Euroopa on inimeste peades
Kas riiklik, usuline ja kultuuriline kontroll on tegelikult eri vaatenurgad samale ilmingule?
On vist küll. Lõppeks taandub kõik mõistusele. Iga üksikisiku suurimaks rõhujaks, karmimaks vangistajaks, on tema enda vaim. Igasugune võim ja kontroll lähtub kas individuaalsest või kollektiivsest mõistusest.
Laibach on pealtnäha väga sujuvalt muutunud sotsialistliku režiimi kriitikust kapitalistliku süsteemi kriitikuks...
See on küll meie tegevuse äärmine lihtsustus! Me ei ole kunagi tegelikult kritiseerinud. See on väga oluline! Laibach ei tegele kriitikaga! Me lihtsalt sedastame olukorda. Vahel seame kahtluse alla mõne konkreetse ajalookäsitluse, aga me ei kritiseeri. Me ei ole selline bänd.
Ent siiski, kas eri süsteemide kommenteerimine peaks väljendama usku, et sisimas on kõik korrad ühesugused, et me oleme nii või naa riigi orjad?
Jah, me põhimõtteliselt usume, et on karakteristikuid, mida jagavad võrdselt kõik olemasolevad ühiskondlikud süsteemid. Me aga ei paku mingisugust väärtuste edetabelit stiilis "kapitalism on parem kui sotsialism". Mõlemal riigikorral on aga toimemehhanisme, mis teatud tasandeil ja teatud määrani võivad olla lausa äravahetamiseni sarnased.
Mida me peaksime tegema - mida oleme üritanud teha ja teeme tegelikult siiamaani - on rõhutada olemasolevat olukorda, milles end konkreetsel ajahetkel leiame.
Kahtlemata on ju eri kordade võimurid teid eri aegadel kriitikuteks pidanud.
Jah, aga neil pole kriitika vallas mingit sõnaõigust. Nad ei ole asjatundjad.
Laibachi viimase plaadi nimi "Volk" tähendab ühe suurriigi keeles "rahvast", teises "hunti".
Just nimelt!
Seega pole ilmselt ka kokkusattumus, et hümnide töötlusi koondava plaadi kujundus kasutab lambaid ja nüüdseks juba klassikuks tsiteeritud manifesti: "Popmuusika on lammastele ning meie oleme karjusteks maskeeritud hundid." Kas see tähendab, et te põlgate inimesi, kes ostavad teie plaati?
Ei ütleks. Lihtsalt inimese loomus on ühest küljest lambalik, teisest küljest hundilik. Ka Sloveenias on levinud vanasõna "inimene on inimesele hunt"; öeldakse ka, et huntide seas tuleb uluda hundina, lammaste seas käituda lambana, ja muud sellist. Hundi ja lamba vahelises suhtes väljendub nende inimloomuse külgede pidev vastastikune ärakasutamine: lambad ekspluateerivad hunte ja vastupidi.
Ent siiski, kas inimesed, kes ostavad teie tõlgendust popmuusikast, on teie jaoks lambad?
Kuni nad usuvad, et meie oleme nende lamburid... Nendesse, kes peavad meid lambureiks maskeeritud huntideks, suhtume jälle teistmoodi.
Kas on midagi peale uue maailmasõja või ülemaailmse katastroofi, mis võiks juhtida rahva tähelepanu kõrvale sellistelt polüsemantilistelt sümbolitelt nagu näiteks sõjalised mälestusmärgid? Kas seda peaks üldse üritama?
Sõja-mälestusmärgid on eelkõige selleks, et mäletada, ja mäletama ei pea ainult head. Vahel on hea mäletada ka halba, milline see ka poleks olnud. Tavaliselt on ka nii, et üht ja sama asja sündmust saab sõltuvalt valitud poolest mäletada nii hea kui halvana. Sõjamemoriaalid peaksid olema leppimispaigaks, kus neid mälestusi ühildada.
Seega peaks selliste märkide mitmetähenduslikkust pigem rõhutama kui alla suruma?
Kindlasti. Mõnda asja on vaja kaua korrata, enne kui see tööle hakkab. Kirik on seda mõistnud; neil on tavaks teatud rituaale ja sümboleid seni korrutada, kuni need muutuvad peaaegu tegelikkuseks.
Semantika ümbritseb meid kõikjal. Firmamärgid on semantilised sümbolid ning isegi "hea elu" või "tervisliku elustiili" määratlused pole midagi muud kui sagedasti korduvate märkide süsteemid. Keeruline värk.
Laibach on alati rõhutanud kollektiivset elementi oma loomingus; üksikisiku roll pole eriti oluline, kasutatakse ka anonüümsust toonitavaid, isikult isikule "rändavaid" valenimesid. Kas võib öelda, et Laibach on seega surematu, igavene bänd?
Loodetavasti. Kui igavik üldse olemas on.
Kas on võimalik, et Laibach lõpetab tegevuse, kui saavutatud on mingid eesmärgid? Millised need oleksid?
Me ei mõtle sellele praegu ega hooli sellest. Ja kui see juhtub, hoolime veel vähem. Seda on raske seletada.
Kui suurel määral on Laibachi või NSK (kõigi riiki määratlevate omadustega kunstirühmituse Neue Slovenische Kunst, millest Laibach on vaid üks väljapaistvamaid osi - aut.) tegevust mõjutanud Slavoj Žižeki tööd?
Ausalt öeldes mitte eriti. Muidugi me teame Slavoj'd, oleme kohtunud ja veidi aega isegi koos elanud, austame tema tööd. Viimasel ajal pole meie kokkupuuted enam nii sagedased, sest temast on saanud suur staar. Me pole nii seotud, kui inimestele meeldib mõelda, aga 80ndatel käisime küll tihedalt läbi. Slavoj on muidugi suur filosoof ja suur meelelahutaja, aga ma usun, et temas on liiga palju individualismi selleks, et Laibachiga toime tulla. Ometi ei ütleks me ära näiteks temaga koos esinemisest.
Ma küsisin sellepärast, et siit lehest käis tema nimi hiljuti läbi seoses ühe etendusega, milles seda kasutati igasuguse keerulise jama võrdkujuna. Mis te sellisest määratlusest arvate?
Noh, teate, Slavoj on muidugi suur tsirkusemees. Eelkõige küll filosoof, aga väga teadlik ka popkultuuri mõõtmest, mistõttu ta esineb omamoodi pop-filosoofina. Mõned ei kannata seda välja, leides, et tõsiste aladega nagu filosoofia tegelejad peaksid olema ülitõsised, igavad, eksimatud. Slavoj teeb vahel vigu ja ütleb asju, mis ongi jamad. Võib-olla nähakse teda seetõttu vahel kui järjekordset tola, kes lihtsalt mängib mõtteteadlast. See on muidugi väär.
Elame huvitaval ajal. Poliitilised äärmused lähevad üha rohkem ühte nägu ning kindlasti on Laibachil olnud oma osa mõnelt ideoloogialt maski rebimisel - isegi kui ainult mõne kuulaja peas. Võtate selle eest vastutuse?
Jällegi võime ainult loota, et need asjad on nii, aga see pole kunagi olnud meie eesmärk. Me teeme seda, mida ise enda jaoks õigeks peame; kui keegi väline sellest midagi saab, siis on see ju tore. Ja me loomulikult vastutame kõige eest, mida me teeme.
On öeldud, et kui Adolf Hitler oleks tänapäeval elus, oleks Laibach tema lemmikbänd. Mis te arvate, miks inimestele meeldib selliseid asju väita?
Kus seda väideti?
Paaris foorumis olen sellist arvamust kohanud.
Vaadake, Mussolinil, näiteks, oli oivaline kunstimaitse ja kultuuritaju. Juba Mussolini ajastu alguses alustasid paljud praegu tunnustatud suurused - paljud arhitektid, aga ka muud nimekad kultuuritegelased - koostööd tema fašistliku režiimiga. Isegi suured kuulsad kirjanikud, nende hulgas Knut Hamsun, olid ajalooliselt "valel poolel". Hitler ise polnud muidugi suurem asi maalikunstnik, aga näiteks mõtles ta välja Volkswageni, mis on ju põhimõtteliselt kunstiteos. Tema lemmik-helilooja oli Wagner - kelle suuruse vastu ei saa keegi vaielda.
Ka teie muusikat on tihti nimetatud "wagnerlikuks".
Jah, noh, mida iganes see ka ei tähendaks... Raske on sellises olukorras midagi arvata, aga ma ise küll kahtlen natuke selle spekulatiivse väite paikapidavuses. Siin ja praegu Hitler vaevalt meie muusikast lugu peaks. Kui oleksime Saksa bänd, aga teeksime ikka seda, mida teeme, oleks asjalood vast teisiti.
Kas Laibachi "male neljale" reeglid on salajased või võite neid jagada?
Ei ole salajased. Oleme seda mängu arendanud juba 70ndate lõpust alates ja see protsess pole kaugeltki lõppenud, aga põhimõtteliselt on reeglid samad, mis tavalisel malel, ainult et nelja mängijaga kestab lõbu kauem ning pidevalt moodustatakse mitteametlikke koalitsioone - kolm ühe vastu, kaks kahe vastu, kaks ühe vastu jne. Poliitikat on palju rohkem. Järsku peab arvestama kogu poliitteaduse reeglistikuga. Nii on mäng hoopis huvitavam. Tõeline lahing eri huvigruppide vahel!
Nelja mängija ja viie lauaga malesüsteemile on USA-s juba patent võetud. Kas see kuulub Laibachile?
Tõsi ka? Kuulen esimest korda.
Mängu omal käel arendades ja maleajalukku süüvides avastasime küll, et mõned versioonid malest neljale olid olemas juba 18. sajandil. Nagu muusikas, on tegelikult pea kõiges väga raske olla tänapäeval originaalne.
Kas jälgite üldse, mis tänapäeva elektroonilises industriaalmuusikas toimub?
Hoiame end kursis võimalikult suure hulga igasuguse muusikaga, aga industriaali, ausalt öeldes, eriti palju ei kuula. Me ise end selle skene osaks üldse ei pea.
Industriaalmuusika austajad on enamasti küll ka teie fännid.
Ma ei oska selle peale midagi kosta. Võib-olla päris alguses, 80ndatel, olime selle skene osa, aga juba plaatidega "Opus Dei" ja "Nova Akropolaga" astusime väljapoole, hiljem veel kaugemale. Killuke n-ö industriaalsust on meis vast alati olnud, aga ma usun, et meie loomingus on see hoopis muudel põhjustel kui teistel.
Ja Ivan Novak Laibachist ei soovi kedagi ei sellest skenest ega mujalt esile tõsta?
Esiteks - me ei kasuta siiamaani oma nimesid. Laibach on endiselt nelja fiktiivse tegelase - Dachaueri, Kelleri, Saligeri ja Eberi - kollektiivlooming. Teiseks - meile ei meeldi soovitada teisi kunstnikke või muusikuid, sest sel lihtsalt pole mõtet. Head ja huvitavat muusikat on nii palju, nii et me lihtsalt ei tee seda. Inimesed leidku endale ise lemmikud.
Teie sümboliteparoodia paistab rohkem keerlevat Natsi-Saksamaa ümber...
Kuidas, palun? Meie loomingus pole kunagi olnud paroodiat.
Siiski, totalitaarne sümboolika, mida kasutate, meenutab avalikkusele eelkõige Natsi-Saksamaad...
Millised sümbolid täpsemalt?
Näiteks vormiriided.
Me oleme kasutanud väga palju eri tüüpi kostüüme ja esinemisrõivaid. Algusaegadel esines söekavanduslinnast Trbovljest pärit Laibach kaevurivormides, mis on levinud kõikjal, nii Idas kui Läänes. Hiljem, meie esimesel Euroopa turneel, kandsine Jugoslaavia sõjaväevorme. Hiljem kasutasime näiteks jahimeeste ja suusatajate vormirõivaid, mis on samuti universaalsed. Veel hiljem tegime endale oma vormid, millel pole jälle natsivormiga mingit seost.
Suusavormid? See etapp on mulle küll tundmatu.
Sina, nagu kõik ülejäänud ajakirjanikud, lihtsalt hirmsasti tahtsid meid natsivormides näha! Ja kui meile oli aastast aastasse räägitud, et kasutame natsivorme, otsustasime 2003. aasta albumi "W.A.T." tarbeks teha ühe fotoseansi natsivormides, lihtsalt selleks, et teiesuguste himu rahuldada. Me tegime küll samaväärse seansi USA vormides, sest "W.A.T." rääkis tegelikult Deutsche Amerikanische Freundschaftist, nii sellenimelisest Düsseldorfi ansamblist kui kahe riigi, Saksamaa ja USA, teise maailmasõja võitjate ja kaotajate vahelistest tegelikest sõprussuhetest.
Tavaliselt teeme nii, et saadame ajakirjanikele pildid mõlemast fotolavastusest, et nad otsustaksid ise, kummad avaldada. Eranditult valitakse Laibachi natsivormis kujutavad pildid, lihtsalt selleks, et saaks väita, et Laibach kasutab neid. Mis sümbolitest sa seal veel rääkisid?
Ee... surnupealuu?
Ürgne sümbol, mida leidub kõigis kultuurides ja millele Natsi-Saksal pole mingisugust monopoli. Mis veel? Rist? Rist on samuti universaalne, mis leidub igas kultuuris - ma rõhutan, igas kultuuris. Hammasratas? Universaalne sümbol, juba tööstusrevolutsiooni-aegne.
Miks inimesed otsivad siis Laibachist nii meeleheitlikult seda natsiteemat?
Sest see meeldib neile. Neil on oma ettekujutus sellest, mis on õige, mis vale, mis hea, mis halb, mis kena, mis kole jne. Lihtne!
Kus algab Euroopa? Kus lõppeb Euroopa?
See kõik on meie peades. Euroopa ei ole füüsiliselt piiritletav nagu Ameerika Ühendriigid. Euroopa puutub vahetult kokku muude kultuuride ja teistsuguste riikidega, näiteks Venemaa, Türgi ja teistega. Täpset piiri on aga keeruline tõmmata.
Ütlesite, et Euroopa puutub kokku Venemaaga, see on väga huvitav. Kas Venemaa pole enam Euroopa?
Muidugi on Venemaa Euroopa osa, aga see riik ulatub kaugemalegi. Uuraliga piirneb füüsiline ettekujutus Euroopast, aga 2/3 Venemaast jääb sealt välja. Samas, oleme esinenud keset Siberit sellistes paikades nagu Novosibirsk ja Barnaul ja sealne rahvas peab end eurooplasteks. Nii et see on küll hea küsimus... Ma usun, et see kõik sõltub meie peadest, meie meeltest.
* Laibach esineb Rabarockil laupäeval 16. juuni hilisõhtul
Kogu karjääri kestel on Laibach aina rääkinud sellest, et vaatamata oma vabastamist jutlustavale retoorikale on rock-muusika tegelikult lihtsalt üks totalitaarne vaatemäng. Kindlasti on see kõigepealt äratuntavalt just euroopalik visioon (seejuures idaeuroopaliku groteski kujundikeeles). Ameerika popkultuuriteadvuses on ju veel praegugi valitsev 60. aastatest pärit arusaam rock’ist kui demokraatlikust ja sügavalt inimlikust eneseväljendusest. Ja Laibach lähtubki vaimselt pigem just järgnevatest kümnenditest – 70ndatest võtab ta staadioni-rock’i ja selle manipulatsioonid massidega (vaata ka Pink Floydi “The Wall”) ning 80ndatest popkultuuri mitmed imagoloogilised dominandid massimeedias.
Kogu rock-muusika mõtestamisel on võtmeküsimus ikka olnud negriidsete elementide, rhythm & blues’i osakaalus. Ajalooliselt on just nende kaudu toidetud rock-muusika inimlikkust, sisemist vabadust, loomulikku seksuaalsust. Laibach aga hoiab oma muusikast eemal igasuguse negriidsuse. Selle asemel on jäik, kramplik, motoorne transs, mille saatel võib ehk poose võtta, kuid vaevalt et tantsida.
Laibachi ideestik on tänaseks juba ammugi omajagu aegunud ja karikatuurne. Popkultuur meie ümber pole hoopiski nende kirjeldatud moel totalitaarne. Me ei kohta siin enam üleloomulikke, graniiti raiutud staaripersoone. Pop ei domineeri mitte monumentaalse sümboolika, vaid lõdva liberaalsuse kaudu, mitte avalikes lavastustes, vaid privaatselt, teadvuses eneses. Pop pole võõrandunud, vaid ülearu lähedal ja intiimne ning selles kontekstis näib Laibach olevat ülearugi retro – justkui kurioosne manifest 20. sajandi alguse stiilis.
Tõnis Kahu
