Fernando Pessoa “Tubakapood. Alvaro de Campose viimased luuletused”
Nagu näitleja, varjus Portugali tuntuim poeet Fernando Pessoa (1888–1935) erinevate rollide, alter ego’de ja “heteronüümide” (s.t eri pseudonüümide) taha. Neist oli kõige tihedam külaline dekadentlik laevandusinsener Alvaro de Campos – just tema viimaseid dateeritud värsse Tõnu Õnnepalu tõlkes näemegi.
Campos on ehk isegi pessoalikum kui autor ise. Kui Pessoas leidus tilgake juudi verd, siis Campos vist oligi juut. Kui Pessoa võttis lihtlabast napsi, siis Campos nautis absinti ja oopiumi. Pessoa käis küll elegantselt riides, ent Campos oli dändi. Nende eelistused ja põhimõtted olid samad, ent Campos oli Pessoast julgem, säravam ja äärmuslikum, sõnastades ja elades välja nii mõndagi seda, mida Pessoa ise ei söandanud. Ka seksuaalselt oli Campos Pessoa heteronüümidest kõige liberaalsem, olles ühtaegu võlutud nii meestest kui naistest.
Campose viimsed värsid võivad seega olla ka Pessoa kulminatsiooniks. Ehkki nende nukker, tobe ja sihipäratu maailm ei lõpe mitte paugu, vaid naabrimuti susside lohistamisega – “õhtul enne ärasõitu mitte kuhugi”, olles “ilma ühegi tundmuse, ühegi iha, ühegi soovita”. Õnnepalu on Pessoa peent ja pinevat pessimismi tabanud vapustava nooditäpsusega. (Campose ja Pessoa varasemast, hoogsamast ja romantilisemast perioodist saab eesti lugeja aimu 1973. aastal Ain Kaalepi tõlkes ilmunud “Autopsühhograafiast”.)
Campos oli teadliku luuserluse ja aristokraatliku apaatia apologeet. (“Ma ei võtnudki elupiletit, eksisin tunde uksega, ei olnud ühtegi tahtmist või juhust, mida ma mööda ei lasknud.”)
Samas on tema meeleheide niivõrd kaval ja mõtestatud, et sellele on võimatu vastu vaielda. Ja seetõttu ei mõju see mitte ainult lummavalt, vaid ka lohutavalt. Varumängija pingil istumine (ja suremine) on ühtäkki privileeg.
(“Sest väsimuses on ikka vähemalt natuke õrnust, sest lööduses on ikka vähemalt natuke rahu, sest allaheidetuses on ikka vähemalt pingutuste lõpp, sest lõpus on ikka see, et ei tule enam loota.”)
