Fès, ajarändurite meka
Enamik Maroko-rändureid siirdub Marrakechi. Kuid Maroko põhjaosas asub veelgi põnevam linn, Fès, mille kohta öeldakse, et elu kulgeb seal samamoodi nagu tuhat aastat tagasi. Ja see on suures osas tõsi, eriti siis, kui siirduda Fèsi vanalinna – medina südamesse.
Keskaegsetest elamustest kõige löövam on kahtlemata nahatöökoda. See on lahtine ala majadevahelises tühemikus, kus mesilaskärgi meenutavates savist seintega aukudes nahku pargitakse ja värvitakse.
Kõigepealt leotatakse nahku parkimisaukudes, milles parkimistööd tegeva vedeliku üheks komponendiks on uriin. Seejärel tõstetakse nahad edasi värviaukudesse. Terve rida töölisi sõtkub nahku jalgupidi nondes meeltülendavates vedelikes.
Saviaukudes sulistavaid mehi vaadates võdistasin õlgu mõtte juures, millise radikuliidi ja reumaga vaesed tondid oma elu lõpetavad. Välistemperatuur oli alla 10 kraadi ja vaevalt et keegi vedelikke soojendas. Kuid sõtkujad pole mingid orjad, nende töökohtade peale pidi olema konkurents ning välja valitakse ainult “õiged mehed”.
“Kärgede” servadel jalutavad ülevaatajad ning aukude kõrval platvormidel laotatakse töödeldud nahku kuivama. Töökoja kohal hõljuv vänge hais on ka ülimalt keskaegne. Värskest nahast tehtud tooted, mida müüakse sealsamas, tööplatsi kõrval, on väga ilusad, ent lehkavad samuti vägevalt. Eks selline oli asjade naturaalne lõhn enne moodsa tööstusmaailma võidukäiku.
*
Fèsi apteekides võib kohata keskaegseid šarlatane. Oma värviliste klaaskolbide ja -pudelitega meenutavad need rohupoed pigem alkeemikute töökodasid.
Meeleolu lisavad õhus hõljuvad sulnid lõhnad, sest peale rohtude müüakse seal ka parfüüme: neid saab osta kaaluga ning ostetud grammid valatakse ornamentidega klaaspudelisse. Et turisti pead segi ajada, pihustab apteegi omanik otsekohe ta ümber magusa lõhnapilve ning asub siis kõiki haigusi ravivaid rohtusid pakkuma. Fèsi apteekidele lisavad kahtlast reputatsiooni šamanistlikud atribuudid: lakke riputatud luud, sarved ja loomanahad. Kas nendest asutustest pärisrohtu ka saab, aspiriini ja köhamikstuuri näiteks, on teadmata.
Aga mis sellest! Medina apteegid on niisama ilusad vaadata, oma kõrgete idamaiste vaaside, seintele maalitud ornamentide ning kenade värviliste pudelitega. Peale selle annab keskaegne apteeker meeldejääva etenduse “turistilõks”. Selle käigus kantakse külastaja nina eest läbi pooled apteegis leiduvatest pulbritest, puudritest ja pillidest ning vaatemängu saadab vigases inglise keeles esitatud hingestatud ilukõne, mis ei katke enne, kui kuulaja taskust mõne rahatähe tõmbab või siis apteegist põgeneb.
*
Ülimalt keskaegne on kahtlemata ka toiduturg pikal kitsal müüriäärsel tänaval, mis haiseb sama palju kui nahatöökoda, ainult lõhnad on erinevad. Turul meenub, et keskajal puudusid selliseid meie jaoks nii endastmõistetavad asjad nagu külmkapid – ja Fèsi turul pole neid siiamaani. Toiduainete säilitamiseks on siin teised meetodid.
Näiteks liha hoitakse viimse hetkeni elusana. Kanadel koksatakse pea otsast ostja silme all, samal ajal kui tillukesse puuri topitud suguõed pealt vaatavad ja oma järge ootavad.
Suuremate loomade kohapeal tapmine on muidugi veidi tülikas. Seetõttu loomakerede ja -kintsude müüjad piirduvad üksnes kärbeste peletamisega. Kes tahab, et lõhnaelamuste kollektsioon oleks täielik, peaks kindlasti jalutama ka läbi kalade sektsiooni, kus merannid on kuhjatud puuvankritele, nii et müüjate peanupud vaevalt välja paistavad.
*
Keskaegset atmosfääri jätkub muidugi igal pool. Pikkades kaftanites linnakodanikud, savist leiavaahjud, vanaaegsed kangasteljed, tänava ääres töötavad sepad, hiiglasuured vaskpotid ... Loomulikult on siin rikkalikult igasugu souk’isid, väikesi turgusid, mis on iseloomulikud kõigile Maroko vanadele linnadele. Maiustuste souk, maitseainete souk, savipottide souk, kangaste souk....
Medina’s pole ühtegi mootorsõidukit, ainsad liiklusvahendid on hobused ja eeslid. Pidevalt võib kuulda ajajate hõikeid ja kohe seejärel ilmub mõnelt kõvaltänavalt kõrgete kaubapallidega koormatud hobuste rivi – nagu keskajal, kui Fès oli tuntud karavanide peatuskoht. Endisaegseid karavanide puhkepaiku võib Fèsis näha tänaseni. Need on nelinurkse siseõue ümber ehitatud rõdudega majad. Õuel ja esimese korruse tallides ööbisid loomad, üleval, rõdude ääres olid toad kaupmeestele. Need hooned on tänaseni kasutusel odavate võõrastemajade või elumajadena.
Suur osa Fèsi võlust ongi selles, et medina tervikstruktuur oma kitsukeste tänavate ja arvututue souk’idega on säilinud. Ning linna elanikud elavad medina’s oma igapäevast elu, siiani pole seda veel muudetud turistidele mõeldud Potjomkini külaks.
Õigupoolest, Fès on nii ükskõikne turistide suhtes, et seal pole isegi ühtki ingliskeelset teeviita. Fèsi tänavate rägastik on nagu sassiläinud lõngakera ning esmakordsel külastajal on väga soovitatav võtta teejuht, muidu võib seal ära eksida nagu põlismetsas.
*
Minu ja mu reisikaaslase Fèsi turnee lõppes aga veel ühe omapärase kogemusega. Kui medina südames domineerib keskaegne elustiil, siis väljapoole, väravate suunas liikudes muutub vanalinn mõnevõrra kommertslikumaks. Ning päris müüride ääres võib leida mõningaid täielikult lääne turistidele orienteeritud viietärnirestorane.
Valisime ühe neist oma viimseks õhtusöömaajaks Fèsis. Paik tundus ideaalsena, sest peale kümnekäigulise õhtusöögi pakkus see ka meelelahutusprogrammi, kuhu kuulusid Maroko muusika ja tantsud, mustkunstnik ja kõhutantsija. Me isegi reserveerisime kohad, et asi kindel oleks.
Ent kohale jõudes avastasime, et meie oleme ainsad külastajad tolles hämaras meeleolukas restoranis, kus madalatel ümmargustel laudadel vilkusid küünlad, seinu ääristasid kutsuvad idamaised diivanid ja vesipiibud ning ruumi keskel vulises pitsiliste servadega purskkaev.
Olime kindlad, et kogu üritus jääb ära ja meid palutakse lahkuda. Ent suur oli meie üllatus, kui restorani direktor teatas, et kõik toimub, nagu ette nähtud. Ning kümneliikmeline tantsu- ja lauluansambel, mustkunstnik ja kõhutantsija esinesid ainult meile. Samal ajal teenindasid meid kaks kelnerit ja pidevalt keerles saalis restorani direktor. Seega, meiega tegeles viisteist inimest, ning kelnerid tassisid lauale meie kümneosalise õhtusöögi käikusid.
Imelik oli olla sellises patjadel vedeleva üliku rollis, kus ümmardajad su ümber sebivad. Kumbki meist polnud sellega harjunud. Tõepoolest, võib-olla see oli Fèsi elamustest veel kõige kummalisem!
