Fear and Loathing in Limassol

Oma kuumast ja niiskest nädalast Küprosel raporteerib luuletaja ja ajakirjanik Marko Mägi.

Esmaspäeval helistas sõber Krister ja küsis: “Kas sa neljapäeval nädalaks ajaks Küprosele saad sõita?”

Mu meelest küsis ta just, et “kas sa saad”, mitte et “kas sa tahad”.

Vastasin talle, et ohhoo, see on ju tõeliselt vinge küsimus. Vastasin talle jaatavalt.    

Nüüd olen tagasi ja püüan oma katkendlike, kuid samas segaste märkmete põhjal reisijuttu kirjutada.
 
Neljapäeva öösel vastu reedet umbes kahe paiku sisenesime oma reisiseltskonnaga Protarase linnakese Artemise hotelli, et ennast kõigepealt sisse registreerida.

Vedisime oma kohvreid hotelli ees ja mööda hotelliesist tänavat jauras meie suunas lõbus noormeestekamp, kõige esimesel püksid poolrebadel. Ta tahtis meie reisiseltskonnaga ühte kampa lüüa. “John, John!” hüüdsid teda teised. Need olid inglased.

Küpros oli Inglise koloonia kuni aastani 1960. Inglased armastavad Küprost tänini. Meie Eesti-poolne reisijuht ütles, et Protarase linn on nagu väikene Inglismaa, ainult et parema kliimaga. 

Hotelli administraator sel ­öösel oli 60ndates eluaastates ehe musta habemega kreeklane nimega Georges. Kui kõik sisse registreeritud, tuli ta trepile värsket õhku hingama.

Mul oli selleks ajaks Vana Tallinna pudelilt kork juba maha keeratud. Jube kõvasti oli kinni, ma ise ei jaksanud, palusin avada ühel pangandustöötajal.

Georges pühkis higi, tema valge triiksärk oli kõhuni lahti nööbitud. “Väsitav?” uurisin mina. “No mis sa ise arvad, poole tunni jooksul 44 inimest sisse registreerida,” kostis Georges.

Nii seest kui väljast kostis tüdrukute kilkeid.
 
“Eh, vanaks olen jäänud, enam ei jaksa nii palju keppi teha, kui nõutakse,” ohkas Georges mitte murelikult, kuid väsinult.

Ligi olid astunud hästi noored, nii umbes 18aastased inglise kutid, kes päriselt ka hotellis elasid. “Kes nõuab, me kohe täidame nõudluse!” lubasid nad.

Georges seletas, et neid, kes nõuavad, elab siin pidevalt. “Aga mina ei jaksa enam, noorena jaksasin kaheksa korda päevas, nüüd on hea kui kord kuus.” Georges oli sellest olukorrast üle lõunamaise rõõmu ja positiivsusega.

Nii me seal hotellitrepil siis seisime ja istusime, lämbniiskes soojas Küprose öös. 
 
Inglise kutid rüüpasid väikestest 200milliliitristest pudelikestest rohelist vedelikku nimega SunFeast. See on piparmündiliköör, Küprose toode, pruulitud ja villitud Limassoli linnas LOELi alkoholivabrikus. Mingil järgmisel päeval ostsin endalegi pudelikese sama kraami. Maksis kaks eurot. See maitseb hea, nämma.

Kunagi veel nõukogude ajal müüdi Eestis LOELi toodetud muskaatveini, mis kuuldavasti oli defitsiit ja väga populaarne. See muskaatvein on Küprosel tänaseni samasuguse etiketiga kaubandusvõrgus saadaval.     
 
Järgmisel päeval läksime Protarase randa. Veetsime seal väiksema osaga meie reisiseltskonnast mitu head tunnikest. Helesinine vesi oli ülisoe, meri oli rahulik, lainet eriti polnud, rannaliiv oli helevalgekollane. Ülim võimalus mõnuleda.

Kuidagi kujunes nii, et kui teised käisid ujumas, valvasin mina nende asju, ja kui mina käisin ujumas, valvasid nemad minu asju. Juhtus, et kui nemad ujusid, avastasin rannalt ainukese topless-päevitajanna. Mitte klassikaliselt ilus, kuid ometi imekaunis, umbes 25–30aastane naine. Oleks võinud teda kõnetada, näiteks paluda luba pildistamiseks. Aga kuidas ma siis seletanud oleksin, et mul fotokaamera tegelikult hotellitoas on? Mõtlesin ju, et pole mõtet kaamerat randa kaasa võtta, mis ta ikka ilmaaegu liivaseks läheb. Ja kõnetada ainsat paljaste rindadega naist rannal oleks ju tegelikult ülim perversioonide paljastus. Jah, mis neist ikka nii väga paljastada. Kes teavad, need teavad.
 
Ja teate, mida see topless-päevitajanna tegi. Ta sättis endale pähe kõrvaklapid (mitte need pisikesed, aga ikka korralikult suured), võttis mp3 mängija ning astus ettevaatlikult lainetesse muusikat nautima.
Tõeline merineitsi.
 
Esimest lõunasööki Küprosel mäletan nii. Seegi oli meze formaadis nagu ka enamikul teistel päevadel. Meze tähendab sihukest umbes kümnekäigulist rikkalikku söömaaega. Olgu tegemist liha- või kala-meze’ga, kõigepealt tuuakse lauda salatikausid – tomat, kurk, igasugu lehed ja kamakas toorjuustu seal keskel. Edasi hakkavad tulema alates väiksematest pipstükkidest kuni suuremate suutäiteni – kas siis lambalihakäntsakad või prisked kalad. Esimest korda sõin Küprosel grillitud kaheksajalga – olend, mida uskusin elus mitte kunagi mekkivat. Kogu aeg on ta nii võõrastav tundunud, aga tegelikult oli mõnus. Midagi nätske ja hõrgu vahepealset.

Rahvuskööki kuulub ka grillitud kitsepiimajuust halloumi, hea suupiste veini kõ rvale. Küprose magusat punast veini Comandariat saab Eestile kõige lähemalt osta Soomest.
 
Meie Küprose giid Stelios rääkis meze filosoofiast. Meze on see, kui kõike on palju!  Palju liha, palju kala, palju vürtse! Sihuke toit, mis ühtlasi hoogsalt jooma ajaks. Et see oleks nagu sissejuhatus suurele peole. Või mis sissejuhatus, meze ise juba ongi pidu! Vaatasin natuke hinnakirju ja selgus, et tänavakohvikus võib meze kätte saada 13.50 euro eest, aga peenemas kalarestoranis, kus meiegi einestasime, läheb meze ühele inimesele maksma 21.50.
Meie Küprose reisijuht Polys rääkis, et Küprose inimesed alkoholi just väga palju ei joo, kuid panevad seda rohkem rõhku söögile. Ta ütles, et Küprose inimesed söövad nõnda, nagu see oleks viimane söömaaeg, ja ehitavad nõnda, nagu nad elaksid igavesti. Tõesti, üle saare käib tohutu kinnisvara arendamine – üheksa miljonit eurot, ja villa rannikurajoonis on teie.
 
“Lammas on kuningas!” hüüatas meie reisijuht Polys ja lisas, et kana võib koju minna. Küprosel süüaksegi eelkõige lamba- ja sealiha, veis ei ole niivõrd populaarne.
Kana süüakse ikka natuke ka.
  
Küprosel on tõesti väga palav. Bussiga ühest linnast teise sõites märkasin, et ühe ringtee keskel lilleklumbis kasvavad samasugused lilled, nagu olen ka Eestis kohanud. Sihukesed väljastpoolt punakaspruunide õielehtedega ja seestpoolt kollased.

Ma mõtlesin, et huvitav, kas taimedel on ka palav või ainult inimestel. Kas ka taimed higistavad?
 
Küprose inimesed tunduvad väga õnnelikud. Küsisin selle õnnelik-olemise kohta ühelt suveniiripoe müüjalt, keskealiselt härrasmehelt Limassoli linnas. Ta vastas, et päris probleemitu see Küprose elu siiski ei ole ja et suurimaks üldiseks probleemiks on Türgi okupatsioon saare põhjaosas. Tema naiseõde ei saa seetõttu külastada oma sünnikodu.
See härrasmees teadis ka Eestist ja et siin valitses pool sajandit nõukogude okupatsioon. “Teil võis veel hullem olla,&r dquo; avaldas ta arvamust. 
 
Esimesel õhtupoolikul ostsin hotelli lähedalt alkopoest liitrise viina, mis maksis eurodes 5.90. Šotimaal villitud, aga nimega Svenzka, mis justkui viitaks Rootsile. Mu toakaaslane keeras varakult magama ja mina jäin viinaga kahekesi. Istusin hotellitoa rõdul, napsutasin ja suitsetasin eksistentsiaalses üksinduses, mööda öist tänavat uhasid rollerid ja pagid ja ATVd ja noored muudkui huilgasid. Neid erisuguseid sõiduvahendeid saab Küprosel paljudest kohtadest laenutada.

Jõin liitrise viina peaaegu põhjani ja naersin omaette. See meeleolu oli lootustandev.
 
Järgmises, Akteon Holiday Village’i hotellis Pafose linnas täitsin tühja viinapudeli veega ja panin sügavkülma, et oleks hea januga võtta. Hommikul avastasin, et pudel oli öö jooksul lõhki külmunud. Nii et siit õppetund, mida Küprosel teha ei maksa. Jätsin lõhkise pudeli külmikusse, kuna tundus, et võin koristamise käigus veel suurema segaduse tekitada. Jätsin probleemi lahendamise professionaalide hooleks.

Pärastpoole jõin peamiselt 50eurosendist Hollandi purgiõlut. Ka Küprose kohalik õlu KEO maitseb hästi, aga on lahjavõitu – kõigest 4,5 protsenti.
 
Unenägu Küprosel. Ühel ööl nägin unes, et olin oma Tallinna kodus ellu viinud suuremat sorti suurpuhastuse. Aga tuli välja, et olin koos igasuguse prügiga millegipärast ka oma muusikakeskuse korterist välja visanud. Käisin sorteerisin prahi läbi ja sain muusikakeskuse ikkagi tagasi.
Mida see unenägu võis tähendada? Kas et Küpros vabastab kõigest üleliigsest?

Meie külastasime palju muuseume, kloostreid ja arheoloogilisi vaatamisväärsusi, soovitan kõigile reisilistele. Küpros kui kultuurihäll ei mõju vast kellelegi igavalt. Muu hulgas peetakse Küprost ka ilu- ja armastusejumalanna Aph­rodite sünnikohaks. Nii saar kui Aphrodite on mõlemad merest sündinud.

Vahelduseks kuurordeis lebotamisele tasub kindlasti sattuda Troodose mäestikualale, sealsetes väikestes külades käib puhtakujuline arhailine elu.

Kasvatatakse viinamarju, tehakse veini. Omodose mägiküla kitsukesel tänaval laulis üks muldvana nunnarüüs memmeke mulle mingit ääretult hella viisi.

Kuulu järgi olevat Küpros üks religioossemaid riike maailmas (valdavalt kreeka-katoliku usku), kuid kuurortlinnades polnud religioossed tuksed nii väga adutavad. Mägedes sajab talvel lund ja seal elavad mägilambad. Ma nägin Küprosel küll kasse, kuid koeri ei pannud tähele.
 
Kes tahab rajult pidutseda, mingu Ayia Napa ööklubilinnakusse, mis asub sealse kloostri taga, aga mitte metsas. Nendel tänavatel saab kogeda viimase peal audiovisuaalset tulevärki, peopedaal on seal täiega põhjas.

Jõin seal kogemata ära ühe kokteili, mille arvasin olevat tasuta, aga tegelikult tähendas kupong hoopis soodushinda. Selle teoga solvasin natuke baarimeest.   
 
Ühel bussireisil sõitsime mööda ääretust lagedast põllust. Keset seda vedeles hiiglaslik mahasaetud otsadega plekktünn või tsistern. Selle sees istus noormees ja lehvitas meile.

Võib-olla oli see Diogenes?
 
Reisikulud katsid Toptours ja Küprose Turismiamet.

Õnneliku lõpuga lugu

From: Polys Polycarpou

Sent: Thursday, September 03, 2009 5:28 PM

Subject: FAM trip report

As you already know I escorted the group of the Estonian travel agents from Thursday 27/8 until Tuesday 1/9. Among the group we had a journalist from Eesti Ekspress with the name Marko Mägi. Well Mr. Marko was under the influence of alcohol the first ­three days and he carried a can of beer in the hand almost all day. Upon arrival at the hotel at 03.00 on Thursday he went out and came back just before the bus should depart for the excursion and asked the receptionist if he could buy a bottle of whisky. The first two days Liina had two called him since he did not show up as the program said. Liina had to warn him that it was the last time that the bus waits for him. From that time we saw a change at Marko, he was from the first to come to the bus he stopped carrying around cans of beer and he started making questions show interest for Cyprus.

Best Regards,
Polys Polycarpou, Cyprus Tourism Organisation