7/10

Eks ju ongi natuke imelik alustada osutusest sellele, milline Florence Welchi muusika ei ole. Aga jah – päris kindlasti pole tema laulude terviklaengus midagi psühhedeelilist. Mis jällegi pole vähemalt mulle endale ka kuidagimoodi halb uudis. Tänane alternatiivpop on oma liiga suures osas liiga püüdlikult ja liiga uduselt pseudo-weird, justkui tagaks fookusest väljas kõla iseenesest mingi uue visiooni. Iseasi, et Florence’i häälest on paljuski tolle sirgjoonelisuse tõttu raske kujund­likult rääkida. Ta pole „eeterlik“ ja „hämune“ ja „viirastuslik“. Olgu nii, aga mis ta siis on? Tugev, professionaalne, midagi sellist... Aga selles suunas minnes saavad epiteedid kuidagi ruttu otsa. Florence’il on seda tüüpi vokaal, mis on „hea“, aga ei tundu huvitav. Mida võib eemalt imetleda, kui ta sul üle pea tuiskab, aga mis vereringesse ei kipu imbuma.

Üks lahendus Florence’i ja tema saatemuusikute jaoks on olnud tark arranžeering ja terane produktsioon. Tema varasemate plaatide laulud on katkemiseni tulvil muusikalisi ideid, kohati neist isegi üle koormatud – aluseks veendumus, et Welchi hääl hoiab sätendavast terasest niidina kõike koos. Bändi uue, arvult kolmanda plaadi produtsent Markus Dravs hoiab massiivse haarde alles, kuid lubab senisest rohkem varieeruvust ja detailide peenust.

Aga Florence’i uus plaat pakub veel midagi ja tegelikult oleks ehk just sealt pidanud alustama – meloodiatest, millel on jõudu ja resonantsi silma paista ja meelde jääda. Kui eespool andsin mõista, et Florence’i lauluhääl on iseseisvalt kuidagi kõle, siis tasapisi rohkem kuulanuna tahan seda juba parandada. Tema hääl on tegelikult justkui trampliin, millest meloodiad oma lennukuse saavad. Kui otsesihis minna, siis leiame kõigepealt plaadi hittsinglid – indie-gruuviga „Ship To Wreck“ ja kitarririfiga „What Kind Of Man“. Nimilaul kõlab kui 80ndate keskpaiga Eurythmics, „Long And Lost“ pihib pehmel sosinal paar tundeklišeed usutatavaks ning kui mõelda, siis on ehk isegi too psühhedeelia hetketi olemas – pastoraalses mõtiskluses nagu „St. Jude“ või lõpuloo „Mother“ gospellikus õhkamises.