“Fleet Foxes”
(Bella Union)
Flaming Lips ja Mercury Rev on uppunud üleprodutseerimise mülkasse?
Band of Horsesi ja My Morning Jacketi viimased plaadid vajutasid
ülemäära tugevasti pedaalile “rock”? Hidden Cameras
ei leia enam meloodiaid üles ja valdav osa americana’st on
tuim ning lame? Äkki tõesti...
Sisse astub Fleet Foxes.
Ning nende lõpmatult õitsevaid meloodiaid ning
päike-tõuseb ja päike-loojub harmooniaid tulvil esimene
täispikk heliplaat. Saatus olla Suur Ameerika Indiebänd (nagu
kirjanduses Great American Novel) aimdus juba selle Seattle’i viisiku
minialbumilt “Sun Giant” (no ma räägin, et päike
muudkui tiirutab nende muusikas). Nad on võtnud pillid kätte
selleks, et avaldada jumaldamist traditsioonilisele ameerika muusikale –
folk-rock’ile, kirikumuusikale, põllumehe lauludele. Sulaselge
armastusega helisevasse muusikasse ning imeõrnalt nihutab Fleet Foxes
pärandit äärmiselt eepiliseks, justkui vaikivalt barokseks ja
õndsalt lüüriliseks.
“Fleet Foxes” on
sõna otseses mõttes puhas. Ja ka paiguti väga üksikuna
kõlades – nii otseselt (ainult värisev vokaal, ainult
kitarripuudutus), kui illusioonide pärast (kostab: rammestunud ja
õnnelik reisumees maalilisel mägismaal) – ei ole siin plaadil
hetke, kui raatsiks tähelepaneliku kuulamise katkestada, sest iga
järgmise hetkega läheb muusika veel kaunimaks, kui oodata oskasid.
9
