Pia Fraus andis viimase albumi välja aastal 2008. Vaikselt tuli bändi juba koolipoisina kokku pannud Rein Fuks mõned aastad hiljem välja duoga Imandra Lake, kus musitseerisid tema ja Frausi lauljatar Eve Komp.

Samamoodi vaikselt, hiilimisi, on kunagine Pia Fraus jälle pead tõstnud. Vabariigi kõige viljakama shoegaze-ansambli ammused plaadid trükiti möödunud aastal uuesti, seekord vinüülidele, ning neid imetleti taas nii siin- kui sealpool riigipiiri. Ühtlasi ilmus bändilt päris uut materjali – kaks EPd peotäie remiksidega ning selle aasta esimeses pooles 7tolline ühisplaat Portlandist pärit magamistoa-popparitega Rocketship.

Nüüd on Pia Frausil uus pikk plaat valmis: „Field Ceremony“ ilmub oktoobrikuu keskel, jälle rahvusvaheliselt nagu bändi varasemgi looming – kodumaal ja Euroopas Fuksi isikliku plaadifirma Seksound plaadifirma alt, USAs trükib neid Shelflife, Jaapanis Vinyl-Junkie Records.

Seitse aastat tagasi, kui Areeni külgedel vestlesime, tuli just plaadiga välja Imandra Lake, mis sündis Pia Frausi lagunemise järel. Tookord põhjendasid Pia Frausi otsa saamist, et bändiga läksid asjad hapuks. Nüüd oled ringiga Pia Frausi juures tagasi. Kuidas nii on läinud?

Mul hakkasid lihtsalt tulema lood, mis tundusid sobivat Pia Frausi jaoks rohkem kui Imandra Lake’ile. Pia Frausi tüüpidega olime vahepeal sõpradena suhelnud ja mitte bändi teinud ning nii läheb see bänditegemise hapusus üle.

Nii et siis samamoodi, nagu sündis Imandra Lake. Sul hakkasid lihtsalt teistlaadi lood tulema.

Jah-jah. Ja tuli natuke selline igatsus peale.

Kusjuures oli naljakas, et esimest korda mõtlesin uuesti Pia Frausi tegemise peale festivalil Flow ansambli Ride laivi ajal. Mõtlesin, et okei, me oleme ka ju midagi sarnast teinud, miks mitte veel proovida.

Mõtlesingi küsida, et kas Pia Frausi kokkutulemine võib kuidagi seotud olla teiste suurte shoegaze-bändide taasühinemistega viimastel aastatel. Ühesõnaga – ongi?

Kindlasti mitte. Ma ei ole ise üldse nii suur shoegaze’i-mees. Ja ma ei suhtu ülima vaimustega nendesse come-back-idesse. Loomulikult on neist comeback-plaatidest mõned rohkem mõned vähem õnnestunud, aga ma ei arva küll, et Pia Fraus on kuidagi sellega seotud.

Pigem olen ma ju laulukirjutaja. Olen kogu aeg laule kirjutanud, sõltumata sellest kas teen seda Imandra Lake’i, Pia Frausi või kellegi kolmandaga.

Hästi. Aga sarnaselt žanri maailmanimedest bändidega tundub, et ka Pia Frausi maine ja populaarsus on vahepeal, kui te pole plaadistanud, üksjagu kasvanud. Avaldatakse kõigi aegade parimate kingapõrnitsemise-plaatide tabeleid, kus ka Frausi vanad plaadid vilksatavad.

Selles plaanis võis see asi küll hoogu juurde saada, et ma tegelesin samal ajal meie vanade plaatide uuesti välja andmisega. Kuna ma selles nii sees olin, siis võisid uued lood piafrauslikud tulla.

Foto: Eve Komp

Kuidas taasväljaannetel läinud on?

Rahulikult. Neid jätkub, need ei saanud ühe kuuga otsa. Ega ma ei arvanudki, et teistmoodi peaks minema. Ma olen realistlik tüüp. Pigem oli see midagi, mida mulle meeldis teha ja mul on tunne, et selleläbi said ka paljud meie fännid rõõmsaks. Vähemalt väga palju positiivset tagasisidet on saadud. Ja see on andnud omakorda jõudu edasi tegutseda.

Vaadates millise innuga su plaadifirma Seksound vinüüle trükib, mitte üksnes Pia Frausi re-reliise, ja kui palju sinna ressurssi läheb, siis tekib küsimus – kas sul endale söögiks ka ikka raha jätkub?

Ega ma väga sale poiss ei ole, nii et ikka jätkub. Ega need ei ole tohutud miinuseprojektid. Need ei ole küll rikastumiseprojektid, aga vaeseks jäämise omad ka pole.

Pia Frausi uue plaadi materjali kirjutades ja salvestades – kas tundsid, et sul on selles stiilis veel midagi uut öelda?

Shoegaze iseenesest ei ole oluline. Kui mina kirjutan lood akustilise kitarriga, siis nad ei ole tegelikult automaatselt mingisugused shoegaze’i lood. Shoegaze on see vaht seal ümber. Need kajad ja asjad.

Uue ütlemisega on alati see teema, et mul on endal pigem hea meel kui keegi teeb lihtsalt hea plaadi, mitte see, kas ta on midagi uut öelnud või juurde andnud. Pigem on uus plaat laulukirjutamise-põhine kui tahtmine millegi maailma muutvaga maha saada.

Maailma muutmine ei huvita sind üldse?

Mind huvitab parem maailm, aga ma ei arva, et minu muusika saab maailma paremaks teha. Meie muusika teeb fänne rõõmsaks. See on põhiline.

Miks siis ikkagi valisid just sellise vahu?

Ütleme, et shoegaze on vahend, mitte vaht.

See on huvitav, jah, sest kui hakkasin salvestama Imandra ­Lake’i albumit, olin jumala kindel, et teen folkplaati, aga välja tuli nagu ikka. Äkki on see mul kuidagi DNAs. Võib-olla tulevad mu lood niimoodi paremini esile. Või et oskan neid sedasi paremini vormistada.

Mulle on olnud oluline see, et kui sa koorid loo paljaks – koristad kajad ja fuzz’id ära –, siis jääks lugu ikka alles. Kuigi mulle endalegi meeldib kuulata ka saundipõhist muusikat, aga ise pole veel seda teinud. Kunagi ehk teen.

Mis asjad sind mürases kingapõrnitsemises, dreampop’is siis ikkagi niivõrd huvitavad?

Mind päriselt huvitabki, kui lood on hästi kirjutatud ja nad on selles žanris mõjusalt vormistatud. See mind võlub.

Ostsin hiljaaegu ühe My Bloody Valentine’i tribuutplaadi, kus mingid folgimehed mängisid akustilistel kitarridel ja bandžodel nende „Loveless“-albumit. Siis sain aru, et tegelikult oli neis lugudes ilma kitarrimüra ja kajadeta kõik olemas.

Ma ei ütle, et ma olen laulukirjutamises megahüppeid edasi teinud. Olen laulukirjutajana ikkagi Rein Fuks.

Aga igapäevaselt, natuke küll jälgin, mis selles maailmas toimub, ostan ja kuulan uusi kiidetuid bände, aga väga suur osa sellest žanrist on vanade bändide tuules sõitmine. Mitte soov teha midagi uut.

Mulle jäi hästi meelde, kui sa ühes intervjuus ütlesid, et kui kriitik Tõnis Kahu on öelnud, et keskpärasust tuleb vältida, siis sina kostsid, et keskpärasust ei tule karta.

Muidugi, kõik inimesed ei saa olla geeniused. Ma küll ei karda keskpärasust. Elada sellises hirmus. Ma olengi keskpärane ja arvan, et see on okei, ja rõõmustan nende üle, kes on üle keskpärasuse.

Kas Pia Frausi uus plaat on ka keskpärane?

Kindlasti parim Pia Frausi plaat siiani. Halvemat pole ju mõtet teha. Võib-olla oleme teinud siis oma keskpärasuses sammu edasi. Aga kindlasti oleme oma keskpärasuse kaasa võtnud.

Mis teeb tast siis kõige parema plaadi?

Ta on piisavalt mitmekülgne. Seal on vanale fännile klassikalist Pia Frausi, kindlasti midagi Imandra Lake’i fännile. Sel plaadil on mõjutusi kõigest, mida olen vahepeal teinud, seal on ka tsitaate meie varasemast loomingust.

Kui tegin, siis mõtlesin, et see on kindlasti viimane Pia Frausi plaat. Aga lõpus sain aru, et ma ei saa nii öelda. Ega pärast seni viimast Pia Frausi albumit „After Summer“ ei öelnud me kunagi, et läksime laiali ja see on kõik. Pigem võtsin seda pausi kui puhkust. Proovides hakkab see energia uuesti tööle – tuleb meelde vana „noore indimehe“ värk.

„Field Ceremony“ ilmub 16. oktoobril. Plaadi ilmumise puhul toimub 15. oktoobril pidu IndieLips Tallinnas baaris Pudel.