“Forbesi facelift”

Life began with waking up and loving my mother’s face.

George Eliot

Ema nägu. Isa nägu. Esimesed pildid maailmast, mis jäävad inimest saatma kogu eluks.

Ei mäletagi, millal viimati kellegi näost nii palju juttu on olnud kui viimastel nädalatel Renée Zellwegeri omast. (Okei, kohalikus meedias võidab vist siiski näosaade.) Ükski Zellwegeri viimase kümne aasta rollidest pole olnud nii põletav teema kui tema äkki suuremaks muutunud silmad ja siledamaks tõmbunud näonahk. Ja kui kõmupressi teated on tõesed ja Zellweger jääb tõesti oma “uue” näo tõttu Bridget ­Jonesi järjefilmi peaosast ilma, on see lugu nukram, kui esmapilgul võiks tunduda.

Kuumade näouudiste valguses meenus üks mõne aja eest ajju salvestunud infokild, et plastiliste operatsioonide arv on teinud tubli hüppe ka meeste seas. Surve, mida tunnevad naised, pole võõras meestelegi. Olla nooruslik, kiirata tervist ja jõudu, omada siledat laupa ja pingul kaela, mitte mingil juhul olla väsinud, kortsus ja välimusega, mis vastab elatud aastatele. “Appi, kui vana ta välja näeb!” Kas saab kellegi kohta 21. sajandil midagi veel riivavamat öelda? Vanadus on totaalselt out.