Euroopa teater 2008. aasta seisuga, olulist

Urmas Vadi uudistas Prantsus­maal Euroopa ­teatrieliiti. Või uudistas eliit hoopis teda? Aga lugege ise tema reisipäevikust.

23. augusti pärastlõuna

Mind kutsuti näidendiga “Elvis oli kapis!” Prantsusmaale Lorraine’i teatrisündmusele Festival de la Mousson d’été. Näidend tõlgiti prantsuse keelde, anti siin raamatuna välja ja loeti eile ette. Selles suhtes olid mul suured hirmud. Aasta tagasi toimus samalaadne asi Londonis. Ootasin salamisi lavastajate lavastamissoove, küllakutseid õhtusöögile. Pärast lugemist tänas mind korraldaja, surus kätt ja ütles, et meile meeldis su näidend väga, tore, et sa tulid. Kõik. Mingid projektid ongi vist selleks, et teha aruandlust.

Seekord tegi kohe muret kümne lehekülje pikkune prantsuskeelne leping. Ma pole varem selliseid lepinguid näinud, seal oli peensusteni kõik lahti kirjutatud: kui mõnes poes hakkab raamat lõppema ja kirjastaja ei ole kümne päeva jooksul uut laadungit saatnud, peab ta kirjanikule trahvi maksma jne. Seal seisis ka punkt, et kui raamat osutub kahjulikuks, sisaldab mingeid poliitilisi ebakorrektsusi või jumal teab mida, siis on kirjastajal õigus tiraaž hävitada. Kujutasin ette raamatutest kokkukuhjatud tuleriita linnaväljakul.

Õnneks läks seekord paremini.

23. augustil õhtusööki oodates

Lennujaamas sain tuttavaks Sirkku Peltolaga, kes on siin oma näidendiga “Soome hobune”. Naise kõrval oli mees, selline üsna vaikse olemisega soome mees, ruudulises särgis Heikki. Küsisin, kas tema on kah playwriter. Selgus, et ei, aga küll kirjutab ta laule. Vastasin midagi, et tore siis, ise mõtlesin, et no selge, kirjutab vahest mõnel puhkehetkel laulu, võtab kidra kätte ja sõrmitseb. Veidi aja pärast Heikki pakkus, et ehk sa oled ühte mu laulu isegi kuulnud. Pobisen midagi, et ega ma mingi suur muusikateadja ei ole, vaevalt et tean, aga mis see siis on. Heikki teatab: “Lenda, Juri Gagarin, lenda!” Olles meeldivalt üllatunud, et tegu on Miljoonasade lauljaga, lisan kohe lõppu: “Tule elavana tagasi!”

23. augustil kell kaks öösel oma hotellitoas

Õhtul oli välitelgis kontsert. Mind võttis enda haardesse keegi mees ja rääkis, et ma olen geenius! Tänasin teda ja ajasin häbelikult tagasi, et no mis. Mees sattus sellest veelgi rohkem hoogu, rääkis, mis tasandid minu tekstis on, ta ostis kohe ka raamatu, harutas lahti ülesehitust ja on kindel, et see on nagu muusika – pikemad lõigud vahelduvad kiiresti lühematega, sinna juurde paar matsatust, see on muusika ja sina oled geenius, ajas ta peale.

Aga mis lugu see on? On see mõni Elvise lugu, mille struktuuri leiab ta minu näidendis? Ütlesin talle eesti keeles: “Mis sa räägid!” Ta sattus ka sellest vaimustusse. “Mis sa räägid! Mis sa räägid!”

korrutas ta rõõmsalt. Mida rohkem ta rääkis ja ülistas, seda enam ma teda vaatasin ja jumala eest, õhtuhämaruses nägi ta välja nagu Elvis. Valetasin, et pean kempsu minema ning põgenesin hotellituppa.

24. augusti keskpäeval

Hommikul jäin söögist ilma. Hiljem käisin linna peal ja proovisin leida kohvi ning võileibu. See ei õnnestunud, hommikuti nad siin süüa ei paku, enamikus kohtades aga hakati inglise keele peale kätega vehkima, kuigi pakkusin välja eri toite. Viimaks tuli meelde croissant ning tegin sinna juurde suuga isegi söömisliigutusi, kuid ainus vastus oli prantsuskeelne ärritatud jutt. Huvitav, et suurrahvad võtavad oma keelt nii iseenesestmõistetavana, justkui kõik ongi prantslased. Ot sustasin endagi hoiakut muuta, mõeldes, et kõik inimesed on eestlased. Kui keegi alustas täna prantsuskeelset juttu, vastasin eesti keeles. See mõjus, prantslased pakkusid välja, et kas ma inglise keelt räägin.

Aga hommikusöögist jäin ilma seetõttu, et üks pisike kilavate silmadega mees ütles, et ta tahab teha minust pilti, ta on fotokunstnik. Koridoris on raamides pildid kõikidest kirjanikest, kes siin kümne aasta jooksul olnud. Enamasti on väikesel fotograafil mingi teema. Mehed on palja ülakehaga kas kusagil paberikuhilas või toolihunnikute vahel, mõni konservatiivsema näoga mees on endale ikka särgi selga jätnud. Väikesel mehel oli peajagu pikem naisassistent ja kokkurullitud ajaleht, millega ta laksas vastu naise tagumikku. Ta tegi seda puhtast rõõmust, aga võib-olla ka mingist allasurutud salasoovist.

Kartsin, et kas väike mees ikka mulle püksid jätab jalga. Läks õnneks, sel aastal oli mehel uus kontseptsioon: inimesed on riides, aga välja tuleb tuua autorite lapsepõlv. Esmalt suruti mulle kätte väike tahvel kriidiga, et ma kirjutaksin ühe sõna, mis mulle lapsepõlvest on meelde jäänud. Jäin mõttesse, mida kirjutada. Lasin peast läbi erinevaid sõnu – ema, päike, moos, tint, tintenpennid, doonaldi nätsupaberid, vanaisa punane sapakas, isa sinine sapakas, võimalusi näis olevat lõputult. Kaalusin, mida kirjutada. Väike fotograaf muutus selle peale juba närviliseks, kahju hakkas naise tagumikust, kirjutasin siis – “tasku­nuga”.

Nüüd pidin valima kastist kolm mänguasja. Pikk naine naelutas tahvlit, millel kirjas eesti keeles “taskunuga”, vana kiriku altari seinakaunistusele, krohvi lendas. Mina aga valisin välja mereröövlimütsi, tiigri maski, kaalusin ka püstolit, aga kujutasin ette, mis psühhoanalüüsi väike kunstfotograaf minu lapsepõlvest kokku paneb, loobusin püssist ning valisin välja soku pea. Ju oleks ka lapsena olnud see valik, sest pidin kõikidel pidudel ja karnevalidel olema Sammalhabe, sest emal oli uhke kasetohust kaabu ja kepp ja mulle tehti vatist habe, samal ajal kui teised olid mereröövlid.

Pidin minuteid seisma kramplikult ja liikumatult, mispeale väike mees oli kuidagi mõru ja palus, et kas ma ei naerataks, “see on ju sinu lapsepõlv”! Vastasin: “Ei.”

24. augusti õhtuhämaruses

Käisin kuulamas Portugali näidendit pealkirjaga “Ma femme”. Istusin ühe tüdruku kõrvale, kes tegi mulle vahekokkuvõtteid ja tõlkis olulisemaid lauseid ja keerdkäike. Lugu seisnes selles, et oli üks perekond, poeg oli laisk, elas ikka veel vanemate juures, ema oli alkohoolik, isa vaatas emast mööda, pärast kolmekümmet aastat abielu suutis ta ikka veel vahel unustada oma naise nime. Laisal pojal oli pruut, kes meeldis ka isale, isa tegi talle ettepaneku seksida, ja saan aru, et see võeti ka vastu.

Aga siis oli veel keegi poja sõber, kes tahtis samuti kellegagi magada, tegi seda sõbra alkohoolikust emaga ja vist, kui ma õigesti aru sain, ka sõbra pruudiga. Kõigile mõjus suure ehmatusena, kui tüdruk, kellega kõik magada tahtsid, lausus, et ta on lapseootel. Küsimus oli aga: kes on siis isa?! Oo, jeerum!

25. augustil etenduste vaheajal

Mulle suruti kätte leping, mille on mulle saatnud draamaautorite ühing, et ma astuks nende liikmeks ja tulevikus kaitseksid nad minu õigusi, mina aga maksaks neile aastas 20 euri. Ümbrikule on kirjutatud “A l’attention de Ma dame Urmas Vadi”.

25. augusti pimedal ja ­soojal ööl

Vaatasin Egiptuse näidendi lugemist. Sinna juurde oli lisatud, et tegemist pole lihtsalt lugemisega, vaid on ka lavastuslikke elemente. Palusin ­Luksemburgi teatritüdrukul endale veidi tõlkida. Esmalt oli laval noorepoolne naine, kes kogu aeg jõi kokteili, kelner tuli, andis uue klaasi, viis tühja. Naine rääkis elust Egiptuses pärast sõda, majast, kus oli joominguid, jutuajamisi ja ohtralt igasugust seksi.

See oli tema ellu sügava ja raske pitseri vajutanud, nüüd ta jõi, klaas klaasi järel. Tema monoloog kestis umbes kakskümmend minutit. Korraga oli temast saanud aastakümneid vanem naisjoodik, kellel oli ka laps, järjekordsed kakskümmend minutit monoloogi.

Lisaks ta ka suitsetas, lugesin sigarette, kolm, neli, viis. Seejärel ilmus lavale mittesuitsetav naise tädi, kes kasvatas joodikust ja ahelsuitsetajast naise poega. Tädi aga oli suremas, rääkis pikalt, enne kui lahkus. Siis ta suri, kuid enne seda tantsis veel väikese poisiga. Lavale ilmus näitleja Tchéky Karyo, kuulus sadistlike rollide täitmisega paljudes prantsuse filmides. Ka nüüd oli ta ilge mees, pealekauba suitsetas. Väikesest poisist, kelle tädi suri, ema oli joodik, sirgus jõhkard, kes töötas salapolitseis. Ta rääkis, kuidas ta vägistas naisi nende meeste ees, kes olid trellide taga.

Ilmnesid suhted Prantsuse salaagentidega, mehe traagika ja sadism, milles oli loomulikult süüdi tema lapsepõlv ja tädi surm, ühiskond ja sõda üldse. Pool tundi monoloogi.

Viimase lavastusliku elemendina läks mees plekist laua juurde, võttis viigimarja ning surus selle vastu lauda laiaks!