Euroopa Sisyphos
1999. aastal Nobeli auhinna pälvinud saksa kirjanik Günter Grass (1927-) on XX sajandi teise poole Euroopa tähtsamaid mõtestajaid tänu paigale maailmade piiril. Ajaloolise piiri läbi tema elu tõmbas Teine maailmasõda, rahvusliku piiri emapoolne kašuubi päritolu, poliitilise piiri sotsiaaldemokraatlik arusaam turumajanduse ning inimarmastuse ühendatavusest, esteetilise piiri huvi jaotumine kirjanduse ja kujutavkunsti vahel. Niisugune asend eri maailmade ning ideoloogiate lõikepunktis on andnud tema vaatele unikaalse läbinägelikkuse ja vastutustunde – kaks kvaliteeti, mis iseloomustavad meilegi tuntud “Plekktrummi” (ek 1990), jutustust “Kass ja hiir” (ek 1988) ning sel nädalal ilmuvat romaani “Kammeljas” (tõlkija Mati Sirkel, kirjastus “Tänapäev”).
Kui ma Günter Grassi sünnipäeva järgsel pärastlõunal sõitsin tema poole Lübecki-lähedasse Behlendorfi, oli tunne saabuda mingisse Euroopa vaimutsentrumisse – nii nagu omal ajal üle kogu ilma mindi Weimarisse Goethe juurde. Rahulik piipu popsutav olek, haritult mõõdetud väljenduslaad, silmavaade, mis puhuti süttis meie vestluse käigus raamatukogus ja põles, kui ta näitas oma kunstnikuateljeed. Ning selle kõige all kindel veendumus, et kirjandus aitab paremini mõista Euroopa ühiskonda, mille peamine probleem on inimeste ja rahvaste sulandumine, lõimumine, integratsioon. Ise peab Günter Grass end mitteklassikalise kirjandustraditsiooni esindajaks, kuid kõiki teoseid iseloomustab klassikalisele kunstile tunnuslik tõsiseltvõetavus. Ja kuivõrd tema teosed on väga tõsiseltvõetavad, on need ka täiesti klassikalised.
Kui tulevik tahab teada, milline oli XX sajandi teise poole Euroopa Kirjanik, siis peaks ta pilk peatuma Günter Grassil.
Te ei ole ju mitte lihtsalt kirjanik, vaid loov inimene selle sõna avaramas tähenduses, ka kujutavkunstnikuna.
Noorest peale olen teinud mõlemat, kirjutanud ja joonistanud-voolinud. Kui proosa kallal töö lõpetan, hakkan graafikat või terrakottasid tegema. Sõja lõppedes olin 17, purustatud Düsseldorfi Kunstiakadeemias polnud sütt ning ühe kujuri soovitusel õppisin kiviraiduriks.
Seda on tunda Teie plastilisest kirjutamisviisist – kõik kujutatu on selgesti nähtav ning isegi kombatav. Goethe puhul kehtib seesama.
Ka Goethe joonistas, ta oli silmainimene.
Millega Te kirjandusse tulite?
Pärast sõda hakkasin kohe ka luuletusi kirjutama, väga epigoonilisi, olin mõjustatud kõigest, mis pärast sõda minu põlvkonnale avanes. Me kasvasime ju lollidena, natsiajal oli kõik kinni, siis tulid korraga Rilke ja Trakl, esimesed tõlked prantsuse keelest, Apollinaire, Rowohlti kirjastuse odavaid romaaniväljaanded – Faulkner, Woolf, Hemingway – kõik läbisegi, hirmsa laviinina. Ka kujutavkunstis: esimene Chagalli-näitus, esimene Picasso-näitus, Lehmbrucki nägin toona esmakordselt. Ettekujutamatu surve kõik tagantjärele omandada.
Pariisis oli toona eksistentsialism juba moes, ulatudes isegi riietuseni. Elegantsuse tarvis ei jätkunud meil raha, aga tunnuslik oli must värv. Raamatuks, mis on mõjustanud kogu mu elu, sai Camus’ “Sisyphose müüt”. Sisyphos on õnnelik inimene, kes tõdeb oma saatust veeretada kivi. Iga ideoloogia väidab, et kui tema võidab, siis jääb kivi tippu püsima – Sisyphose mõtteviis on aga loobumine säärasest illusioonist. See määras minu poliitilise mõtlemise kogu eluks.
Camus’l oli juba koolipõlvest surma kogemus. Milline on Teie sügavaim mälestus?
Üks olulisimaid mälestusi on see, et ma 17-aastaselt kandsin mundrit ja tänu Jumalale sain 20. aprillil 1945, Hitleri viimasel sünnipäeval, Berliini lähistel Lausitzis haavata, sattusin laatsaretti ning Ameerika sõjavangi. Aga lisaks sellele tean ma sestsaadik, et ma olen ellu jäänud juhuslikult. Nägin paljusid omaealisi, kes viimastel sõjapäevadel veel tükkideks rebiti ega saanud elu elada. Ja sestpeale olen teadlik, et ma eksisteerin juhuse tõttu. See on kujundanud minus teadlikuma eluhoiaku – asi, mida ma alles nüüd selgemalt mõistan. Mind mõjustas pärast sõda väga tugevasti Georg Trakl, kusjuures ma ei saa öelda, kas see oli just ainult tema luule – võib-olla ka Trakli traagiline lõpp. Seesama käib ka skulptor Lehmbrucki kohta.
Sõda sai läbi, eesriie avanes ja lava oli täis suuri nimesid...
Eks see olnud ka hirmutav. Kõik oli juba tehtud... Meie oleme hiljem sündinud, olulised valikud langetati sajandi algul.
Loomevabadus ja -kohustus
See sarnaneb Adrian Leverkühni problemaatikaga muusikas. Kuidas Te võtsite vastu Thomas Manni “Doktor Faustuse” (1947)?
Lugesin seda suure huviga. Aga Thomas Manni looming on nii iseendas lõpetatud, klassikalisusele orienteeritud, et mul polnud kunagi ohtu teda jäljendama hakata. Mulle imponeeris pigem Alfred Döblin, kes alustas iga raamatut uuest kohast, ei loonud mitte lõpetatud klassikalist “kirjanduspärandit”, vaid proovis ikka uusi vorme. Thomas Manni kohta öeldu kehtib aga näiteks ka Bertolt Brechti puhul: kes Brechti jälgedesse astus, muutus epigooniks. Döblin oli antiklassik, kes pidevalt oma teed otsis. Ka mina olen ikka lähtunud sellest, et sisu määrab vormi, mitte vastupidi.
;
Seesama ammendatuse tunne valdab ka tänaseid noori kirjanikke – et kõik on juba tehtud ning omaenese teed leida väga raske.
Eelkõige tuleb pilk iseendalt ära pöörata. Tuleb elada mitte iseendas, vaid oma ajas, avalikes teemades. Kui mina alustasin, oli Saksamaa varemeis. Oma kolme esimese raamatu, “Plekktrummi” (1959), “Kassi ja hiire” (1961) ja “Koera-aastate” (1963) puhul tiirutasin nagu kass ümber palava pudru, kuni ma teatavaid teemasid enam vältida ei saanud. Siis võtsin nad omaks. See oli terve hunnik, hiiglaslik lasu materjali, korrastamata, kaootiline. Ja siis sai minu ülesandeks sellest midagi teha.
Kunstnikele pakub praegune murrangu olukord Balti riikides, aga ka Poolas ning Ida-Saksamaal, kus kommunistlik ühiskonnasüsteem on läinud, aga uut pole veel päriselt sündinud, kus kõik on veel amorfne, suuri ülesandeid. Ja siis sünnivad ka uued vormid.
Minu meelest teevad paljud noored autorid selle vea, et nad hakkavad liiga vara kirjutama autobiograafiliselt – omaenda elujuhtumeid, purunenud armastusest ja muust sellisest. Kas see on Eestis samamoodi?
Jah.
Ometi on teie olukord nii põnev – kõigis Balti riikides jäid venelased kohale ja peavad suurte vähemustena sulanduma uue ühiskonnavormi – need on meeletud konfliktiainesed, mida tuleks kujutada.
Et romaani alustada, ellu sukelduda, nii suur töö ette võtta, selleks läheb tarvis tublisti julgust.
Mina elan proosa ja luule vahelduses. Kui ma kirjutades süvenen niisugusesse raamatusse nagu “Kammeljas” (1977), siis pean ma oma isikust loobuma, ma poen väljamõeldud tegelaste nahka, ma pean nendega üheks saama, nendesse hajuma. Ja pärast kolme-nelja aastat proosatööd, kui raamat valmis on, tuleb mul periood, kus ma kirjutan luulet, mõõdan iseenda üle.
Nagu sissehingamine ja väljahingamine. Kumb on luuletamine?
Pigem on see mingi inventuur. Ja luule on kõige täpsem vahend, et enese muutunud olukorda teadvustada ja nimetada.
Millist käekäiku Te ennustate romaanižanrile XXI sajandil?
Igal juhul jääb romaan edasi. Aastakümneid olen näinud, kuidas kriitikud kuulutavad romaanižanri surma. Romaan on aga üle elanud kõik uued vormid, kogu uue meedia. Romaan on kirjandusžanride seas ju hoor, kes tahab kõikide teistega kokku elada. Avatud vorm, mis on väga sobiv hõlmama suuri ühiskondlikke lõimumisi, eetilisi protsesse – sellisena mõistan mina romaani.
Saksa nüüdisromaani ülevaade
Kas romaani võitlusväljal on tänapäeval noori hiiglasi?
Austerlane Robert Menassa on kirjutanud väga hea ja huvitava raamatu, “Põrgust väljaajamine” (Die Vertreibung aus der Hölle). See töötab erinevate ajatasemetega, ühest küljest toimub tegevus 1960. aastate lõpu, üliõpilasrahutuste aja Viinis, teisalt jutustab ta ühe juudi perekonna Portugalist pagendamise ja Hollandisse tuleku lugu. Uustulnukad peavad sulanduma Amsterdami kogukonda, kus samuti jõutakse tagakiusamiseni. Möödunud sajandi kuuekümnendate aastatega annab selline situatsioon huvitava kõrvutuse.
Ja siis veel teise kirjaniku, Michael Schneideri romaan “Mõistuse unenägu” (Der Traum der Vernunft, 2001), eepiliselt kavandatud raamat sakslasest, kes valgustuse mõjul murrab välja katoliku kiriku kammitsaist, sekkub Prantsuse revolutsiooni, kus temast saab Alsace’is omamoodi Robespierre. Lõpuks teeb ta täpselt vastupidist sellele, mida oli tahtnud. Tahtis olla inimarmastaja valgustuse vaimus, aga temagi jõuab giljotiinile. Ka meie tahtsime XX sajandil kõige paremat, lähtudes noortena oma kõige parematest idealistlikest kavatsustest isegi fašistide, stalinistide, kommunistidena – ning lõpetasime hoopis teistsuguste tulemustega. See tõdemus kõlab lugemisel kaasa. Schneideri romaan pole mitte pelk ajalooline tagasivaade, vaid küllalt avatud, olemaks mõistetud nüüdisaegsena. Neid kaht raamatut võiksin ma nimetada parimate näidetena.
Kaevatud on “suurte narratiivide kadu”, nagu poleks enam suuri ideaale, mille tulemusel meie elu fragmenteerub, killustub ja pihustub. Kas romaan võiks olla see vahend, mis terviku ikkagi koos hoiab ja tegelikkuse ühte sulatab?
See, et peegel on purunenud ja tegelikkust vaid kildudes peegeldab, on ju ise suur eepiline teema. Meie ei ole ju preesterravitsejad, kes manavad esile ideaalseid maailmu, me peame maailma kujutama tema kahjustatud olekus.
Kultuurilooline mõõde
Kas meil tohib seejuures olla ka positiivseid ettepanekuid? Kas Teie olete oma poliitilise tegevusega rahule jäänud?
Harva. See on see Sisyphose kivi, mis mitte kunagi ei jää tippu pidama, vaid mida tuleb ikka jälle veeretama asuda. Aga muidugi olen ma rahul teatavate arengutega Saksamaal... Katse viimaks sisse seada demokraatia on siiski üldjoontes õnnestunud.
Omaette suursaavutus oli, et õnnestus sõja lõppedes 12 miljonit põgenikku Ida-Preisimaalt, Sudeetidest, Siebenbürgenist ja muudelt aladelt mõlemas Saksa riigis ühiskonda integreerida, sunniviisil, kuid ilma neid laagrisse paigutamata. Ka minu perekonnaga läks nii. Me tulime läände, meil polnud mitte midagi ja meid määrati silmakirjalikku katoliiklikku taluperre – nad pidid meid vastu võtma, ja me ei sattunud põgenikelaagrisse.
See on minu meelest suurem saavutus kui “Saksa majandusime”. Mis juhtub, kui põgenikke mitu põlve laagris hoida, seda võib näha Palestiinas. See on koletu, sealt võrsub vihkamine, kättemaksuiha.
Kas tunne, et oma kodupind on jalge alt kaotatud, kestis kaua?
Jah muidugi ulatub oma kodu kaotamise tunne sügavale. Mina olin antud juhul paremas olukorras, sest kirjutamise abil manasin ma kadunud lapsepõlvemaailma uuesti esile. Siit võin ma ka öelda, et kaotus on väga hea eeldus kirjutamiseks.
Räägitakse ju kahest loomesättumusest. Ühed kirjutavad mingi puudujäägi täiteks, teised hoopis seetõttu, et midagi ajab üle. Kas see teine kogemus on teile tuttav?
Jah, mu “Kammeljast” see paistab. Üldnägemus, et kogu meie ajalookirjutuses toitumise ajalugu, inimeksistentsi esmast küsimust, peaaegu ei püstitatagi. Poliitilisi asju – rahulepingud, sõdu, kirikutülisid – käsitletakse kuupäevalise täpsusega. Aga mida kartuli sissetoomisega kaasnes, seda mainitakse vaid ääriveeri. Seejuures muutis kartuli kasutuselevõtt Euroopas rohkem kui Kolmekümneaastane ja Seitsmeaastane sõda kokku. Või Ameerika avastamine, pipra sissetoomine Indiast meritsi, mitte enam maateed mööda, mistõttu pipar – omaaegne rahvusvaheline valuuta – odavnes. Pipra järele valitses ju tohutu nõudlus, sest pipar varjas algeliste säilitustingimuste tõttu riknema läinud toiduainete kõrvalmaitset.
Ning alles kartul põhja ning ida pool, teise põhitoiduainena hirsi ja teiste teraviljade kõrval, nii nagu riis ja mais lõunas, tõi kaasa rahvastiku juurdekasvu pärast koletut Kolmekümneaastast sõda ja laastavat katku. Alles teise peatoiduse kasutuseletulek tegi võimalikuks tööstusrevolutsiooni.
Kas see oli Teie meelest inimkultuuris ainukordne sündmus või vallandab nüüdne geneetiliselt töödeldud toiduainete kasutuselevõtt elanikkonna juurdekasvu samasuguste revolutsiooniliste tagajärgedega?
Me näeme juba praegu, et on alanud teine rahvaste rändamine. Kasvab sisserännusurve Aasiast, kaasaarvatud Venemaalt, Aafrikast, Lõuna-Ameerikast. Ja suurenenud välismaalaste hulk muudab kultuuri. Mina näen seda heas, mitte halvas valguses. Püüded ehitada Euroopast mingit kindlust pean ma nurjumisele määratuks. Esiteks pole sellest mingit kasu ja teiseks kahjustab see demokraatiat, sest kui rajatakse kindlus, siis valitseb kindluses kindlusementaliteet, mis pole mitte kunagi demokraatlik.
Arenenud tööstusriigid pole kunagi hoolinud, et sellest, et nälgijate hulk kasvab, ehkki me tänaste võimaluse poolest oleksime täiesti võimelised maailma rahva ära toitma. Monopolid – näiteks sojauba või teravili – on USA käes, Chicago börsil otsustatakse, kas tuleb nälg või ei tule. Seemnevilja jaotusega teevad Ameerika ja Euroopa poliitikat. Paljusid vastupanuvõimelisi maisisorte, mida indiaanlased kunagi kasvatasid, enam ei olegi; kui nad täna tahavad maisi külvata, peavad nad kallist seemet ostma Ameerikast – iga külvi jaoks uuesti. See on muidugi uus sõltuvuse vorm, koletute tagajärgedega.
Maailm, milles me elame
Euroopa vananeb ju päev-päevalt ja selle pensioneeruva rahvastiku toitmiseks läheb vaja töökäsi.
See näitab, et me väljastpoolt tuleva inimjõuta enam üldse läbi ei saagi.
Milles Te kõige sagedamini maailmast mõtlete, kas Teie üksuseks on isik, rahvus, riik, maailmajagu... Millisel üldistustasemel Teie mõte kõige sagedamini liigub?
Poliitikas oli mu õpetajaks Willy Brandt. Tema oli väga selgesti orienteeritud jagatud Saksamaa problemaatikale. Teisest küljest oli ta ÜRO ülesandel ka põhja-lõuna komisjoni juht. Külma sõja haripunktis ennustas ta, et põhiprobleem ei teki mitte ida-lääne-teljel, vaid rikaste põhjamaade ja vaeste lõunamaade teljel. Aga teda ei võetud kuulda.
Kui me räägime terrorismist, siis ei uuri me piisavalt, kuidas, mis põhjusel ta tekkis. Kas seda ei tekita mitte eeskätt vaeste maade ebaõiglane kohtlemine, nagu ütles Brandt? Ta rääkis, et me vajame uut maailmamajandussüsteemi. Nii olengi õppinud tundma seda, mis kodus toimub, kuid ka oma taldriku servast kaugemale vaatama ja nägema koduste asjade seost niihästi teiste Euroopa maadega kui ka kogu maailmaga. Ka provintsi tõmbunult võib elada lahtiste silmadega.
Millest Te viimasel ajal kõige sagedamini mõtlete?
Mul on kuri kartus, et me inimestena suudame kõike, ainult mitte oma vigadest õppida. Me oleme retsidivistid, Ameerika Ühendriigid pole tänini mitte midagi õppinud Vietnami sõjast ja üritavad ikka uuesti, nüüd Iraagis, ehkki nad ei tule sellega toime.
Enesehävitusoht aatomirelva abil on endiselt olemas ning isegi kasvanud. Ida-lääne-konflikti ajal hoiti seda mingil määral siiski ohjas, aga vahepeal on nii palju radioaktiivset ainet turul, et aatomipommi ehitamise võimalused on tohutult laienenud.
Me hävitame oma elukeskkonda – vastu oma paremat tahtmist ja täies teadmises, aga mitte midagi tõsist ette ei võeta. Osooniauk aina kasvab, kliima muutub – see kõik on inimese kätetöö ning oleks ainult inimeste kätetööga kõrvaldatav.
Tegemist on globaalprobleemidega. Ja globaalprobleemi pole võimalik lahendada enam samal tasemel, kus see tekkis. Globaalprobleemi lahendada saab alles järgmiselt struktuuritasemelt. Osooniauku ei suuda inimkond ise lappida, see vajab kõrgema taseme tasakaalustusmehhanismide mängutulekut.
Ei saa ju öelda arengumaadele, kus valitseb tohutu külmutuskappide defitsiit, et külmutuskapp kahjustab keskkonda, seda pole teil vajagi. Probleem on seal, kus raisatakse kõige rohkem energiat, ja need on ju tööstusmaad, sealhulgas USA, kus on tohutud energiakaod. Need maad tuleb eelkõige ohjata. Ei saa ju nendelt oodata, et nad ise oma kulutusi piiraksid.
Aga mingi Prinzip Hoffnung Teil ju ikkagi on?
Mina saan hakkama ka ilma lootuseta, sest ma järgin Sisyphose printsiipi. Ma tean, et kivi ei jää üleval pidama. Ma muidugi jätkan, aga kui te küsite, siis on see väga pessimistlik jätk. Vaevu leidub märke, et me suudaksime ise šokeerivaist juhtumustest, nagu oli 11. september, õigeid järeldusi teha. Sõda on vale vastus. Ameeriklased ei võitnud Vietnamis, venelased ei võitnud Afganistanis ning arvavad, et nad löövad Tšetšeenias korra majja relva jõul... Retsidiivid jätkuvad.
Euroopa tulevik
Mis osa võiks olla Euroopa Liidul? Mida te arvate Euroopa Liidu konstitutsiooni projektist?
Minu meelest on õige, et Euroopa välispoliitiliselt iseseisvub. Euroopa Liit loodi ju majandusorganisatsioonina, kultuur jäi vaeslapseks ja sotsiaalsfääri ei arvestatud küllaldaselt. Välispoliitikat õieti ei olnudki, Euroopa jäi Ameerika Ühendriikide satelliidiks. Ja kui nüüd Saksamaa ja Prantsusmaa ning mõned teised riigid Iraagi sõjale “ei” ütlesid, siis sellega näidati, et me ei aja mitte ameerikavastast poliitikat, aga oleme USA liitlastena iseseisva välispoliitikaga.
Põhimõtteliselt vajab USA seda, sest ei suuda ainsa säilinud superriigi rollis enam toime tulla ei majanduses ega psühholoogias. Ameeriklased ei tea suurt mitte midagi maailmast, mida nad valitseda tahavad. Ning seal tuleb kasuks Euroopa kogemus, mille on andnud läbitehtud konfliktid ja koledad ideoloogilised lahingud, kuni ususõdadeni välja.
Me poleks siin Euroopas uskunud, et Saksamaa, USA peamine liitlane, ikkagi Iraagi sõjale “ei” ütleb. See on kindlasti ka kantsler Gerhard Schröderi teene, et Saksamaa ei löönud kaasa sõjas, mille tulemused saavad olla vaid katastroofilised.
Eesti rahvas hääletas 14. septembril Euroopa Liitu mineku poolt. Nüüd on paljud aru saanud, et poolthääled saadi kokku ühekordse hurraakampaaniaga. Kui selle toime haihtub, järgneb kainenemine ja võib-olla isegi kassiahastus.
Küsimus taandub sellele, kas nendel riikidel õnnestub mitte hakata pimesi järgima uusliberalismi. Edu valem on XX sajandil olnud “sotsiaalne turumajandus”, see oli ka “Saksa majandusime” alus ja selle juurde peaksime naasma. Sotsiaalsete kohustusteta kapitalism on katastroof, see lõhub ühiskonna. Kui XIX sajandi Manchesteri kapitalism võetakse liberalismi eeskujuks – ja uusliberalism ju muud ei olegi kui säärane tagasiminek –, siis kisub ühiskond kiiva.
Eestile on loomulik orienteeruda Soomele ja Skandinaavia maadele, kes isegi majanduslike raskuste ajal alati sotsiaalsed tugistruktuurid säilitasid. Ameerika olud ei saa eeskuju pakkuda, sest need viivad kolmandiku ühiskonna vaesumiseni. Võib ju mõista, kuidas nendes maades pimesi imetletakse Ameerikat, aga minu meelest on see ohtlik.
1990. aastatel, pärast taasiseseisvumist tundsime Eestis, et me ei saanud oma vabadust mitte kellegi teise käest, vaid andsime selle endale tagasi ise! Me ise olime oma ajaloo autorid. Nüüd, kus meie riikluse kese näib paigutuvat Brüsselisse, tunneme end jäävat tagahoovi.
Kuid eriti Põhja-Saksamaalt on lähtunud püüdlused just Läänemere piirkonda vaadelda omaette kultuuri- ja majandusüksusena. Hansa Liit on ju väga hea näide, kuidas keskajal õnnestus luua rahvusülene majandus- ja kultuuriliit, mis ulatus Flandria Brüggest kuni Novgorodini. Kõik Balti riigid olid sellesse kaasatud, Norra oma Bergeniga, Ojamaa kui Hansa keskus. Seda Läänemere-ala peaksid arendama kõik siia kuuluvad riigid. Nii kujuneks hea vastukaal Brüsseli kõikvõimsusele.
Mis jääb?
Kas Teil on mälus mingi püsiv lapsepõlvepilt, mis Teile aeg-ajalt ikka meenub?
Minusuguse vana inimese mälu kihistub. Varasema nooruse pildid teravnevad, hilisemad, ajaliselt lähemad, hägunevad ja kustuvad. See teisendab taju ning arusaamu ning on mõjustanud ka mu kirjandusloomet. Andsin välja raamatu “Leitud asjad mittelugejaile” (Fundsachen für Nichtleser, 1997) akvarellidega ja lühiluuletustega. Need keerlevad asjade ümber, mis mind aastaid ümbritsevad ja mida ma vanuigi uut moodi näen, uuesti avastan.
Te olete maailma kultuuris omandanud mingi prohveti staatuse...
See tuleb kindlasti sellest, et ma olen antiidealist. Idealism projitseerib tegelikkusesse soovunelmaid, millel on koletud tagajärjed. Mina aga... ma elan meelsasti, aga mul on väga skeptiline pilk, kui ma vaatan, mida inimesed suudavad ja mida nad ei suuda.
Oma esseeraamatu pealkirjaks panite “Minu aastasada” (Mein Jahrhundert, 1999).
See on lugu sellest, kuidas ajalugu mulle osaks sai, ajalugu, mida ei teinud teatmikud, vaid ka anonüümsed inimesed.
Me püüame siis seal Eestis, et Te ka teist aastasada omaks võiksite hüüda.
Linnar Priimägi külastas Günter Grassi Eesti Ekspressi ja Goethe Instituudi lähetusel.
Günter Grass
sündis 1927 Danzigis (nüüd Gda?sk), õppis kohalikus rahvakoolis ja gümnaasiumis, kuulus Hitlerjugend’isse, sai 1945 haavata ja langes sõjavangi, 1946 peale vabanemist tegi juhutöid, 1948 hakkas õppima maalikunsti ja skulptuuri Düsseldorfi Kunstiakadeemias, 1953-1955 tudeeris (Lääne-)Berliini Riiklikus Kunstiakadeemias. Reisis Vahemeremaades. 1956-1960 elas kirjaniku ja skulptorina Pariisis, 1960 kolis Lääne-Berliini. 1975 ja 1986-1987 käis Indias, 1983-1986 oli Berliini Kunstiakadeemia president, praegu elab 76-aastane G. Grass Lübecki lähedal Behlendorfis.
1959 romaan “Plekktrumm” (Die Blechtrommel, e.k. 1990; 1979 Volker Schlöndorffi samanimeline film)
1961 jutustus “Kass ja hiir” (Katz und Maus, e.k. 1988)
1963 romaan “Koera-aastad” (Hundejahre)
1969 romaan “kohalik tuimestus” (örtlich betäubt)
1972 essee “Teo päevikust” (Aus dem Tagebuch einer Schnecke)
1977 romaan “Kammeljas” (Der Butt)
1980 essee “Peasünnitised ehk Sakslased surevad välja” (Kopfgeburten oder Die Deutschen sterben aus)
1986 romaan “Rotitar” (Die Rättin)
1992 romaan “Konnakrooksed” (Unkenrufe)
1995 romaan “Ei otsa ega äärt” (Ein weites Feld)
1997 luulekogu “Leitud asjad neile, kes ei loe” (Fundsachen für Nichtleser)
1999 esseekogu “Minu aastasada” (Mein Jahrhundert)
1999 Nobeli kirjandusauhind
2002 novell “Vähikäigul” (Im Krebsgang)
2003 luulekogu “Viimased tantsud” (Letzte Tänze)
