Rotterdami RIFF on vanim festival, mille eesmärk on esile tuua ja toetada uusi andeid filmikunstis. Üle viie aasta oli RIFFil ka Eesti film - rubriigis "Sturm und Drang" linastusid nii Veiko Õunpuu "Sügisball" kui ka Kadri Kõusaare "Magnus", festivali päevaleht Daily Tiger tutvustas Eestit eksootilise (sic!) filmimaana juba oma esimeses numbris. Rotterdami võib pidada ka äärmuste festivaliks, sest aastate jooksul on ta paisunud keelatud või põlatud filmide näitamise kohast rahvusvahelise tähtsusega filmipeoks, mis avab esilinastustega suurte festivalide aasta ja kus filmitootjad ning lavastajad juba 25. korda toimuval filmiturul Cinemart sõlmivad rahastus- või levituslepinguid. Festivali paisumist ja flirti kommertskinoga kritiseerivad selle vanad fännid, samas on RIFFi võlu ja sõbralik õhkkond säilinud.

Festivali uus juht Rutger Wolfson (37, sama vana kui festival) jätkab Hollandi Filmimuuseumi juhtima asunud Sandra den Hameri alustatut, tuues lisaks filmikunsti uuenduslikule ja värskele poolele kavasse ka hästi unustatud vana - nii linastusid sel aastal ülevaatekavad ameerika filmiavangardistide ja videokunstnike Paul ­Sharitsi, ­Robert Breeri, Jamie Cameroni, tänapäeva vene filmikunsti ühe salatuima pärli ­Svetlana Proskurina ja Jaapani kompromissitu draamalavastaja Kobayashi ­Masahiro töödest; erikavad Hiina kinomeistrite neljandast põlvkonnast 80. aastatel ning Bollywoodi alternatiivsemast toodangust.

RIFF pöörab palju tähelepanu sellele, mis jääb väljapoole nn suurt ­filmi ehk täispikka mängufilmi - festivalil on oma lühifilmide võistluskava ja üks kinoteater nelja saaliga vaid eksperimentaalfilmide päralt; Rotterdami kunstimuuseumis Witte der Wit oli väljas Taiwani kinokunstnike installatsioonide väljapanek ja uue kino vaieldamatut sidet subkultuuridega näitas Jamie ­Cameroni pop­antropoloogiliste filmide kontsert­esitus USA raskeroki tegijate The ­Melvinsi ja Jaapani müra-roki tähe Keiji Haino helide saatel. ­Kontserdid olid muidugi välja müüdud ja vea tegid need, kes järgisid murelike korraldajate hoiatusi ning kuulasid kontserte kõrvatroppidega, sest ehkki müra oli kõrvulukustav, evis ta ka puhastavat toimet.

Et ka Hollandi publik on suht pealis­kaudne, näitab see, et üleöö kadusid tänavatelt ja siseruumidest küll Cameroni tehtud kontserdiplakatid, tema filmide linastustel aga masse ei olnud ja vaid üksikud tulid vaatama üht festivali põnevaimat kava "Cinematic ­Nuggets", mille Jamie koostas ameerika filmikunsti unustatud pärlitest, nagu ulmeline jazz-sürrealism "Space is the Place" (1974) või aegade halvimaks filmiks nimetatud "Black Devil Doll from Hell" (1984). Veelgi väärtuslikum oli kava "Pièce unique", mis koosnes filmikunstis tõepoolest ainulaadsetest, tänapäevaks juba museaalsetest teostest autoritelt nagu Marcel ­Duchamp, ­Samuel Beckett, Yukio ­Mishima või ­Mario Peixoto.

Nagu mujalgi, oli ka Rotterdamis tormi ja tungi neile filmidele, mis jõuavad lähiajal kinolevisse - vendade ­Coenide žanrikummardus "Ei ole maad vanadele meestele", Wes Andersoni komöödia "Darjeeling Limited" ja Jason ­Reitmani üllatav debüüt "Juno" - peagu olematu eelarvega, aga tugeva käsikirja ja heade näitlejatöödega film, mis valiti ka RIFFi avaseansiks.

RIFFil kohtuvad kõrge ja ­madal, andes võimaluse väärtushinnanguid puhastavaks vaimseks pöördeks. Nii näiteks andis avaliku pressikonverentsi ­Aleksandr Sokurov, kes rääkis kirjanduse ülimuslikkusest filmikunsti ees; Belgia 70. aastate kunstikommuunile Knockke Le Zoute pühendatud õhtul aga paljastas õhkkonna elavdamiseks oma soouhkuse 60aastane avangardist Charlemagne Palestine, pidades seejärel 20minutilise monoloogi.

Tänavusel RIFFil nähtud filmid tõid aga veelgi selgemalt esile kunstiliikide ja meediumide ajaloolise dialektika, mille sõnastas Rotterdamis veel kord ka vene tänapäeva kino vaieldamatu juhtfiguur Aleksandr Sokurov. Kui foto esiletõus XX sajandi algul vabastas maalikunsti, filmikunst teatri, siis video- ja digiajastu tähendab sama filmikunstile. Nn festivalifilmid on oma pikkade liikumatute kaadritega üha lähemal maalikunstile, fotole või teatrile (äärmused siinjuures kas või Béla Tarri "Mees Londonist", mille kaadri kestus võis ulatuda kümnetesse minutitesse, või Filipiini filmilavastaja Lav Diaz, kelle tunnusmärgiks on saanud tunde kestvad filmid - kui mullu linastus Rotterdamis viietunnine linatöö, siis sel aastal tõi Diaz festivalile filmi, mis kestis ei rohkem ega vähem kui üheksa tundi). Otseselt maalikunstiga seob filmi ka ­Peter ­Greenaway, kes on õnneks loobunud oma kohvrite jadast ja valmis saanud filmi "Nightwatching" XVII sajandi Madalmaade maalikunstnikust Rembrandt van Rijnist. Samuti lähtub Ukraina videokunstniku Ihor Podolchaki freudistlik "Las Meninas" pildiesteetikas XVII sajandi natüürmortidest.

Maaliesteetika mõju ei eitanud ka Sokurov ise, kes loebki filmikunsti peamiseks trumbiks teiste kunstiliikide ees atmosfääri loomise võimalust. Kinokunst on Sokurovi meelest veel liiga noor ja arenemata kunstiliik, et ta võiks teiste kõrval täisväärtuslikult eksisteerida. Rotterdami filmifestival pakubki võimalust saada kodukinode tõusuajastul kollektiivne kogemus selekteeritud toorusest ja küpsusest filmikunstis.