Fataalne geidisko maailmalõpu bakhanaalil
Mõnes mõttes on mul kahju, et ma Scissorsite Õllesummeri etteastet ei näe. Sest vaatepilt, kuidas terve laululavatäis vähem või rohkem kõhukaid õllenautlejaid geidisko järgi oma puusi hööritab, oleks pehmelt öeldes meeliülendav. Tasub vaid kujutleda Jake Shearsi paheliselt meelitamas: “I’ve got some apples that you want and you can grab them / what I really want to do tonight, is toughen you up” kurjavõitu S&M hümnis “Harder You Get”. Kena, mis?
Scissor Sistersi kolmas album on enamalt jaolt tõupuhas räpane New Yorgi disko, mis ammutab oma inspiratsiooni Berliini urgastest. Kontseptuaalne klubiöö algab enese üleslöömise ja peegli ees tantsimisega, seejärel leiad end ümbert juba terve mereväe jagu liibuvaid nailon- ja T-särke ning musklis tagumikke. Nahast rakmed ja needid, viinakoks ning poppers, MDMA-st dehüdreerunud suud janunemas vedeliku ja võõraste keelte järgi, higist pärlendav nahk kisendamas võõraste rakkude järele. Valuga palistatud karm seks ja vägivald, leidmine ja kaotamine, hullumeelne bakhanaal, milles on kuhjaga draamat ja viimse piirini viidud teatraalsust, segatud korraliku portsu irooniaga, mida Scissors valdab kohati imehästi. Häbitu elektropumpamine, hedonismi megamanifestatsioon ning meelega kultiveeritud maitsetus. Võtkem näiteks üheksakümneüheksaprotsendilise Bee Geesi sisaldusega ”Any Which Way” – komöödiafalsett ja volksuv elektrooniline bass Moroderi diskobiidil. Kuigi selliseid sõnu Bee Gees vist küll ei kirjutanud: “Take me any way you like it: in front of the fire-place, in front of your yacht, in front of my parents...” Järjest kargavad näkku Boney M-i ja Modern Talkingu eurodisko, garneeritud Def Leppardi ning Judas Priesti kitarrikäikudega. Pöörane supp vahel töötab, vahel mitte (“Fire With Fire” on ikka juba liiga juust, olgem ausad). Aga elu diskoteegis pole aga alati nii roosiline, nagu pealtnäha paistab. Scissors laseb maski tagant paista oma tumedamal poolel, lahates ööelu eskapismi, meeleheitlikku kuulumisvajadust, üksindust ja ebakindlust, hingetühjust ning teadmatust. Plaadi üks uhkemaid ja mõjusamaid hetki ongi tõenäoliselt lõpulooks ideaalselt istuv “Invisible Light”. Eepiline elektro-ood, see Viimane Lugu, mis lahutab kaitsva pimeduse hirmsast, paljastavast hommikuvalgusest. Hetkest, mil kõik ööelukad (“sexual gladiators” ja”fiercely old party children”) peavad astuma koos valguse kätte, et oma tegude eest vastust anda nagu viimasel kohtupäeval. Kas keegi ka õndsaks saab, on üsna kaheldav. See on see disko needus. 7
