5.–15. veebruarini 2015

Meid on köitnud Oscarite-võistlus ja filmifestivalid on jäänud tagaplaanile. Tõsi, isegi Berliini festivali ajal avaldas ajakirja Hollywood Reporter igapäevaväljaanne pidevalt “Mandariinide” reklaami: “Kõnekas. Jätab sügava jälje” (Hollywood Reporter). “Puudutab sügavalt” (Twitchfilm). “Suurepärane” (Variety).

Kuid sel nädalal tuleb Eesti kinodesse vana muinasjutt, vendade Grimmide “Tuhkatriinu”, mille on lavastanud tuntud briti teatri- ja filmilavastaja ning näitleja Kenneth Branagh. “Tuhkatriinu” (Cinderella) esilinastus 65. Berliini filmifestivalil, produtsendid hoolitsesid, et film tuleks suurde maailma just esinduslikul punasel vaibal.

Suurte filmifestivalide programmivalik on seinast seina ja see annab filmileviorganisatsioonidele hea stardipositsiooni. Suurte festivalide juurde kuulub filmiturg, osavõtjate arv kasvab järjest. See on kinnine seltskond, oma “perekond”, kõik tunnevad kõiki. Rahvusvahelistele organisatsioonidele ja spetsialiseeritud ärialastele kohtumistele on see omane. Ja Eesti produtsentide mureks on selles seltskonnas leida endale sobiv rahvusvaheline levitaja. Meie filmi “1944” müüs turul Rootsi levifirma Eyewell. Produtsent Kristjan Taska saab niisiis öelda, et “1944” maailma esilinastus toimus Berliinis, mis siis, et filmiturul.

Kõik suurte festivalide võistlusfilmid esilinastuvad. Berlinalel oli võistlusprogrammis 19 filmi. Üldse oli Berlinalel 13 programmi, kokku 162 esilinastust (filmituru esilinastusi koguni 532).

Harilikult ohkab saksa ajakirjandus pärast Berliini festivali pettunult: jälle ei suudetud festivalile tuua häid filme. Kuid tänavu oldi väga rahul. Alati kriitiline Der Tagespiegeli esikriitik Jan Schulz-Ojala pidas 65. Berlinale tulemust täiseduks.

Tunnustavale hinnangule aitas kaasa see, et kõigi filmikriitikute lemmik, iraanlase .“Takso” (Taxi) pälvis peaauhinna, Kuldkaru. Kuid ka festivali programmikoostajad olid tasemel. Alustati kohe heade filmidega ja see kujundas avalikkuses maine. “Takso” oli linastusjärjekorras teine film, Suur­britannia “45 aastat” (45 Years) neljas. Nõrgemad jäeti festivali lõppu. Kuldkaru andmine Iraani režissöörile lubas festivalil osalejatel tunda end poliitilise märtri toetajana ja kinnistas korraldajaile tugeva poliitilise aura, mida nad on ise afišeerinud. Nimelt mõistis Iraani kohus 2010. aastal režissöör Panahi kuueks aastaks vangi “süsteemivastase propaganda” pärast, filmimine keelati tal 20 aastaks. Vanglakaristus asendati hiljem koduarestiga, kuid endiselt on keelu all režii- või stsenaristitöö. Tal on väljasõidukeeld Iraanist ja ta riskib iga hetk vanglaga. Filmis ilmneb, et Panahi on küll resigneerunud, kuid pole frustreerunud ega maailmas pettunud.

Berliini festival kinnitas vana tõde, et filmide mõjuvuse ­määravad näitlejad ja et filme teevad operaato­rid. Filmiajakirja Screen International kriitikute rahvusvahelise žürii poolt kõrgeimalt hinnatud ­filmi “45 aastat” (režissöör Andrew Haigh) kandis virtuoosne näitlejaduett Charlotte Rampling (69) ja Sir Tom Courtenay (77). Nad saidki parima näitleja Hõbekarud. Detailirohke mäng selles aeglaselt arenevas tagasihoitud rõhkudega ja siiski subtiilsest erootikast varjundatud kammerdraamas keskklassi abielupaarist, kelle 45aastane abielu ähvardab puruneda nädalaga, tuletas meelde briti sõnateatri tugevaid traditsioone.

Operaatorikunsti tour de force oli saksa “Victoria” (režissöör ­Sebastian Schipper). Norralasest operaator Sturla Brandth ­Grøvlen filmis selle 140 minutit kestva ­filmi ühesainsas kaadris Canon EOS C300 väikse digikaameraga. Öises Berliinis muretult kulgev noorteseltskond satub lõpuks panka röövima. Režissöör tahtis teha filmi nii realistlikult kui võimalik. Tänavate ja 22 võttekoha ettevalmistus ­nõudis head logistilist mõtlemist. Tiim kavandas stseenid, kuid andis ­vabad käed operaatorile, kes ­režissööri sõnul tegutses kaameraga joostes nagu sõjareporter. Näitlejate tekst oli improviseeritud. Tulemuseks oli “one cut”, mis tõi Hõbekaru väljapaistva kunstilise saavutuse eest.

Berliini filmifestivali omapäraks on ka kiindumus Lõuna-Ameerika filmikunsti. Sealt pärit filmidele on antud mitu Kuldkaru. Tänavu anti Hõbekaru ja Alfred ­Baueri auhind (preemia filmile, mis avab uusi perspektiive) Guatemala/Prantsusmaa ekraanitööle “­Ixcanuli vulkaan” (Ixcanul). See oli lavastaja Jayro ­Bustamante (sündinud 1977) täispika mängufilmi debüüt. Maia-indiaanlaste külas üles kasvanud lavastaja on teinud filmi oma kodukandi elust. Lummav on vaadata mitte-elukutselisi näitlejaid. Filmi süžee on jutustus külaneiust, kes on lõhestatud kohusetunde (vanemad annavad ta naiseks maaomaniku pojale) ja tõelise armastuse ja vabaduse vahel (ta saab armastatult lapse, kes temalt alatute võtetega võetakse). Filmi ilmestavad vulkaani külje all kulgeva elu naturaalsed pildid ja räme huumorgi (paarituvad sead). Vanade kommete ja rituaalide üle valitseb tänapäevane linnatsivilisatsioon ja omakasu kasutab ära seadustes olevaid lünki.

Üsna Berlinale algul tundus, et osavõtjad tahetakse polariseerida: meeskineastideks ja naiskineastideks. Naiste olulisust ühiskonna kujundamisel rõhutas juba avafilm, hispaanlanna Isabel Coixeti USAs tehtud “Ööd ei soovinud keegi” (Nobody Wants the Night). ­Juliette ­Binoche kehastas selles polaar­uurija Robert Peary kartmatut abikaasat. Festivali vestlusringis “Pro Quote” esinenud Rootsi filmifondi juht raporteeris, et raha jaotamisel on fond hakanud arvestama soolist kuuluvust. Ja selgub, et kui ajavahemikul 2000–2005 oli rahastatud filmidel naisrežissööre ainult 19 protsenti, siis aastal 2014 oli neid juba 47 protsenti! Sakslased tunnistasid, et nende filmifondi 115st finantseeritud projektist on naisrežissöörid vaid 13% filmidest. Ka raha arvestati välja. Selgub, et 62,5 miljonist filmidele kulutatud eurost on antud naisrežissööridele vaid 6 miljonit.

Vähe on ka kõneldud Berlinalel jagatavast Teddy auhinnast, mis antakse nn queer-filmidele. Mängukaru Teddy auhinda võib saada juba 1987. aastast. Selle asutajaks oli tollane Panorama võistlusprogrammi juht Manfred Salzberger, kes oli ka ise gei. Queer-filmideks ristiti homofilmid hiljaaegu, varem olid nad lihtsalt gei-lesbifilmid. See annab võimaluse temaatikat laiendada. Viimasel aastakümnel on Teddy auhinna saanud sugugi mitte underground-filmid, nagu see oli auhinna sisseseadmise ajal. Festivali queer-programmi kataloogile kirjutab saatesõna Berliini linnapea Michael Müller. Üle-eelmise aasta mängufilmide Teddy auhinna sai näiteks ka meie kinodes jooksnud Poola film geipreestrist, Małgorzata Szumowska “ ... nimel”. Tänavune mängufilmide Teddy läks grotesksele satiirile “Nasty Baby” (USA, režissöör Sebastián Silva). Boheemlasest homokunstnik tahab doonorema abil saada last, mis aga ei õnnestu.

Homoteema oli ette võtnud ka meil hästi tuntud Peter Greenaway filmiga “Eisenstein Guanajuatos” (Holland/Mehhiko/Soome/Belgia), mis käsitles tollal 33aastase geniaalse filmilavastaja Sergei ­Eisensteini suurimat isiklikku ­avastamisrõõmu ja loomingulist frustratsiooni 1931. aasta filmiturneel Mehhikosse. Eisenstein kavatses lavastada filmi “Que viva México”, võttegruppi finantseeris kirjanik Upton Sinclair. Kuid režissöör ei suutnud kinni pidada ajakavast ja Stalin lahterdas Eisensteini “mittetagasitulijaks” (nevozvraštšanets). Filmirühm saadeti koju ja Eisenstein ei näinud ­kunagi filmitut, mida oli juba 400 kilomeetrit. Greenawayd huvitab, kuidas Eisenstein avastab endas homoseksuaali. Sündmust puänteerib punalipp geniaalse režissööri tagumikus. Greenaway väidab, et on lugenud kirjavahetust Eisensteini elukaaslase Pera Ataševaga, milles olevat detailne kirjeldus kümnepäevasest romaanist mehhiko mehega. Ent 73aastasel Greenawayl pole oma igaveste teemade, surma ja seksi avamisel endist jõulisust. Filmi hindamisel ­kriitikute hinnangud polariseerusid. Siiski, igas filmiõpikus on Eisensteini Mehhiko episood, seal toimunud biograafiline seik on aga nõukaajast peale varjatud arhiividesse.

Kas on ikka veel mõtet rääkida Berlinalest, kui juba on seljataga Oscarite melu, ees Cannes’i filmifestival ja tulemas Veneetsia? Niipalju siiski, et Berlinale seab paika piiritulbad. Poliitiline film. Antropoloogiline film. Teistmoodi, eriliste inimeste film. Iga järgmine festival liigub kas seatud piirides või üllatab neist ülehüppamisega. Või mis veel huvitavam, astub hoopis teisele rajale, ei tee piiridest väljagi. Elame-näeme.