Festivalipäevik III
Kim H. Veltman (Holland), “World tree”
12. novembril.
Hollandi professor viibutas pikka vetruvat keppi ja vahetas sõrmenipsuga suurel ekraanil kiiruga pilte. Kõik kestis kokku 3 tundi. Vaevalt küll suutis keegi jälgida kõiki tema ringreise mööda maailma kultuuriloo sümbolite võrgustikke. Veltmani etendust võis võtta nii performance’i kui loenguna. Mind ahvatles enam mõte tema esitusest kui maskuliinsest performance’ist ja mõte sellest, mida me üldse oleme harjunud pidama teaduseks. Või miks siis muidu mõjus see etendus festivali kontekstis tavatuna? Tuleb vanem kõhukas mees, räägib bassihäälel tõsist juttu. Järelikult tuleb teda kuulata tõsisel ilmel. Noogutada. Kõik oli mõjuv ja festivali kuluaarides teenis hollandlane endale hiljem aristokraadi nime. Veltman sõidab mööda maailma ja annab loenguid, etenduskunsti kontekstis on ta esinenud ainult kaks korda: korra Berliinis ja nüüd Tallinnas. Väärt mõte raputada akadeemikud välja nende tavapärasest kontekstist ja pakkuda performance-kunsti publikule uusi viljakaid mõtteid loengu formaadis.
Margaret Tali
Tundub, et olulisem kui loeng iseenesest oli selle kavassevõtmise juures festivali ideoloogia väljendamine, küsimus selle kohta, mis on see nn uus perfrormance ja kust lähevad igapäevaste ning kunstiliste etendamiste piirid. Samal efektil põhines ka Saralundeni kontsert, mis mõnes muus kohas oleks küllap kõlanud teisiti ja leidnud ka teistsugust vastuvõttu. Niisiis strateegilise käiguna on Weltmani esinemine kunstifestivali raames kõige poleemilisem ning kui keegi võtaks pikemalt selle uue performance’i olemust analüüsida, siis annaks “Maailmapuu” kohalolu kindlasti ühe võimaliku võtme. Seda tüüpi “teos”, millest on huvitavam mõelda kui seda vaadata.
Anu Allas
Katrin Essenson (Eesti),
“Designed to make difference”
STRONG>
15. novembril.
Omamoodi samuti tõlkimise, žestide ja sõnade tähendustega tegelev performance, kuid teostatud hoopis teistsugusel viisil kui Kim H. Weltmani esinemine. Väga emotsionaalne ja väga isiklik etendus, selline, mida on huvitav vaadata, aga mille kirjeldamine pigem lõhub muljet, kui aitab seda kinnistada. Tundelised, paisutatud, lõpuks peaaegu lämmatavad armastuslaulud üksteise järel, seinal ühel ekraanil laulude sõnad, teisel autori poolt etenduse jooksul kirjutatavad kommentaarid, poolikud fraasid lauludest jms. Laval papist jõulukuuseke, millel allpool vööd mikrofon, kuhu saab pihtida. Veidras, ilmselt ebamugavas ja mitte midagi varjavas kostüümis kunstnik; liigutused ja poosid, mis kohati natuke kohmakalt, ebalevalt, hakitult annavad edasi mõnda motiivi parajasti kõlavast laulust.
Kuskil absoluutse klišeelikkuse ja äärmise hapruse piiril olemine, justkui painajalik võitlus tunnete kõikvõimalike väljendusviisidega, mis on olemas ammu enne tundeid endid, nende väljendusviiside läbimängimine, toime ja vastavuse proovimine. Lõpus elavas esituses lauluke, paar lõputult korduvat salmi sinust, minust, enese andmisest ja päriselt olemisest; laul ei katke enne, kui publik enam vastu ei pea ja saalist lahkub.
Anu Allas
Gob Squad (Saksamaa/Inglismaa), “Super Night Shot”
18. novembril.
Hollywoodi magusad unelmad – Romeo ja Julia, armastus esimesest silmapilgust, superkangelane, kes päästab maailma. Koht – turismitulipunkt Tallinna vanalinn. Missioon – leida superkangelasele superilus superarmastus.
Reedesel missioonil tormasid neli kaameratega relvastatud moodsat geriljat tänavaile, et uurida välja, kas Tallinn üldse vajab kangelast. Selgus, et ei vaja. Ning käiku läks stsenaarium number kaks – kangelasest sai antikangelane, kes võttis eesmärgiks turistid koju ajada ja “tavaliste inimeste” kannatus proovile panna. ESTO-TV, Ali-G, Jackass ja teised teevad teles sama asja, riuklikumalt ning ilma vähimagi kunstipretensioonita. Neli tegelast monteerusid reaalajas, stoori sündis publiku silme all, miski ei logisenud. Urbanistliku reality-show staaride üle heideti nalja, juhuslikud inimesed said oma 15 või vähem minutit kuulsust, publik sai kihistada, aga koju kaasa võtta polnud midagi.
Margit Tõnson
Gob Squad (Saksamaa/Inglismaa), “Super Night Shot”
19. novembril.
Ka teisel õhtul tormas kaks meest ja kaks naist mööda Tallinna vanalinna, videokaamerad käes, et küsitleda juhuslikke vastutulijaid positiivse kangelase vajalikkuses ja leida julge võõras, kes tahaks osaleda lõpustseeni “Hollywoodi suudlus” mängimises. Positiivne kangelane jäi seekord ellu, paari kergesti mõjutatava isiku peal demonstreeriti psühhoterrorismi ja provokatsiooni hüpnotiseerivat jõudu, suudluseni jõuti ka ning pakuti hetketi head meelelahutust. Ülejäänu võttis Margit Tõnson juba eespool kokku.
Harry Liivrand
