Euroopa valikud järgmisel kümnendil
Kõikvõimalikke ennustusi on kirjutatud sellest ajast peale, kui on eksisteerinud inimkonna kirjapandud ajalugu. Ja loomulikult juba enne seda: kes luges taevatähtedest välja tulevased sündmused, kes käis šamaani juures ja kes kasutas loomade siseelundeid.
Võib vaielda, missugused ennustused on enim mõjutanud 20. sajandi arengut – või peaksime ütlema: enim arutlusainet pakkunud –, kuid toogem siinkohal välja neli, mis kõnealuse kirjatüki valguses väärivad esiletoomist.
Nendeks olid briti teadlase Norman Angelli 1910. aastal kirjutatud “Suur illusioon”, saksa filosoofi Oswald Spengleri 1918. aastal (II köide 1922. aastal) ilmunud “Õhtumaa allakäik” (uustõlkes “loojang”), USA politoloogi Francis Fukuyama 1992. aastal valminud “Ajaloo lõpp ja viimane inimene” ning USA teise politoloogi Samuel Huntingtoni 1996. aastal ilmunud “Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine”.
Laias laastus saab need omakorda jagada kahte: ühtede järgi käib läänemaailm alla või peab vähemalt pidama ägedat võitlust oma eksistentsi eest ja teiste järgi ootab maailma ees helge tulevik, sest läänemaailma ratsionaalsus ja demokraatia on sihid, mille suunas püüdleb kogu ülejäänud maailm. Angelli “Suur illusioon” on kirjutatud enne Esimest maailmasõda, Spengleri “Õhtumaa allakäik” pärast seda. Fukuyama ja Huntingtoni teosed pärast külma sõja lõppu.
Kavalamad mõtlejad ja poliitikud ei soovi täiesti hüpata kumbagi leeri, rääkides sellest, et ajalugu ikka ei ole lõppenud, kuid samas oleks Huntingtoni teeside järgi elamine vaenu õhutamine eri usundite ja rahvuste vahel. Tsivilisatsioonide kokkupõrke kui fakti tunnustamine olekski midagi sellist, mida inglise keeles kutsutakse self-fulfilling prophecy (“isetäituv ennustus”).
Huntingtoni teesid said muidugi kõvasti enam pinnast jalge alla pärast 9/11 New Yorgi ning 2004. aasta Madridi ja 2005. aasta Londoni terrorirünnakuid. See kõik on sundinud avalikkust pead murdma küsimuse üle, mis saab Euroopast järgmise paari kümnendi jooksul.
Ühelt poolt tähendab Euroopa ka demokraatlikku ja läänemaailma laiemalt, Euroopa saatus on läänemaailma saatus.
Teisalt seonduvad Euroopaga üsna spetsiifilised küsimused. Üks neist on moslemite lõimumine euroopalikku ühiskonda. Teine, üldisem – mis saab Euroopa Liidust üldse. Ja loomulikult on need kaks omavahel seotud.
Huvitavat mõttevahetust pakuvad ses vallas põhjanaabrid. Viimasel käigul Helsingisse avastasin Akateemisest Kirjakauppast Helsingi ülikooli professori Timo Vihavaise kirjutatud raamatu “Länsimaiden tuho” (“Läänemaade hukk”), mis on saanud inspiratsiooni Spenglerist.
Uskuge, Vihavaise raamat ei ole mingi ullikese üllitatud pamflett või kergekäeline propaganda, mille sihipäraseim otstarve seisneks ahiküttega eluaseme küttearve leevendamises.
Vihavaise järgi käib läänemaailm, eriti Euroopa alla, sest ei suuda oma sallivuse kontseptsioonist lähtuvalt võidelda moslemite immigratsiooniga. Nimelt olla moslemid lõimumatud ja nende osakaal rahvastikus Euroopas üha suureneb. Arvestades, et läänemaailma üldine tähtsus väheneb ja Aasia, eriti Hiina mõjuvõim üha suureneb, siis miks peaksid kõik maailmas üle võtma lääne standardid, küsib Vihavainen.
Iseäranis tasub tähele panna Vihavaise arutelu vabaduse ja sallivuse teemadel. Ta viitab prantsuse filosoofile Michel Foucault’le, kelle järgi “saavutatakse inimsuse suur eesmärk siis, kui mingi vaenulik võim ei ahelda inimese libiidot”. Heites endalt pidevalt piiranguid, kaasa arvatud usulisi, olevat lääneilm jõudmas moraalse pankrotini. Seda kõike saatvat kõikehõlmav sallivus kõikide vastu ja üldise elu trivialiseerumine. Kuid moslemitel seevastu on piirangud alles ja siit ka nende tugevus.
Diskussioon sallivuse teemal on seoses Šveitsi referendumiga minarettide osas saanud Euroopas taas uue tõuke. Ent ei Vihavainen ega paljud temast vähem intelligentsed tegelinskid peatu oma kirjutistes põhjustel, miks on Euroopas sallivus saanud poliitilise mainstream’i osaks.
Euroopa ja läänemaailm jõudis sallivuseni ju kahe maailmasõja, holokausti, apartheidi, genotsiidi ja teiste jubeduste kaudu. Kutsugem siinse väite tõestuseks appi briti ajaloolane Niall Ferguson, kes kirjutab nüüdseks ka eesti keeles ilmunud raamatus “Maailmasõda”, et peamine, mis ajendas inimesi 20. sajandil tapatalgutele, polnud mitte tehnoloogia, vaid arusaam, et keegi on “teine” – keegi, kes ei kuulu nende hulka ja kel pole seega õigust elule. Olgu selleks siis klassivaenlane, juut, neeger, või lihtsalt “ajaloolised seaduspärasused”, mis annavad aluse anastada teiste maid.
Euroopa Liidu ajalugu on tegelikult sellest “teisest” ülesaamise ajalugu. Prantslased ei vaadanud enam sakslastele kui “teistele” ja vastupidi. Kui keegi küsib, millel põhineb Euroopa Liidu identiteet, mille oluliseks osaks on samuti vastandumine “teisele”, siis selleks ongi lahtisaamine minevikust. Just mineviku sõjad ja verevalamine ongi Euroopa “teine”.
Sallivus ja natsionalismi peatamine on seega loogilised tulemused. Ja siit tuleb põhiprobleem järgmise kümnendi jaoks Euroopas: kuidas hakkab reaalselt tööle Lissaboni lepinguga jõustunud põhiõiguste harta. Põhiline on see, kuidas suudab Euroopa defineerida oma kodanikkonna suhte riigivõimu.
See peab olema tasakaalus protsess. Ühelt poolt peab Euroopa jääma oma väärtuste juurde, teisalt aga olema arenev ja maailmaga kaasaskäiv. Kuidas lõimida immigrante oma ühiskonda, rääkida kaasa üleilmsel areenil ja samas mitte kaotada oma kodanike usaldust? Võib-olla, pärast Lissaboni lepingu jõustumist, leiavad need küsimused lahenduse järgmisel kümnendil. Võimalus on Euroopale igal juhul antud. Ennustused aga muidugi jätkuvad: milline on stsenaarium, mis ka maha mängitakse?
