08.02.2008, 00:00
Filmikunsti vabastamine küpsuse painest
Ajakirjanik Tõnu Karjatse kõndis Rotterdami filmifestivalil noore kunstiliigi eneseotsingute radadel.
Rotterdami RIFF on vanim festival, mille eesmärk on esile tuua ja toetada
uusi andeid filmikunstis. Üle viie aasta oli RIFFil ka Eesti film –
rubriigis “Sturm und Drang” linastusid nii Veiko Õunpuu
“Sügisball” kui ka Kadri Kõusaare “Magnus”,
festivali päevaleht Daily Tiger tutvustas Eestit eksootilise (sic!)
filmimaana juba oma esimeses numbris. Rotterdami võib pidada ka
äärmuste festivaliks, sest aastate jooksul on ta paisunud keelatud
või põlatud filmide näitamise kohast rahvusvahelise
tähtsusega filmipeoks, mis avab esilinastustega suurte festivalide aasta
ja kus filmitootjad ning lavastajad juba 25. korda toimuval filmiturul Cinemart
sõlmivad rahastus- või levituslepinguid. Festivali paisumist ja
flirti kommertskinoga kritiseerivad selle vanad fännid, samas on RIFFi
võlu ja sõbralik õhkkond säilinud.
Festivali uus juht Rutger Wolfson (37, sama vana kui festival) jätkab
Hollandi Filmimuuseumi juhtima asunud Sandra den Hameri alustatut, tuues lisaks
filmikunsti uuenduslikule ja värskele poolele kavasse ka hästi
unustatud vana – nii linastusid sel aastal ülevaatekavad ameerika
filmiavangardistide ja videokunstnike Paul Sharitsi, Robert Breeri,
Jamie Cameroni, tänapäeva vene filmikunsti ühe salatuima
pärli Svetlana Proskurina ja Jaapani kompromissitu draamalavastaja
Kobayashi Masahiro töödest; erikavad Hiina kinomeistrite
neljandast põlvkonnast 80. aastatel ning Bollywoodi alternatiivsemast
toodangust.
RIFF pöörab palju tähelepanu sellele,
mis jääb väljapoole nn suurt filmi ehk täispikka
mängufilmi – festivalil on oma lühifilmide võistluskava
ja üks kinoteater nelja saaliga vaid eksperimentaalfilmide päralt;
Rotterdami kunstimuuseumis Witte der Wit oli väljas Taiwani kinokunstnike
installatsioonide väljapanek ja uue kino vaieldamatut sidet
subkultuuridega näitas Jamie Cameroni popantropoloogiliste
filmide kontsertesitus USA raskeroki tegijate The Melvinsi ja Jaapani
müra-roki tähe Keiji Haino helide saatel. Kontserdid olid
muidugi välja müüdud ja vea tegid need, kes järgisid
murelike korraldajate hoiatusi ning kuulasid kontserte kõrvatroppidega,
sest ehkki müra oli kõrvulukustav, evis ta ka puhastavat toimet.
Et ka Hollandi publik on suht pealiskaudne, näitab see, et
üleöö kadusid tänavatelt ja siseruumidest küll
Cameroni tehtud kontserdiplakatid, tema filmide linastustel aga masse ei olnud
ja vaid üksikud tulid vaatama üht festivali põnevaimat kava
“Cinematic Nuggets”, mille Jamie koostas ameerika filmikunsti
unustatud pärlitest, nagu ulmeline jazz-sürrealism “Space is
the Place” (1974) või aegade halvimaks filmiks nimetatud
“Black Devil Doll from Hell” (1984). Veelgi väärtuslikum
oli kava “Pièce unique”, mis koosnes filmikunstis
tõepoolest ainulaadsetest, tänapäevaks juba museaalsetest
teostest autoritelt nagu Marcel Duchamp, Samuel Beckett, Yukio
Mishima või Mario Peixoto.
Nagu mujalgi, oli ka
Rotterdamis tormi ja tungi neile filmidele, mis jõuavad lähiajal
kinolevisse – vendade Coenide žanrikummardus “Ei ole maad
vanadele meestele”, Wes Andersoni komöödia “Darjeeling
Limited” ja Jason Reitmani üllatav debüüt
“Juno” – peagu olematu eelarvega, aga tugeva käsikirja
ja heade näitlejatöödega film, mis valiti ka RIFFi avaseansiks.
RIFFil kohtuvad kõrge ja madal, andes
võimaluse väärtushinnanguid puhastavaks vaimseks
pöörde
ks. Nii näiteks andis avaliku pressikonverentsi Aleksandr Sokurov,
kes rääkis kirjanduse ülimuslikkusest filmikunsti ees; Belgia
70. aastate kunstikommuunile Knockke Le Zoute pühendatud õhtul aga
paljastas õhkkonna elavdamiseks oma soouhkuse 60aastane avangardist
Charlemagne Palestine, pidades seejärel 20minutilise monoloogi.
Tänavusel RIFFil nähtud filmid tõid aga veelgi selgemalt
esile kunstiliikide ja meediumide ajaloolise dialektika, mille sõnastas
Rotterdamis veel kord ka vene tänapäeva kino vaieldamatu juhtfiguur
Aleksandr Sokurov. Kui foto esiletõus XX sajandi algul vabastas
maalikunsti, filmikunst teatri, siis video- ja digiajastu tähendab sama
filmikunstile. Nn festivalifilmid on oma pikkade liikumatute kaadritega
üha lähemal maalikunstile, fotole või teatrile
(äärmused siinjuures kas või Béla Tarri “Mees
Londonist”, mille kaadri kestus võis ulatuda kümnetesse
minutitesse, või Filipiini filmilavastaja Lav Diaz, kelle
tunnusmärgiks on saanud tunde kestvad filmid – kui mullu linastus
Rotterdamis viietunnine linatöö, siis sel aastal tõi Diaz
festivalile filmi, mis kestis ei rohkem ega vähem kui üheksa tundi).
Otseselt maalikunstiga seob filmi ka Peter Greenaway, kes on
õnneks loobunud oma kohvrite jadast ja valmis saanud filmi
“Nightwatching” XVII sajandi Madalmaade maalikunstnikust Rembrandt
van Rijnist. Samuti lähtub Ukraina videokunstniku Ihor Podolchaki
freudistlik “Las Meninas” pildiesteetikas XVII sajandi
natüürmortidest.
Maaliesteetika mõju ei eitanud ka
Sokurov ise, kes loebki filmikunsti peamiseks trumbiks teiste kunstiliikide ees
atmosfääri loomise võimalust. Kinokunst on Sokurovi meelest
veel liiga noor ja arenemata kunstiliik, et ta võiks teiste
kõrval täisväärtuslikult eksisteerida. Rotterdami
filmifestival pakubki võimalust saada kodukinode tõusuajastul
kollektiivne kogemus selekteeritud toorusest ja küpsusest filmikunstis.