Film algab kaadritega Suur-Patarei tänavalt, kus asus Krossi lapsepõlvekodu. Lavastaja on kirjaniku mäletsuspildid jutu ootuspäraselt katnud eestiaegsete kroonikakaadritega. Krossi jutustatud seik poisipõlve kohtumisest Eduard Vildega annab võimaluse näidata omaaegset Kadriorgu. Pilt läheb kirjaniku elust eemale, aga eks me või ju mõelda, et Kross ongi tänapäeva Vilde (ja Tammsaare?).

Krossi kui rahvuse vanaisa imagot on tunnetanud ka filmi autorid ja oma lapsepõlvepaikades jalutava vana mehe kuulajaks ongi valitud tema lihased lapselapsed. Last ja looma on ikka pildi peal hea vaadata, see hoiab publiku huvi värske. Ja nad ei sega klassiku monoloogi. Kui jutujärg meheea tegudeni jõuab on küsijaks ja kuulajaks kirjaniku noorem poeg Märten. Paraku käitub temagi lapselapsena: tal pole oma jõulise isakujuga miskit klaarida, esitab kohmetult küsimusi, mille vastust teab. Muidugi, ega 34-aastasel täisjõus mehel ei sobikski oma 84-aastast paljunäinud  isa teravate küsimustega pommitada. Aga nii jääb filmi intriig olemata.

Sellest on kahju, sest Jaan Kross, ajaloo kehastus ja peegeldaja, on väga intrigeeriv kuju. Jah, ta eluõhtul suurmees, kes ütleb filmi lõpus, et ärgu tema käest enam suuremat nõutagu, aga ta on ikka veel elus. Ta pole mitte üksi elus, vaid teeb iga päev tööd, saadab Loomingule järjest uusi novelle. Ta loob oma laua taga ikka veel jõulisi ja valusaid intriige ja seepärast oleks ta ka filmis mingit intriigi väärinud.

Samas mõistan ma ka filmi autoreid: kõigepaelt on looja vaja jäädvustada, monument konstrueerida ja alles siis saab teda dekonstrueerima hakata. Meil pole veel Jaan Krossist monumenti – ma pean silmas eeskätt monograafiat, aga ka seletajate-tõlgitsejate loodud kanoniseeritud kinniskujutelma.

See on Eesti kultuuri üldine häda, et meil pole kombeks oma suurmehi avada. Vahest kirjutab tema väimees Jaan Undusk, parim Eesti kirjandusteadlane, kunagi Jaan Krossist raamatu mida ta väärib? Loodan seda. Või on Undusk liiga kirjanik, kukub fantaseerima, on liialt lüüriline, et eritleda suurt ratsionaalsuse vaimu kandjat?

Filmi edenedes hakkab see järjest enam köitma, klassiku võlu hakkab hüpnotiseerima, nii et lõpp saabub kuidagi ootamatult järsku, lugu päädib Siberist koju pääsemisega. Ilmunud mälestusteköide on selle kohal alles poole peal, nii et teine film oleks kahtlemata asjakohane.

Kõige emotsionaalsemate kaadritena jäävad meelde mõned Siberi fotod, millel naeratav õnnelik Jaan Kross koos oma värske naise õnneliku naise Helga nr. 2, nagu ta oma teist abikaasat mälestusteraamatus poliitiliselt ebakorrektselt, aga jälgitavuse seisukohalt õnnestunult nimetab.  (Kardan, et feministlik kirjandusteadusvõib Jaan Krossi tulevikus üsna vaenulikult käsitleda. Seda et Ellen Niit, väljapaistev kirjanik,  abikaasa tekste arvutisse kirjutab, on kirjamehele päris raske andeks anda).

Pildilise vaheldusrikkusega oleks filmi ehk elavamaks ja intrigeerivamaks saanud. Näiteks oleks võinud Krossi filmida ju ka oma teise Kalamaja kodu ees, mis Kalevi ja Graniidi nurgal täitsa alles.

“Peotäis sütt…/ uut kliimat sa ei loo just – / aga põled – annad oma jao, / ja sust vabanenud kübe soojust / iial, / iial / ilma pealt ei kao!” kirjutab  ta oma 38-aastaselt avaldatud esikkogu “Söerikastaja” nimiluuletuses. Ajastukohaselt mobiliseeriv, aga tõsi ometigi, autori elutööle vaadates üldse mitte suuresõnaline.

Samas raamatus leidub ka satiir teadlaste pihta, kes tahavad mõnusalt elada ja isikliku ZIM-ga sujuvalt entsüklopeediasse sõita. Kross pole entsüklopeediasse sõitnud ei ZIM-i, Pobeda, ega Volgaga. Tee on olnud käänuline ja künklik. Aja, saatuse, kasvatuse, tõekspidamiste, kompromisside, temperamenditüübi ja stiili vastuolu on kraater millest pursanud Jaan Krossi looming. Loodan, et järgmine käsitlus Krossist suudab selle seismilist aktiivsust pisut avada.

“Söerikastaja”.

Film ümber Jaan Krossi. Lavastaja Peeter Simm, operator Jüri Suurevälja, produtsendid Märten Kross ja Enda Lehtmets. Diktoritekst Kristiina Ross.