Eurooplaseks saamine ja kolonialismi vaim
Ei ole raske näha, et nooreesti loodud
kirjandustraditsioon ei valitse eesti kirjandust. See valitseb ehk eesti luulet
Suitsu, Kristian Jaagu ja Liivi kolmainsuses. Aga ei valitse proosat, isegi
siis, kui selle aja Tammsaare sisse võtta, ja ammugi mitte
draamakirjandust. Isegi Noor-Eesti rühma koht eesti kirjandusloos pole
olnud alati ega eriti ülimuslik. Aga Noor-Eesti valitseb eesti
kirjandusest mõtlemise ja kirjutamise viisi, kui soovite, diskursust. Ja
kuna kirjandus on olnud eesti kultuuri mõtteviiside
põhimääraja, siis valitseb ta ka eesti kultuuri. Noor-Eesti
mõtteviis on eesti kultuuri normaalparadigma.
Milline see
mõtteviis on? Selle alus on laenatud juba Hurdalt: väike rahvas
võib saada suureks üksnes kultuuri läbi. Selle
lähtekohaks on arusaam, et eesti kultuur 20. sajandi algul on arenematu,
nõrk, olematu, tema väärtus on null. Selle eesmärgiks on
saada lõpuks eurooplaseks. Mida tähendab nooreestlasele olla
eurooplane?
Kultuur on universaalne, mingit eesti
rahvale eripärast eksisteerimise viisi pole olemas. Seda universaalset
kultuuri kehastavad vanad Euroopa kultuurrahvad. Euroopa on kõige kese,
valguse allikas, sealt peab laenama, et aidata eesti kultuur välja
arenematuse ääremailt. Sellest tulevad sellise kultuuri
lähtekohad: teooria, lugemus, teadmised, juba valmis tehtud kultuur. Ja
samast eurooplusest tulevad ka nn üldinimlikud probleemid, mis on ainsana
olulised kultuuri jaoks.
Kultuur olgu väärtus iseeneses,
tema roll pole didaktiline, ideoloogiline vms. See ei ole rahva?, vaid
intelligentsikultuur, milles kunstnik on individualist, kõrgel seisev
jumalik prohvet, kes peab massidele meelde tuletama, et inimene ei ela
üksnes leivast, ja pakkuma esteetikat enne muud. See kunstnik võib
luua mitmel viisil, aga tõelisi tulemusi saavutab ta siis, kui ta
järgib oma sisemist loomust ja vormistab tulemuse korraliku
käsitööoskusega. Ja vorm on oluline, selle ühtsus,
terviklikkus, harmoonia, teadlikkus, korrastatus, vastavus sisule jms. Ja
lõpuks, rahvas on nagu laps, kellesse tuleb kultuuri vajadusel kas
või vitsaga sisse peksta.
Niisiis, see mõtteviis ei
ole hoopiski sama kui uusromantiline/sümbolistlik/dekadentlik mõte,
mis elab suures osas nooreestlaste teostes. Pigem on see uusromantika,
valgustuse ja romantismi segu. Selles on romantiline luuletaja kui valguse
allikas Alpide mäetipul, juuksed lehvimas. Selles on uusromantiline
vormikultus ja kirjanduse iseseisvuse manifest. Selles on
valgustuslik-klassitsistlik harmoonia, ajatuse, ühtsuse, reeglite ja
käsitööoskuse armastus. See on suur eestlase valgustamise
projekt.
See mõtteviis ei ole laenatud tervik, tema
tükid on imporditud Lääne-Euroopast ja kokku pandud kohapeal.
Loomulikult ei väljendu see sada protsenti igas nooreestiliku paradigma
teoses ega ole isegi midagi, mis oleks ühine kõigile
nooreestlastele. See on eeskätt Tuglase ja Suitsu, osalt Aaviku ja Linde
mõtteviis. Aga hoopis vähe näiteks Ridala oma.
Aga mis puutub siia kolonialism? Ka kolonialismi all on
kindel mõtteviis. Selle järgi kehtib ühiskonnas ja kultuuris
rida universaalseid väärtusi, kogemusi jm, mis ei ole taandatavad
rahvuslikele või kohalikele erijoontele. Aga nende universaalide all
mõistetakse Euroopa väärtusi, valge mehe kultuuri
väärtusi. Euroopa on kese, muu on perifeeria, marginaalne,
väärtusetu (lisagem oluline täpsustus: tegelikult pole see kogu
Euroopa, see on ainult ja üksnes Lääne-Euroopa). Koloniseerija
teab, milline peab olema õige ja arenenud kultuur koloniseeritavates
maades. Selle aluseks on tema poolt v
almis tehtud kultuur ja väärtused. Just need tuleb viia
koloniseeritavate sekka.
See ei tähenda lihtsalt uute
kultuuritükkide lisamist kohalikku mudelisse. Vastupidi, tuleb
lõhkuda kohalik kultuur või kuulutada see arenematuks ja
väärtusetuks. Veel parem on aga viia lapse tasemel
pärismaalased niikaugele, et nad saavad ise aru, et nende kultuur on
tegelikult kultuuri puudumine ja eurooplaseks saamine on nende endi huvides.
Ainult see aitab nad välja barbaarsusest Euroopa valguse kätte.
Ja loomulikult ei suuda lapselik arenematu pärismaalane ise otsustada, mis
on hea ja halb. Selleks sobib ainult kolonisaator, isakuju, kes peab seisma
kaugel ja kõrgel, et hoida oma autoriteeti ja teha selge piir enda ja
koloniseeritava vahele.
Nüüd teeme midagi
lihtsat. Paneme Noor-Eesti mõtteviisi kolonisaatori
mõtteviisi peale. Näeme, et kolonisaatori mõtteviis liigub
üldisemal tasandil kui kultuur ja ei mõtle näiteks kirjanduse
sisust ja vormist. Aga siiski. Koloniaalkultuuri mudel sobib ehmatavalt
hästi kokku nooreestlaste arusaamadega. Ta sobib europotsentrismiga,
euroopalike väärtuste universaalsusega, eurooplaseks saamise
ideaaliga laenamise kaudu, omakultuuri arenematuse ja
kõrvaleviskamise ideega, kultuurikandja kõrge ja kauge
isakuju rolliga.
Ja mis siis? Sobigu. Maailmas on palju asju, mis
on sarnased. Aga mu arust tasub siin küsida.
Miks koostasid
nooreestlased endale tollase Euroopa keevast mõtete katlast just
sellise ideede kogumi? Miks nad ei arendanud näiteks avatuse poole tollal
nii olulist essentsialistlik-rahvuslikku mõtteviisi, kuigi ühte
neist nimetati alguses pisikeseks Tõnissoniks?
Miks nad ei
jätkanud sotsiaalset-revolutsioonilist mõtteviisi, kuigi
mõnedki neist alustasid revolutsionääridena? Miks nad vaid
ironiseerisid avangardi üle, kuigi just see oli tõusev Euroopa 20.
sajandi kultuurimall? Miks nad ei valinud neid oma aja mõtteviise, mis
pigem vastandusid kolonialismidiskursusele? Miks nad valisid endale
mõtteviisi, mis oli maksimaalselt sobiv valge mehe pähe?
Minu vastus on lihtne: nooreestlased olid selle kolonialismidiskursuse
ebateadlikud produktid. Just kolonialismi mõtteviis oli põhi ja
alus, millest nad lähtusid, kui valisid neid tükke, mis sobisid selle
suunaga. Kust see tuli?
Sajandite vahetus oli aeg, mil Euroopa
vastandas ennast kõige teravamalt tsiviliseerimata maailmale ja tajus
kõige teravamalt valge mehe isarolli ja koloniseerija rasket taaka.
Tsiviliseerimine aga on kolonisaatori keskne idee ja ideaal.
Tsiviliseeritud ühiskond on lai mõiste. Selle
katuse alla mahuvad näiteks tsiviliseeritud käitumisviisid,
religioossed ideed, eluaseme väljanägemine,
söögivalmistamise viisid, viisakas käitumine ja häbitunne.
Ja loomulikult ka kultuur. Kokku aga väljendab tsivilisatsioon
Õhtumaa eneseteadvust, haarates endasse kõik, mille poolest see
ühiskond usub end primitiivsematest ühiskondadest eespool olevat. See
on tema uhkuse allikas ja omapära. Nii arutleb Norbert Elias oma raamatus
“Tsiviliseerumisprotsess”.
Ja ikkagi, mis puutub see
siia? 19. ja 20. sajandi vahetus oli kogu eesti ühiskonnas suure murrangu
aeg. Sellesse kuulus eestlaste kihistumine ja eri kihtide eluviiside
väljakujunemine, linnastumine ja eesti linnakultuuri sünd,
kodukultuuri muutused. Sel ajal tulevad eesti talupoja ellu
padjapüürid ja aknakardinad, igaühele eraldi toolid ja
toidunõud, pliit ja pannkoogid, heeringas ja sült. Ja seinakell,
grammofon ja naiste linnamoodi rõivad. Mood ja mõte moest. Ja
lõpuks ka kemmerg metsaserva a
semel. See murrang algas nooreestlastest sõltumatult ja toimus
neist sõltumatult. See toimus spontaanselt, ilma teadlike loosungiteta.
Ei olnud loosungit “Söögem kama, aga tehkem ka
kartulisalatit!” Või liikumist “Igale eestlasele oma
taldrik”.
Aga sõna, mis sobib
kõige paremini iseloomustama seda keerukat protsesside
põimingut, on nimelt tsiviliseerumine. Eesti rahvas tsiviliseerus. Ja
nooreestlaste kultuurimurdmine oli üksnes osa sellest suurest
tsiviliseerumise protsessist. Kuigi ainus teadlikult püstitatud
loosungiga osa. Mõlemaid ühendas sama eurooplaseks saamise ideaal.
Mõlemat kandis seesama kolonialismi vaim. Ja mõlemat iseloomustas
ise tegemine. Polnud võtta suurt kolonisaatorist tsiviliseerijat ega
suurt kultuurimurdjat Euroopast. Kohalikud sakslased olid oma võimaluse
ammu maha mänginud. Ja eestlasel tuli endal kehastuda enesekolonisaatori
raskesse rolli.
Aga tsivilisatsioon ei tähenda Eliase
järgi kõigile Õhtumaa rahvastele sama. Kui prantsuse ja
inglise keelepruugis võtab see kokku uhkuse oma rahvuse ja selle
saavutuste üle, siis saksa pruugis märgib see midagi kasulikku, aga
siiski teisejärgulist, nimelt inimese välist külge, pealispinda.
Aga see, mille kaudu väljendatakse uhkust enda saavutuste ja
olemuse üle, kannab nime kultuur. Need aga on selgelt erinevad
enesepildid.
Kui tsivilisatsioon võib käia
kõikvõimalike ühiskonda puudutavate tõikade kohta,
siis kultuur puudutab pea ainult inimese vaimset poolt. Kui tsiviliseeritu nime
kandmine ei eelda inimeselt mingeid saavutusi, vaid märgib tema hoiakuid,
kombeid, keelt, käitumisviise jne, siis kultuur on selgelt seotud nimelt
saavutustega.
On selge, et eestlase eneseteadvust valitseb selgelt
ja ühemõtteliselt kultuur. Sõna
“tsivilisatsioon” on eesti keelepruugis lausa haruldus, kultuur ja
selle vastandus muude ühiskonna osadega aga läbib seda
kõikides joontes, kuni peaaegu tõlkimatu sõnapaarini
võim ja vaim. Nii pole ka üllatav, et oleme unustanud oma suure
tsiviliseerumise ja mõtleme pea ainult selle murrangu ühest kitsast
osast, kultuurist.
Ja lõpuks, on huvitav paradoks, et eesti
ühiskond tsiviliseerub, laenates selle atribuute kultuurikeskselt
Saksamaalt, ja nooreestlased murravad kultuuri, kuulutades selle ideaalmudeliks
tsivilisatsioonikeskse Prantsusmaa.