Festivalituristi ülestähendusi ehk 5 kevadist hetke Primaveralt
Barcelonast on saanud Euroopa vabameelsuse üks viimaseid kantse.
Vähemalt tundub see nii Põhjamaade karmi-käe-poliitika
valguses, mis välistab igasuguse isikuvabaduse juba rohujuure tasandil.
Hea toit, odav vein, soe ilm, liberaal-ne olmepoliitika ja boheemlaslik
maailmakäsitlus, mille käibefraaside hulka kuuluvad
“mañana” ja “no trabajo”, meelitavad kokku
epikuurlasi, logardeid, kunsthuvilisi ja muidu lahedaid inimesi üle kogu
Euroopa. Barcelonas annab hoolimata turistidevoost siiani tooni tugev Katalaani
identiteet, mis vastandab end enamasti Hispaaniale, ning on nõus seda
igaühele ka häälekalt väljendama.
Lisaks sellele
on Barcelona (ja Hispaania laiemalt) ootamatult muutunud Euroopa muusikaturismi
üheks epitsentriks. Kui üks suvistest üritustest, Summercase,
oli sel aastal sunnitud asjad ajutiselt kokku pakkima ja Valencia lähistel
toimuvast Benicassimi festivalist räägivad kohalikud
tänapäeval kibemagusa nostalgiaga, heites festivalile ette liigset
Inglise kontingenti ja sellest sõltuvalt ka liigset muusikalistele
kompromissidele minemist, siis Barcelona kaks suuremat suvist
muusikaüritust on endiselt elujõulised ning omas vallas maailmas
absoluutses esirinnas. Rohkem elektroonilisele muusikale keskendunud Sonar
ühendab Barca linnaruumis sünteetilised helid ja kaasaegse vabameelse
Katalaani kunsti (on ju sellel pikad ja tänaseni elujõulised juured
nii Dali, Miró kui Gaudi näol), kaasates festivali toimumispaikade
hulka ja moodsa kunsti muuseumi CCCB ruumid ja hoovi. Kitarrimuusika
müralikuma ja alternatiivsema poole propageerimisele keskendunud Primavera
on aga kommertsiaalsuse miiniväljal oskuslikult laveerides mänginud
end sellise line-up’iga ürituseks, mille maitsekuse eest peaks lausa
diplomi andma.
Kolme päeva jooksul astusid siin suurematest
nimedest üles sellised tegijad nagu My Bloody Valentine, Sonic Youth, Neil
Young, Jarvis Cocker, Saint Etienne, Spiritualized, Simian Mobile Disco ja
tosinad teised, kelle kuulajaskond on ehk veidi väiksem, kuid sama
lojaalne, ja mis peamine, teadlik.
Järgnevalt mõned
muusikalised kõrghetked sellelt pikalt nädalavahetuselt, mida
võiks julgelt pidada üheks paremaks omasuguste seas maailmas.
Sündmus toimub ka järgmisel aastal mai lõpus ja edasiste
plaanidega saab tutvuda aadressil www.primaverasound.com.
My
Bloody Valentine
Bänd, kelle akadeemiliseks
eesmärgiks on pea kogu karjääri vältel olnud püüd
ühendada müra ja esteetika, astus Primaveral üles koguni kahel
päeval järjest ning kirjutas oma jõulised udumaastikud
kuulmekiledele ilmselt igaveseks. Legende, mis My Bloody Valentine’i
saadavad, on lõputult. Näiteks see, et nad on nõus esinema
vaid siis, kui nende puhul ei rakendata festivalidel tavalist
detsibellipiirangut. Või see, et enamus lugusid on eri
häälestuses, mistõttu iga loo järel peab kitarri
vahetama. Tõde on kusagil sageduste vahel; samas põhjust nendes
legendides kahelda polnud. Nii jõuline ja kõikepurustav oli see
tulek, millele pärast 1991. aastal ilmunud plaati “Loveless”
pole asjaosalised soorituspinge tõttu tänaseni suutnud järge
teha.
Tõepoolest, kuidas arendada edasi miskit, mis on juba
iseenesest täiuslik?
Kui esimene rabelemine oli
vabaõhukontserdil maanduse saanud, järgnes nende
auditooriumikontsert 500 inimesele, kus auditoorium sai, jalg ühe
põlve istudes, ühe ajaloo vabisevama ja uskumatuma muusikaelamuse
osaliseks. Mõnd asjaosalist kattis saalist väljudes ühtlane
valge krohvipuru, mille muusika oli saalilaest all
a väristanud. Üksteise järel õide puhkevate helilillede
kulminatsiooniks oli 26-minutine kitarrimüra viimase loo, “You Made
Me Realise’i” keskel, mis tõestas, et kakofoonias
võib siiski eksisteerida mingi meile tabamatu kosmiline kord.
Michael Nyman
Michael Nyman oli Primavera esinejate
hulgas kõige ootamatum nimi.
Vanamees, orkestriga,
intellektuaalset filmimuusikat esitamas – keset indie-rahvast ja
mürabände? Üleüldse, Primavera külastajate vanus
jäi ikka 20-30 tuuri, välja arvatud Neil Youngi esinemise
õhtul välja ilmunud üksikud jokkis hõbelakaga
rokipeerud. Aga Nyman mõjus ootamatult värskelt ja noorus
võttis klassikalise muusika hästi vastu.
Orkester oli
üles seatud auditooriumisse ja esitas üsna sarnase kava kui paar
aastat tagasi Tallinnaski käies. Peter Greenaway “Joonestaja
lepingu” jaoks kirjutatud avapalast “Chasing Sheep is Best Left to
Shepherds”, mis on juba ammu muutunud osaks maailma filmimuusika
klassikast laiemalt, kuni lõpus Nymani enda poolt klaveril esitatud
Oscari võitnud “Piano” muusikani välja, võeti
kontsert tuliselt vastu: lõpus seisti püsti ja karjuti braavo, kuni
arhitektiprillidega vanahärra vähemalt neli korda tagasi lisalugusid
esitama lippas.
Shellac
Tuntud
perfektsionistist indie-produtsent Steve Albini bänd Shellac oli sama
kompromissitu kui ta ise.
Radikaalsete meeleavalduste poolest tuntud
Albinist on saanud mittekommertsiaalsuse suurim apologeet kaasaegses
kitarrimuusikas; mees, kes on oma karjääri jooksul olnud
produtsendiks sellistele kuulsuse saavutanud staaridele, nagu Nirvana, Pixies
või PJ Harvey, tuli oma trioga lavale, andes endast kõik ja
enamgi veel. Kaelas enda disainitud alumiiniumkaelaga kitarr, mida hoidis
üleval enda disainitud kitarrivöö, mitte rihm, valas Shellac
hullunud rahva üle matemaatiliselt täpsete, kuivade ja
jõuliste lugudega, deklameerides sinna peale plakatlike
slõuganitega lausekatkeid.
Ilmselt siiani kaigub paljude
kõrvus tema mitmetähenduslik kordusmotiiv “Do you hear me
now?” Üks inglise muusikafänn ütles tunnustavalt:
“Mitte kunagi pole Shellaci laiv midagi vähemat kui
kõik.”
Jarvis Cocker
Jarvis
Cockerit oli lihtsalt tore näha. Jah, tema soolokarjäär pole
muidugi sama hea kui Pulp, aga lavasarmi on tal kümme korda rohkem kui
kõigil eesti lauljatel kokku. Kuna härra ise eelpoolmainitud
faktist teadlik on, siis ega ta ühtegi Pulpi-aegset lugu letti ei
raatsinud laduda, esitas üksnes viimase kahe sooloalbumi materjali.
Hingematvat muusikalist elamust see kontsert ei pakkunud, aga vahel on
tore kohata kedagi, kes oli su sõber 90ndatel, ja tõdeda, et ta
on endiselt lahe tüüp. Näiteks siis, kui ta saab publiku seast
hiiglasliku lipu “Jarvis es bueno”, enda sellesse mähib,
huilgab, et ta on keskealine superkangelane, ja lõpetab sketši
ülepeakaela kangasse mähkunult nagu Vaasalinna Väiketont, kes
imiteerib kuulsat “Disco 2000” paratamatult voodis lõppevat
tantsu.
Nii vist käibki väärikas vananemine.
Lightning Bolt
Kui palju mäsu suudavad
korraldada kaks inimest? Te ei usuks seda isegi. Ameerika duo Lightning Bolt
andis kontserdi, mis oli täielikult nende nime vääriline.
Anarhia sai uue tähenduse nendes uskumatult tehnilistes aga agressiivsetes
energiapursetes, mida punkteerisid trummari ebamääraste
loomahäälte kujul esile kutsutud laulusõnad.
Trummari
l oli kogu esinemise aja mingi sukkmask peas, kus sees oli mikrofon ja kui ta
lõpuks maski maha võttis, oleks rahvas justkui ilmutust
näinud. Lightning Bolt vajutas templi igaveseks mällu neile, kelle
arvates peab muusika olema väljakutse avangardi rindejoonel.
Poleks osanud arvatagi, et välguga pähesaamine võib olla nii
meeldiv.
- Kuigi igas teises nurgapealses tapase-baaris saab Barcelonas hästi süüa, on seal ka üsna lihtne langeda turistilõksu ja maksta keskpärases söögikohas halva toidu eest mitukümmend eurot ning siis mitu päeva järjest, silmad häbi täis, McDonaldsisse hiilida. Sellise juhtumi vältimiseks paar söögisoovitust.
- La Bombeta (Maquinista 3) on Barceloneta ranna lähistel asuv mõnus mereanni ja tapase-baar, mis on küll pehmelt öeldes keskpärase välimusega, kuid see-eest tükk ehedat kohalikku elu. Odav (4–15 eurot) ja ülimalt maitsev toit valmib baarileti taga, külastajate silme all. Maja speciality on bombad, mis on friteeritud kartulipallid teravaga kastmega, pakutakse ka sinke, vorste, sardiine, kartulisalatit ja kõike muud head-paremat. Koht on puupüsti rahvast täis ja teenindajatega suhelda saab vaid kohalikus keeles.
- Beltxenea (Majorca 275) on ideaalne koht pidulikuks õhtusöögiks. 19. sajandil valminud kaunis majas serveeritakse baski köögi paremikku, hinnad on küll kallid, kuid koht peen ja toit hea.