Fin Greenall on huvitavat ja head muusikat teinud juba 20 aastat. Musikaalse pere mõjul oli Greenallile juba lapsepõlvest muusika tavaline osa tema elust, karjääri alguses tegutses ta produtsendi ja selektorina.

1997. aastal tuli Ninja Tune’i filiaali N-Tone alt välja mehe esimene plaadistus - singel „Fink Funk“. Muusikalistel rännakutel on ta koostööd teinud Ryuichi Sakamotost Amsterdami Kuningliku Concertgebouw orkestrini. Ühel hetkel tundis ta tõmmet lugude kirjutamise vastu ja vaikselt hakkas toimuma metamorfoos, mille käigus sai elektroonika DJst ja produtsendist laulja-laulukirjutaja.

Aastast 2006, mil ilmus album „Biscuits for Breakfast“, tähendabki Fink tegelikult Fin Greenalli, Guy Whittakeri ja Tim Thorntoni moodustatud triot, kes oma maailma peal oma viimast plaati „Resurgam“ turneega tutvustades ka Tallinnast esmakordselt läbi hüppavad.

Helistasin ühel neljapäeva pärastlõunal Finile ning rääkisime lisaks Finki juttudele ka Ninja Tune’ist, Jose Gonzalesest ja Tallinna plaadipoodidest.

Kuidas tuuril siiani läheb?

Siiani on kõik väga hästi, oleme nüüd Poolaga ühel pool. Praegu on see tuuri alguse osa, katsetuste aeg; mis lood toimivad, mis mitte. Mõnes mõttes on see varajane aeg väsitav, sest sa mõtled koguaeg kõige peale, aga mulle väga meeldib tuuritada. Me pole Finkina koos tuuril olnud peaaegu kaks aastat ja väga tore on jälle koos seda teha... paari kuu pärast muidugi nii tore ei ole, selleks ajaks on see asjade lahti ja kokku pakkimine ja teel olemine üle visanud. Kontsertidest ei tüdine kunagi, need on iga päeva parim osa, need 90 minutit on parimad minutid, aga see muu jama muutub igavaks, samas hoiab see vormis.

On teil tekkinud mingeid tuuri traditsioone või rituaale, mis teel oleku kergemaks teevad?

Üks meie suuri traditsioone Finkina, mille poolest meid teatakse on see, et me lööme kogu töös kaasa. Tihti jätavad bändid kõik pakkimised, soundcheckid ja muu kohaliku meeskonna teha, aga meile meeldib sellest osa võtta. See soojendab meid üles ja me saame niimoodi kohalike inimestega tuttavaks.

Kui on aeg olla laval, siis me oleme Fink, aga kui on ettevalmistuse aeg, siis me oleme osa meeskonnast ja sellest on saanud omamoodi ühendav pingutus. Mida tuur edasi, seda selgemalt tekivad kõigil mingid omad ülesanded ja kõigil on koguaeg midagi teha. Mina teen tihti promo asju. Näiteks praegu peaks poisid vist trummidele soundchecki tegema ja mina saan lihtsalt olla ja jutustada, ma arvan, et mul on kõige parem ülesanne, mina võidan (naerab).

On teil aega linna peal ka käia ja kohti avastada?

Mitte eriti. Mul on tihti olnud seda, et mulle jääb mingist kohast hea mälestus ja olen mõelnud, et siin on lahe, siin on hea vaib, ma tulen tagasi, ning olen naasnud turisti mitte artistina. Tuuril olles algab meie tööpäev kell 10 ja lõppeb südaööl ja me saame linnadest hea tunnetuse inimeste kaudu, keda kontsertide käigus kohtame, ja me kohtame väga ägedaid inimesi. See ringireisimine on ilus kogemus.

Loodetavasti Tallinn jätab siis hea mulje.

Jaa, Tallinn on jube huvitav, sest see on kõigi jaoks bändist ja meeskonnast esimene külastuskord, mis on meie puhul päris haruldane asi. Sellel tuuril ongi kolm linna, Tallinn, Riia ja Novi Sad, kus me varem pole käinud. Me oleme pärsi põnevil, sest eelmisel tuuril mängisime Vilniuses ja peale kontserti mõtlesime, et okei! Vilnius on mega, teeme järgmine kord Tallinnas ja Riias ka. Nendes linnades, kus me enne pole olnud, üritame tavaliselt selle aja ikkagi leida, et natuke ringi vaadata... Kas Tallinnas mingeid häid plaadipoode on muidu?

Jah! Mina soovitaks Biit Messe minna, see on vanalinnas.

Oh! Suurepärane, saada mulle link! Plaadipoodides käimine on üks mu lemmikasju, eriti välismaal, kui mul vähegi aega on, siis lähen plaate ostma.

Jube huvitav on lapata tundmatuid plaate, mille ostadki, kas kaane või produtsendi pärast. Ma olen tuuridel olles igasuguseid ägedaid ja pööraseid plaate leidnud. Lahe oleks Tallinna plaadipoode avastada.

Saadan juhised... Räägime natukene sinu muusiku tee algusest. Sa sündisid Cornwallis ja kasvasid üles Bristolis, mis on tuntud oma rikkaliku ja eripärase kultuuri ja mussiskeene poolest. Kuidas linn sind mõjutas?

Mul väga vedas, et ma kasvasin Bristolis just sellel ajal üles. See oli nii elav linn, kui ma teismeline olin, meil olid Massive Attack, Smith & Mighty, Wild Bunch ja Portishead ning hiljem veel trummi ja bassi ja dubi plahvatus.

Bristolil on oma saund, mis tekkis 90ndate keskel bändide nagu Portishead, Tricky ja Massive Attack loomingu läbi ja see oli imeline aeg linnas elada. Maailm kuulas seda mussi, mida Bristolis tehti. See oli tõesti väga äge aeg, Banksy kunsti ja trip hopi sünnihetk. Bristol on siiani väga muhe ja lahe koht ja ma armastan seda aega, mil ma seal elasin.

Foto: Pressimaterjalid

Sa alustasid produtsendi ja DJna, mis selle muutuse tõi, et sinust laulja-laulukirjutaja sai?

DJindus on noorte meeste mäng, vähemalt siis oli, kui mina seda tegin. Tänapäeval pigem isegi mitte, ma ütleks, et hea DJ keskmine vanus on ilmselt 35 umbes. Kui mina sellega tegelesin tähendas see hedonismi, pidutsemist ja üsna intensiivselt naudingute tagaajamist, mida ma ka tegin ja see oli suurepärane (naerab).

Pärast kümmet aastat tüütas see mind natukene ära ja tundsin ka, et olen selle jaoks liiga vana. Kuulsin mõningaid sette, mis vapustasid mind ja ma mõistsin, et on toimunud generatsioonide nihkumine ning need nooremad tüübid tegid nüüd tulevikku. Tundsin, et on aeg plaadid kotti panna.

Öeldakse, et tööd tuleb vahetada kohe, kui tunned, et sa ei õpi sellest enam midagi ja tundsin, et ma ei õppinud enam. Minu viimased setid suuremates klubides järgnesid noorte meeste omadele, mis olid fantastilised, see oli see minimali sünniaeg ja aeg, kus uus tehnoloogia hakkas DJ pulti tulema. Mulle meeldis lihtsalt plaate mängida ja ma ei viitsinud enam neid uusi asju õppida ja hakkasin produktsiooniga tegelema, mis mulle väga-väga meeldis.

Tegin sel ajal väga ägedate inimestega koostööd ja hakkasin lauludesse armuma ja ennast aina rohkem muusikasse panema. Süntesaatori ostmise asemel, maksin kuu üüri ära ja kirjutasin hoopis lugusid ning asjad hakkasid kiiresti liikuma, see oli suurepärane. Mul ei olnud siis üldse raha. Lugude kirjutamiseks ei ole sul raha vaja, sa võid kirjutada sada lugu ja see ei maksa midagi ja mulle meeldib seda teha, see on minu jaoks kuidagi orgaaniline.

Siis tuli 2000ndate keskel välja Jose Gonzalese fantastiline album „Vineer“, mis inspireeris paljusid, mind kaasaarvatud, kitarri mängima ja lugusid kirjutama. See plaat lubas mul tunda, et see on lahe ja sellest sai see, kes ma olen. On täiesti okei teha midagi sellepärast, et see on sinu arvates äge.

Mu plaadifirma tundis ka, et see on okei, sest nüüd olid lauljad-laulukirjutajad jälle justkui moes. Leibel oli küll natukene üllatunud ja ma ise olin ka, aga kõik oli esimest korda mu elus kuidagi selge. Laulukirjutajana õpin endiselt, uuel plaadil mängin esimest korda klahvpille ja rohkem elektrikitarri, seega õppisin uuel viisil ja uues formaadis lugusid kirjutama. Palju õppimist on veel ees, ja mulle õudselt meeldib see, mul on väga hea meel, et kõik on läinud nii nagu on.

Nüüd sul on enda leibel, R’COUP’D, mis on loomingulises partnerluses Ninja Tune’iga, kuidas see juhtus?

Jah, see on imeline partnerlus. Põhimõtteliselt kui me „Hard Believeriga“ 2014. aastal lagedale tulime oli ta juba väga kaugel Ninja Tune’i ülejäänud kraamist ja nad ütlesid mulle, et neile väga meeldib see plaat ja nad tahaksid koostööd jätkata, aga see pole piisavalt Ninja Tune, et seda selle alt lansseerida. Mida me teeme? Ma olin nendega nõus ja vastasin, et andke mulle minu enda leibel ja märk ja saame anda välja nii palju Finki plaate, kui tahame, ilma, et see Ninja Tune’i brändi puudutaks ja pärast seda on kõik olnud eriti hea. Saan põhimõtteliselt teha, mis ma tahan (naerab).

Ma olen oma plaadifirma alt välja andud „Hard Believeri“, „Horizontalismi“, bluusi plaadi („Fink’s Sunday Night Blues Club, Vol.1“) ja nüüd „Resurgami“.

Nii et Ninja Tune ongi päriselt nii lahe nagu paistab?

Nii on. See loodi artistide poolt, kui Coldcut (Ninja Tune loojad briti elektroonika duo Coldcut ehk Matt Black ja Jonathan More – aut.) ise suure leibeli alt ära tuli ja Ninja Tune’is on väga artistisõbralik suhtumine. Nad annavad artistidele loomingulise vabaduse.

Ma olen viimase kümne aasta jooksul kuus stuudioplaati teinud. Bonobo on vist viis viimase kuue-seitsme aasta sees, seega meile antakse võimalus palju muusikat teha. Ninja Tune ei taha, et sa teeksid ühe plaadi, mis müüks miljon koopiat, nad tahavad, et sa teeksid 20 plaati, et miljon müüa, mis annab meile ruumi hingata ja areneda.

Bonobo on teine hea näide DJst, kes nüüd esineb oma lugudega suurtele saalidele ja Ninja Tune on meid nendesse saalidesse aidanud. Me oleme seal nii palju õppinud ja nad on olnud meiega, kui meil läheb hästi, aga mis peamine ka siis, kui meil on läinud halvasti. See on väga hea loominguline keskkond, milles töötada.

Alguses tegid sa Finki soolona, kuid 2006. aastast tähendab see ka Guy Whittakeri ja Tim Thorntonit. Kuidas teie teed ristusid?

Guyd ma tunnen, sest ma käisin ta õega ja Guy mängis bassi paljudes indie-bändides, kus Tim oli trummar. Kui hakkasin Finkina muutuma ja vajasin bassisti, siis helistasin Guyle ja kutsusin ta külla, et „tule hängime ja mängime pilli“. Guy helistas Timile ja kutsus ta trumme mängima. Nii see enam-vähem algas.

Tegime paar sessiooni, millest sai „Biscuits for Breakfast“ plaat, egime paar raadiolaivi ja nüüd oleme 2017. aastal Poolas ja ma istun siin ja räägin sinuga, kogu teekond orgaaniliselt kulgenud.

Tim on paaril korral küll lahkunud, sest ta on ka kirjanik ja meie elud on läbi laste muutunud, kuid oleme kindlasti bänd. Me kutsume ka teisi muusikuid endaga tuurile, sellel tuuril on meil lisatrummar Nicky ja lisakitarrist Chris, kes on mõlemad fantastilised, kuid Finki tuumik oleme meie kolm ja meil on tänaseks tekkinud juba mingisugune telepaatiline teineteise mõistmine.

Oled maininud, et teil on kõigil drastiliselt erinev muusikamaitse, kuidas see siis erineb?

Jah, on tõesti (naerab). Mulle meeldib tohutult uus muusika, elektrooniline muusika ja selle piiride kompamine, imetlen Tom Yorke’i ja Radioheadi. Tim on väga avatud ja tal on kolossaalsed muusikalised teadmised, talle meeldivad paljud asjad 80ndatest ja 90ndate indie-bändid, tal on rohkem selline popi tunnetus. Guy on klassikaline, tusane bassimängija, kellel on kohutav muusikamaitse, haha. Talle meeldib väga raske ja väga-väga-väga vali muusika, seega meil on kolme peale päris hea segu erinevatest stiilidest.

Finki muusika on tõepoolest innovaatiline segu erinevatest žanritest, ilmselt on see mõjutatud teie kolme erinevatest maitsetest, kuid kas on veel midagi, mis teie saundi inspireerib?

Jah, ma arvan, et me tahame teha innovaatilist mussi, sest me oleme aru saanud, et kõik need bändid, keda kollektiivselt armastame, nagu Radiohead näiteks, on alati teinud uusi plaate uue kõlaga. Nad ei tee sama plaati uuesti ja uuesti ja meie ei soovi seda samuti teha, sest sellisel juhul on ainult esimene plaat hea, võib olla ka teine, kuid me tahame erineda. Meile väga meeldiks luua täiuslik originaalne plaat, millest saaks klassika. Ma ei usu, et oleme seda teinud, kuid usun, et proovime teha muusikat, mis pole lihtsalt peegeldust sellest, millisena muusika peaks kõlama.

Minu jaoks on teie muusikas nii tummist ja tusast tormieelset pinget kui ka soojust ning see mõjub kohati ka hüpnootiliselt. Kas see on enam-vähem see energia, mida tahate oma muusikaga edasi anda?

Jaa, absoluutselt. See hüpnootiline poolt tuleb minu taustast tantsumuusikas ja ma arvan et see soojus tusasuses tuleb näiteks „Resurgamil“ sellest, et me oleme bändina viimasel ajal üsna optimistlikud. Me armastame, seda mida me teeme ja see soojus, mis plaadile jõuab, tulenebki sellest, et isegi kui mängime midagi, mis on väga fucking sünge, meeldib meile seda teha nii tohutult, et see armastus kandub muusikasse üle. „Resurgami“ nimilugu on ka plaadi avaja ja lindistasime selle siis, kui olime esimest nädalat stuudios ja alles soojenesime ning kohe, kui olime seda esimest korda mänginud, oli kõigil sama meeleolu, et: hästi, sellest tuleb hea asi, lahe!

Sellel plaadil on palju armastust ja puudub hirm. Ma ei usu, et me kunagi hirmul olime, kuid alguses on sul ikkagi see pinge peal, et kas see, mida teed, üldse kellelegi meeldib ja kas keegi seda kunagi ostab. Viimase nelja aasta jooksul olen ma teinud popima saundiga plaadi, „Hard Believer“, LA-s, Berliini stiilis elektroonilise „Horizontalismi“ ja bluusi kõrvalprojekti ja nüüd „Resurgami“... Ma ei teagi kuidas seda kategoriseerida, ma arvan, et me kutsume seda oma Floodi plaadiks. „Resurgam“ on oma produtsendi, Floodi, mõjutusi täis.

Kuidas nii lege produtsendiga töötada oli?

Ta on tõesti legend, on töötanud U2, PJ Harvey, Nick Cave’i ja Warpaintiga, keda ma jumaldan. Usaldasime Floodi totaalselt. Kui ta on Bonoga vaielnud ja peale jäänud ning vaidleb sinuga millegi üle, siis sa mõtled, et tüüp ilmselt teab, mida räägib ning sa kuulad teda. Ta oskab ennast väga hästi selgeks teha ja ta armastab muusikat.

Teda ei huvita palju plaat müüb (naerab), tal puudub see pinge, ta tšillib ja tahab teha parima võimaliku plaadi ja sellise tüübiga on fantastiline koostööd teha, sest see aitab meil ennast väljendada.

Sa mainisid, et „Resurgam“ lugu sai linti põhimõtteliselt esimese läbimänguga, kas terve plaadi loominguprotsess oli sarnane, et see justkui voolas välja?

Jah, põhimõtteliselt küll. Istusime Floodiga maha, kuulasime demosid, parandasime ja muutsime asju seal kus vaja. Kui me mängisime lugusid nagu „Resurgam“, „Day 22“ ja „This Isn’t a Mistake“, siis võisime neid teha neli-viis korda, kuid tavaliselt oli esimene läbimäng kõige parem.

Arvan, et 80 % plaadist on live ja enamus ongi lihtsalt meie esimesed läbimängud lugudest. Kõik kõlas hästi ja Flood ütles, et „okei, hästi tüübid, see lugu on tehtud“ ja meil oli selle üle muidugi väga hea meel. See oli lahe loominguline kogemus; väga toores, päris ja ilma üle mõtlemiseta ning energia stuudios oli hästi vaba ja me ei mõelnud sellele, kuidas midagi kõlab, vaid pigem sellele, mis tunde see tekitab.

See vabadus on plaadile kandunud, lugudel on ruumi hingata ja kasvada.

Jah! Ma tunnen samamoodi ja mul on tunne, et erinevalt teistest Finki plaatidest on sellel hästi palju ruumi. „Resurgam“ on rahulik ja enesekindel, tugev ja optimistlik ja mul on väga hea tunne kuulda, et see on muusikasse üle tulnud ja, et sina ka seda kuuled.

Teie muusika on ka üsna eksperimentaalne ja katsetamistega võib juhtuda seda, et saund valgub liiga laiali. Kuidas teie oma kõla siiski koos hoiate?

Kui sa teed midagi eksperimentaalset või midagi mida sa armastad, siis sa lihtsalt pead seda tegema ja mitte väga palju mõtlema.

Kui me tahtsime „Hard Believerit“ remiksida, siis meile pakuti igasugu miksijaid ja mulle tundus see kuidagi mannetu ning ütlesin, et miks ma ei võiks seda ise teha, kui läheb metsa, siis läheb, aga vähemalt see tähendaks midagi ja see kontseptsioon on natuke huvitavam, kui lihtsalt kellelegi paar tuhhi anda, et paar remixi teha. Muidugi paljudele fännidele ei meeldinud see remixi plaat („Horizontalism“) ja see oli seepärast, et ma proovisin teha autentse Berliini drone-plaadi ja see oligi üsna raske kuulamine, kui sa seda tüüpi muusikat muidu ei austa. Siiski arvan, et inimesed kellele meie muss meeldib, tahavad, et me teeks seda, mis meile meeldib ja pigem mitte ülemõelda, mis neile meeldida võiks. Usun, et see on täiesti normaalne, et meie kuulajatele meeldib mõni Finki plaat vähem kui teine, kõik ei saa ega peagi meeldima.

See on väga küps suhtumine..

Haha, eks ma olengi viimasel ajal üks suur paks optimist, elu on magus.

Finki kontserteid on kiitnud nii fännid kui muusikakriitikud. Kuidas sa esinemistesse tänapäeva nigela kontserdi etiketti ajal suhtud?

Ilmselgelt ei meeldi ühelegi muusikule, kui tervet nende esinemist filmitakse vm, sest see on kontsert, mis juhtub seal ja siis, ning ma proovin tekitada pigem mälestusi kui Instagrami postitusi. Kui sa oled kontserdil, siis miks mitte seda nautida, selle asemel, et seda filmida, kuid kui sa oled pileti ostnud ja sa soovid tulla laivile ning veeta selle terve aja taganurgas sõpradega vesteldes, siis minul ei ole selle vastu midagi. Ma olen tugevalt seda usku, et igal ühel on õigus veeta see õhtu, mis nad tahavad veeta, mitte mis mina tahan, see on nende kontsert, nemad on pileti ostnud.

Kui vaadata suuri pop kontserte, siis näed, et õhus on tuhandeid telefone ja see on justkui osa sellest, kuid Finki esinemistel seda tegelikult eriti ei näe. Me pole ka tuntud kui pöörane live bänd, kes laval ringi hüppab ja pürotehnikaga vehib, meid tuntakse pigem kui gruppi, kes teeb laval hästi palju mussi. Me muidugi panustame oma valguskunsti, aga meie jaoks on asja iva muusikas ja mulle tundub, et me mängime inimestele, kes mõtlevad samamoodi.

Sinu lood on väga personaalsed, kas sul on raske isiklikku loomingut publiku ees esitada?

See on ajaga kergemaks läinud. Ma kirjutan isiklikult, sest tahan olla aus, ausus kandub üle ja lugudesse sisse minemiseks piisab mulle paari esimese noodi mängimisest. Pean lugusid tunnetama ja seda iga õhtu teha on emotsionaalselt väsitav, aga sellega harjub. See on justkui oma elust filmi vaatamine ja ma olen ajaga lugudesse sisseminemises ja nendest jälle väljatulemises osavamaks muutunud.

Kas sul on mingi viis pärast seda emotsionaalset kurnatust lõõgastuda?

Peale enamus kontserte lähen autogramme jagama ja tuuril olles ei ole tegelikult väga palju sellist oma aega. Minu lõõgastushetk tuleb siis, kui ma keskööl bussis oma narisse vajun, aga kontsertide tegemine tekitab nii võimsa sumina, et sellelt maha tulemine võtab niikuinii natukene aega.

Mis plaanid peale tuuri on?

Meil tuleb 2018 kevadel Ameerika tuur ja suvel oleme festivalidel nii Euroopas kui USAs. 2018 sügisel lindistame „Sunday Night Blues Club, Vol. 2te“ ja nüüdsel tuuril olles teen ma teist „Horizontalismi“, mis on siis remix „Resurgamist“. 2019 kevadel tuuritan loodetavasti bluusi plaati ja suvel uut Finki oma ja nii see läheb. Lõputult edasi. Aga ma leian, et see on väga hea probleem.