Filmiseletaja Jaan Ruus 70

Ekspressi raudvaral Jaan Ruusil on alati lugu rääkida. Mis tahes igapäevaseik või sõna, kiire töine kõnelus võib tõugata härra Ruusi (nagu teda toimetuses kutsutakse) mõnele kunstilisele kõrvalepõikele. Ja siis saame kuulda mõnd elulist lugu, milles vahel lausa visuaalne kujund.

Seepärast kiireid töiseid kõnelusi härra Ruusiga naljalt ei toimugi.

23. novembril tähistab Eesti filmikriitika põhijõud, vanuse poolest nüüd juba grand old man oma 70. sünnipäeva. Hingehoiakult ta selles eas ehk ­siiski pole, sest viitsib ennast kõige põnevaga haakida, erutuda, seletada ja ­õpetada. Ruus on aina liikvel. Vahest on vaibumatu uudishimu ja kustumatu kunstijanu, vajadus ette tulevaid kino- ja elupilte esteetiliselt mõtestada, tema mootor.

Jaan Ruus oskab olla ühtaegu vahetu ja samas teietamise kombest kinni hoida, härrasmehelik ja äge, elutargalt leppiv ja jõuliselt võitlev. Ilmselt ongi just neid omadusi vaja kunsti, eriti nii kiirelt silme eest mööda vihiseva kunsti – 32 kaadrit sekundis! – ära tundmiseks.

Tuleva aasta algul ilmub Jaan Ruusi artiklikogu, Eesti filmikriitika klassika. Pidavat olema tõesti paks. Tõenäoliselt oleks Ruus ka suurepärane kirjanik – memuarist-esseist, kes oma elukaadrid oskaks elu näinud mehe vilumusega filmilikuks kompositsiooniks sättida. Kui saaks seda kunstiahnet ja kannatamatut meest kuidagi kirjanikutööle kallutada. See oleks väärt raamat.

Kolleegid õnnitlevad!