas, kellel on nii pika traditsiooniga cuisine, tarbib kõige rohkem burgereid.

Meie maitse, tegu ja mõte on kõik ­ehitatud selle ümber, mida saame osta ja mida mitte. Ameerika kino on tegelikult suurepärane, ainult et see varjutab kõik muu. Ameerika on igal pool.

Varsti siis muud ei olegi?
Ma olen optimist. Teie põlvkond ja teile järgnev põlvkond peavad otsustama, kas nad tahavad olla osaks hallist tarbijate massist või tahavad nad oma häält ja olla kuulatud.

Mis vahe on angloameerika lool euroopa omaga võrreldes?
Arvan, et paljud noored vaatavad filme, mis neile meeldivad, ja 92 protsendile kogu maailmast meeldivad ameerika filmid. See ei tee neist veel häid filme. Kui tahate olla ­populaarne, võite proovida Eestis või Saksamaal või Soomes või kus iganes teha Ameerika filmi ja see ei tule teil välja, see ei tööta. Sest te lihtsalt ei ole ameeriklased.

Ameerika filmi selgrooks on tegevus (action). On muidugi erandeid, aga põhimõte on selles – kui sa tahad midagi, siis sa pead selle nimel töötama, vaeva nägema ja pingutama, ja sa saad selle. Selles seisneb ameerika vabadus – sa oled vaba olemaks, kes tahad, saamaks seda, mida tahad, kui tahad seda piisavalt.

Meie siin Euroopas seda ei usu. Meie usume, et võib esineda halba õnne, saatus võib vastu olla. On jõ ;ude meist väljaspool, m ida me kanname kaasas. Meil on saatusetunnetus, ameeriklastel seda ei ole. Printsipiaalne erinevus niisiis.

Tehnoloogia arenguga on filmitegemine tugevasti demokratiseerunud, pole vaja haridust ega suurt raha, igaüks võib filmi teha...
Mul on sugulasi, kes pole kunagi filmikoolis käinud, aga teevad filme. Nad teavad, et neid ei näidata kunagi avalikult, nad on vihased, et asjad nii on, aga ega nad väga hooli ka. Nad näitavad neid mulle ja küsivad, mis arvan. Well, huvitav, aga ma ei saa aru, millest see on. Nemad vastavad, et ah, sa oled nii meinstriim.

Neil ei ole kommet publikuga suhelda, nad on kunstnikud ja ajalugu näitab, et mida rohkem on kunstnik eluajal põlatud, seda suuremaks muutub ta pärast surma. Van Gogh ei müünud ühtegi oma pilti eluajal ja iga shit-film­maker maailmas tuletab seda mulle meelde. Mina vastan, et tõsi, van Goghi vend maksis kõik tema arved kinni – aga kes maksab sinu järgmise filmi kinni? Filmitegemine ei ole heategevus. See on tootmisprotsess, mis hõlmab loominguliste, tehniliste, distsiplineeritud, ausate inimeste koostööd.

Jah, aga palju hullem on see, et inimesed, kellel on raha – neil pole õrna aimu, mis on hea film.
Just, sellistes tootmisüksustes kogutakse enda ümber rühm inimesi, kellel on kaks huvi: esiteks öelda ei igale riskantsele projektile. Teine huvi on püsida tööl, hoida oma kohta. Need inimesed omakorda koguvad enda ümber inimesi samasuguste huvidega.

Just nagu elab krokodilli seljas lind, kes toitub krokodilli nahal leiduvast, linnu seljas omakorda putukas, kes toitub linnu nahal elavast.Putuka seljal jälle mingi väiksem eluvorm. Kõik toituvad kõigi arvelt ja unustavad lõpuks täielikult, et sellise tegevuse jätkamises muutub sõna “kvaliteet” ühel hetkel elutähtsaks. Nad võivad aastaid teha populaarset jama, teenides piisavalt, et jätkata samas vaimus. Tulu on väike, ja see kedagi ei huvita. Ja filmitegija saab filmi teha, mis on temale oluline.

Teevad filmi tegemise pärast?
Arvan, et kinoalal leidub inimesi, kes saavad kaamera helist orgasmi. Liialdan muidugi, aga neid inimesi huvitab ennekõike kaameramootori heli, ja üldse mitte see, mis filmilindile jääb. Mul on olnud selliseid tudengeid, kelle kohta võin vanduda, et nad “naudivad” filmi tegemist just sellisel moel. (naerab)

Olid ajad, mil kaameramees pidi enda ümber kandma patareivööd. Igaüks ei saanud olla kaameramees, see nõudis konkreetset pirnikujulist keha. Aga kui kaameramees saab oma patareivöö ümber kere, näeb ta välja nagu Texase korravalvur – hambuni relvastatud, valmis lahingusse sööstma. Ainus, mida kaameramees teha tahab, on to shoot somebody (sõnamäng – “shoot” on nii “filmima” kui “laskma” – toim.). Ta ei hooli, keda ta sihib. Relv on erinev, erutus on sama.

Loengus mainisite, et loojutustamise oskus peitub igaühes. Ega me vist muidu ei oskaks end väljendada...
Igaüks oskab lugu jutustada. Minu töö on veenda inimesi, et lood, mida nad saaksid jutustada, on jutustamist väärt. Ma tahan neid kuulata. Loengus alustasime jutuajamist esimesest koolipäevast. Me võinuks rääkida nädal aega järjest esimesest koolipäevast. Ikka oleks ilmnenud uusi kogemusi. Ja inimesed oleks tahtnud sellest rääkida.

Miks inimesed oma lugusid ei usalda?
Sest keegi pole neile öelnud, et ma tahan sind kuulata! Minu ülesanne on panna noored oma lugudesse uskuma, ma pean n eid veenma, et mina olen huvitatud.

Ma arvan, et ma olen õnnelik, tehes, mida ma teen, ma naudin noortega kohtumist. Noor inimene ju ei taha noortega kohtuda, ta unistab ikka veel edukast karjäärist ja...

Mida on Euroopa kinol öelda, mida Ameerika ja Aasia kino juba ära öelnud pole?
Lugesin hiljuti Clint Eastwoodi kaksikfilmide kriitikat. Seal öeldi, et Eastwood ütleb nende filmidega, et sõda ei ole hea asi. Nojah, kas see on kõik, mida on sõja kohta praegu öelda? Siis me oleme küll suures hädas. Me oleme silmitsi Iraagiga, Afganistaniga, alles oli Kosovo... Kas me pole siis sõja kohta rohkem õppinud? Miks me siis ei tee filme Iraagi sõjast?

Kes selle teeks?
Küsimus pole selles, kes seda teeks, vaid kes maksaks, et seda tehtaks. Ja vastus on – ei keegi.

Imelik, on siin seos valgete eneseteadvusega ja kohaga maailmakaardil?
Ma tahaks ka teada. Viis või rohkemgi aastat tagasi vestlesin ühe New Yorgi produtsendiga, istusime kohvikus ja ta ütles, et tal on New Yorgis üks stsenaarium, mis on nii hea, et keegi ei võta seda teha. Ma naersin. “Miks sa seda siis ära ei tee? Sa oled ju produtsent.” “Ma ei julge seda ette võtta,” vastas ta. “Sest see on film kauboidest.” Noh, kauboifilm, nagu nad ikka? “Ei, see on “Brokebacki mägi” – ma ei usu, et see kunagi ära tehakse, sest see on kangelastest, kelle puhul ameeriklased teesklevad, et neid ei ole olemas.” Läks aega, mis läks, “Brokebacki mägi” tehti ära. Kaua me peame ootama, et saaks rääkida Iraagi sõjast ja selle “kangelastest”?

Miks läksite ajakirjandusest filmiteooria peale?

Ajakirjanikuna olin tipus. Olin toimetaja BBC teleuudiste põhisaates, kuhu kõrgemale oli mul sealt minna? Mis mind suunda muutma pani? Ütlen ausalt, argus. Olin 45aastane, ja mulle pakuti tööd. Ma ei ole 19. eluaastast peale ühtegi töölevõtu avaldust kirjutanud, ikka on elu järgmise tööotsa toonud. Niisiis, olin 45 ja sain aru, et mu eeldatav eluiga ajakirjanikuametis on heal juhul 50. Paljud mu lähedased sõbrad olid selleks ajaks juba südamerabandusse surnud.

See juhtus päeval, millist kõik ajakirjanikud ilmselt kogenud on. Vahel sa lihtsalt ei saa ühtegi uudist, midagi ei juhtu, ja kõik. Maailm oli uskumatult vaikne ja mina vastutasin programmi eest. Kell oli kaheksa õhtul, saateni oli tund aega, ja minul ei olnud põhilugu.

Istusin oma laua taga, püüdes olla rahulik ja lõdvestunud, ja mõtlesin samal ajal: kui jumal oleks nüüd mulle armuline, mida ta minu heaks teha saaks? Ta võiks lasta tšarterlennukil 350 briti turistiga pardal künda Jugoslaavias mägesid. Kui see toimuks pool tundi enne saadet, oleks jumal parim võimalikest. Jõuaks teha ilusa maakaardi, paneks teksti juurde ja lugu valmis. Istusin seal nõnda ja helises telefon.

“Teile tuleb see kindlasti suure üllatusena, aga Royal College of Arti üliõpilased on hääletanud täielikus anarhias maha vana professori, kes lahkus päevapealt. Ja teistkordsel hääletusel on tudengid uueks professoriks hääletanud teid.”

Ma olin seal kuu aega varem ühe loengu andnud. Ma vastasin: “Jätke mind rahule, ma üritan juhtida reisilennukit Jugoslaavia mägedesse.” Panin toru hargile.

Midagi lõpuks ikkagi juhtus, saime oma suure loo tehtud. Pool tundi pärast saate algust tulin tagasi oma laua taha. Mõtlesin, jumal, milleks ma võimeline olen. Ma ju mõtlesin tõsiselt seda lennukiasja. Tahtsin õnnetust! Vaatasin kolleege üle laua. Kõik rõõmustasid, et küll läks seekord napilt. Ise ma kirjutasin pealoo, keegi ei osanud nii kiiresti kirjutada.

Äkki tundsin, et keegi on mu selja taga. Seal oli mustas nahkmantlis, musta motokiivriga mees, justkui kosmonaut. Aga üleni mustas. Ma ehmusin, kes see veel on? Ta ütles: “Dick Ross?” Jah. “Teile on kiri.” Avasin ümbriku, sees oli avaldus. Vaatasin seda tulnukat, kes teatas, et avalduste esitamise tähtaeg lõpeb keskööl. Istusin seal, ja mul oli tõeliselt häbi. Tundsin, et on aeg midagi oma elus muuta.

Keegi oli avalduses kõik lüngad ära täitnud, olid isegi soovituskirjad kunstnikelt, näitekirjanikelt, inimestelt, keda ma isegi ei teadnud ega olnud kohanud. Kolmveerand kaksteist poetasin selle ümbriku Royal College of Arti suure ukse alla. Kaks kuud hiljem olin professor. No more BBC.