Täna on Queeni laulja Freddie Mercury 25. surma-aastapäev. Ka septembris oli lahkunud suurkujul ümmargune aastapäev – 5. septembril saanuks ta 70aastaseks. Nende aastapäevade valguses vaatame tagasi Queeni loomingule.

1. „The March Of The Black Queen“ („Queen II“, 1974)

Queeni teise albumi meeletu kulminatsioon, mis kannab endas kõikvõimalikke tundeid kurbusest ja vihast armastuse ja helluseni. Loo keeruka ülesehituse poolest on seda kõrvutatud ka „Bohemian Rhapsodyga“, kuid „The March...“ on veelgi mitmekülgsem, üles-alla liikuv ja kaasahaarav meistriteos. Tegelikult on lugu soovitatav kuulata kogu albumi osana või siis vähemalt koos sellele järgneva helge armastuslooga „Funny How Love Is“.

2. „Bohemian Rhapsody“ („A Night At The Opera“, 1975)

See lugu polegi vist tänaseks päevaks enam lihtsalt üks laul, vaid nähtus, mida on osadeks lahti võetud, analüüsitud ja mõtestatud lõpmatuseni. Kui ma püüan end viia tagasi aastasse 1992, mil ma seda üheksa-aastase poisina iga päev suure lintmakiga kuulasin ning ikka ja jälle tagasi kerisin, kõlab see ikka sama kaunilt (esimene osa), kummaliselt ja salapäraselt (teine osa) ning võimsalt (kolmas osa) nagu esimest korda kuuldes.

3. „Killer Queen“ („Sheer Heart Attack“, 1974)

See lugu oli Queeni esimeseks tõsisemaks läbimurdesingliks. Ülimalt nutikalt komponeeritud ja vaimukas kabaree-pop suurepärase hüpleva vokaali ja mängleva lüürikaga, mis näitas, et Queen ei ole lihtsalt järjekordne proge-hard-rock-bänd, vaid midagi palju enamat.

4. „Innuendo“ („Innuendo“, 1991)

Kõige majesteetlikum lugu, mille Queen pärast 1975. aasta „Bohemian Rhapsodyt“ lõi. Loo sõnadega käsikäes jääb mulje, et kõik need 6 minutit ja 33 sekundit muusikat on aegade ja maailmade ülene, midagi müstilist ja suurt, mida on raske hoomata. Bändi jaoks pärast pisut kesisemat kümnendit võimas finaal suurepärasele karjäärile.

5. „Play The Game“ („The Game“, 1980)

Lihtne ja ilus armastuslaul, kantud suurepärasest meloodiast, mida toetavad imelised harmooniad. Queen oli varemgi selliseid lugusid loonud, aga siin loos on kõik lihtne ja justkui täiuslikkuseni lihvitud.

6. „Radio Ga Ga“ („The Works“, 1984)

Minu, nagu ka vist paljude teiste Queeni fännide jaoks jaotub Queeni karjäär kaheks osaks – vana Queen (kuni albumini „The Game“) ja hilisem Queen (alates albumist „Hot Space“). „Radio Ga Ga“ oli selle nõrgema teise perioodi üks tipphetki. Pealtnäha lihtne 80ndatele omane staadionile sobiv poplugu, millele kaasa laulda ja käsi plaksutada, kuid tegelikult vaimustava produktsiooni ja saundiga aegumatu hitt. Need paukuvad trummid, veatu saundiga arpeggio, süntesaatorid, vokooder, John Deaconi veniv bass … imeline!

7. „Death On Two Legs“ („A Night At The Opera“, 1975)

Lugu, mille Freddie Mercury kirjutas bändi endisele mänedžerile, kes bändil naha üle kõrvade tõmbas. Igast noodist õhkub põlastust ja vihkamist. Ma ei kujuta ette, kuidas võib üks inimene end tunda, kui talle selline laul pühendatakse.

8. „Misfire“ („Sheer Heart Attack“, 1974)

John Deaconi kirjutatud ja tema tantsivast bassipartiist kantud muretu armastuslaul, millele Brian May kitarripassaažid ja huvitavad akordilahendused annavad multifilmi „Ramsese vembud“ olavehalaliku vaibi.

9. „Breakthru“ („The Miracle“, 1989)

Minu esimene visuaalne mälestus Queenist, kes loo videos kihutaval rongil kauneis vestides seda lugu esitas. „Breakthru“ ongi nagu üks lootusi täis ja ülev rongisõit mööda suviseid aasasid. Lisaks üks minu lemmikuid Freddie Mercury vokaalipartiisid.

10. „Long Away“ („A Day At The Races“, 1976)

Lisaks sellele, et Queenis oli neli suurepärast laulukirjutajat, oli neil ka kolm suurepärast vokalisti. „Long Away“ juhtvokaali usaldas Brian May loo autorina enesele ja see sobib siia kui valatult, kuna loo helipilt on üsna ebaqueenlik, meenutades pigem The Byrdsi ja nende helisevaid 12keelseid Rickenbackereid.

11. „I’m Going Slightly Mad“ („Innuendo“, 1991)

Üsna halvaendeliselt algav lugu, mis avab kulgedes oma musta huumoriga vürtsitatud leebema poole. Freddie Mercury vokaal on siin tavapäratult madal ja õrn, isegi habras, kuid kui seda tähelepanelikult kuulata, on iga sõna oma pingevabas maneeris siiski täpselt paigas ja täidab oma eesmärki. Ka Brian May slide-kitarrisoolo lisab süngele helipildile pisut eneseiroonilist huumorit.

12. „Don’t Stop Me Now“ („Jazz“, 1978)

Tänu tele- ja filmimaailmale on see tänaseks üks tuntumaid Queeni lugusid, lisaks hääletatud Suurbritannias kõige paremaks tuju tõstvaks lauluks ja „Top Geari“ saates parimaks autosõidulauluks. Helipildilt on lugu Queeni kohta üsna kummaline, kuna kitarri kuuleb vaid kitarrisoolo ajal ja ülejäänud lugu kannab trio trummid-bass-klaver.

13. „Another One Bites The Dust“ („The Game“, 1980)

John Deaconi unustamatule bassikäigule toetuv ja pinget täis disco-funk, millele annavad värvi heliefektid ja Brian Mayle ebaomane kitarr. Ja milline viimase vidini pingule tõmmatud vokaal!

14. „Liar“ („Queen“, 1973)

Queeni esimese albumi keskne kompositsioon, mis annab aimu tulevast. Suurejooneline ja mitmest osast koosnev pala, mis pärast intensiivset algust võtab korraks hoo maha, paludes härdalt lunastust, kuid saades siis sajatuste ja sõimu osaliseks. Freddie Mercury andestust paluva valetaja rollis ja Brian May kõikjal kohalolev ja kurjaendeline kitarr Püha Isana, kes Mercury põrgusse saadab.

15. „Cool Cat“ („Hot Space“, 1982)

Üks Queeni põlatumaid albumeid, „Hot Space“ sisaldas tegelikult ka mõnda üsna helget hetke, kõige kirkam neist mänglev ja seksikas „Cool Cat“. Tähelepanuväärne on ka see, et Freddie imelisele falsetile taustaks on kogu muusika (bass, trummid, kitarrid ja süntesaatorid) sisse mänginud bassimängija John Deacon. Parim lugu suviseks üksipäini jalutuskäiguks linna peal.

16. „It’s A Hard Life“ („The Works“, 1984)

Kui oleksid olemas kriteeriumid selles osas, kuidas on õige laulu kirjutada, siis see lugu täidab kõik need kindlasti maksimaalselt. Pealtnäha lihtne lugu loogiliste akordijärgnevuste, voolava meloodia ja kaunite harmooniatega, kuid Freddie Mercury imeline vokaal viib loo täiesti teise stratosfääri.

17. „´39“ („A Night At The Opera“, 1975)

Taas üks täiesti ebaqueenliku helipildiga lugu – mürtsuv basstrumm, akustiline kitarr, kontrabass ja kauguses astronautide saja-aastasest kosmosereisist jutustav Brian May.

18. „You Take My Breath Away“ („A Day At The Races“, 1976)

Ilma kahtluseta kõige kurvem lugu Queeni mahukas kataloogis. Freddie Mercury veatu vokaal, mida saadab tema üksik klaver ja täiuslikud vokaalharmooniad. Korraks võtab Brian May loo oma madala kitarrisoologa üle ja püüab siis sillerdavate vahekäikudega helgust tuua, kuid Freddie ei lase end sellest segada ja õnnelikult see love story ilmselt ei lõpe.

19. „One Vision“ („A Kind Of Magic“, 1986)

Juba viies albumi avalugu selles tabelis. See on ideaalne avalöök albumi „A Kind Of Magic“ maailmaturnee kontsertidele, tõeline staadionirokk, mis tõmbab publiku endaga esimestest kitarririffidest kaasa, kuulajaid siiski alahindamata ja langemata labasesse eneseimetlusse. On tunda, kuidas 1986. aastal tundis bänd kohustust näidata, et nad on endiselt vormis, ja selle looga neil see ka õnnestus.

20. „Drowse“ („A Day At The Races“, 1976)

Lõppsõna jääb trummar Roger Taylorile. Nagu loo sõnadki mõista annavad, on lugu suurepäraseks taustaks pühapäeva pärastlõunasele uinakule, mida saadavad Taylori laisk trummipartii ja helehäälne vokaal, Brian May looklev kitarr ja õndsast noorusest rääkivad sõnad.