Gabriel García Márquez “Kaksteist kummalist palverändurit”

Tõlkinud Kätlin Kaldmaa.;Eesti Raamat, 2009. 158 lk.

“Iga Márqueze seltsis veedetud hetk on kingitus,” loen erkkollase raamatu tagakaanelt. Nõustun harva turunduslike hüüdlausetega, olgu need nii poeetilised kui tahes. Aga seekord teen erandi. Lisaksin kirjaniku nimes emapoolsele Márquezele ka isalt saadud perekonnanime García, milleta õige kolumbialane ei luba end nimetada, ja kiidan kaasa: see on üle hulga aja üks raamat, mille sisu tasub manustada tillukeste dooside kaupa, et otsa ei saaks.

Kolumbia kuulsaima kirjaniku kaksteist palverändurinovelli on kirjutatud aastatel 1976–1982, kõigi tegevus toimub Euroopa linnades, peategelasteks ladinaameeriklased. Viiekümnendates eluaastates kirjanik ise oli selleks ajaks Roomas, Genfis, Pariisis, Londonis rännanud ja ajakirjanikuna töötanud ning seitse aastat Barcelonas elanud. Eksiiliäng ja Euroopa ning Ladina-Ameerika maailmade põrkumine oli omal nahal sügavalt läbi tunnetatud.

Kogu esimest, kõige pikemat ja minu arvates võimsaimat teksti “Head teed, senjoor president” võib ilmset käsitleda “Patriarhi sügise” (1982, e.k 2005) paralleeltekstina. Ladina-Ameerika eksdiktaator istub nüüd kõigist unustatuna Genfi pargipingil, võitleb läheneva surmaga ja mõtiskleb, kuidas pandimajast laulatussõrmuse eest opi jaoks piisavalt raha saaks. 

Ajalooratta pöördumine ei ole siin ainus kontrastide katalüsaator. Tegelikult võib kaugesse kultuuri sattudes alati juhtuda, et auväärse inimese hiilgus pühkmeteks pudeneb. Kujutlege Aafrika hõimukuningat metropoli kesklinnas või siis vastupidi, edukat tippärimeest, kes on kogemata üksinda bantude hulka sattunud – ümbritseva konteksti muutudes nende sümboolne või materiaalne kapital kaob. 

Üksteist ülejäänud García Márqueze loodud kummalist palverändurit on samuti Euroopa ratsionaalsuserägas ekslevad latiinod. “Pühaku” peategelane veedab aastakümneid, püüdes paavstilt igavesti kauniks jäänud surnud tütrekesele pühaku staatust nõutada. See, mis Kolumbia kodukülas oli ilmselge tõde, hajub Roomas bürokraatia­uttu. Vanaproua Prudencia loost “Seitseteist mürgitatud inglast” teeb elu ainsa reisi, et jõuda samuti katoliku kõige pühama instantsi audientsile. Teel peab ta tunnistama meelelise uskmatu ja hoolimatu Itaalia õudusi.

Peaaegu kõigil peategelastel läheb halvasti, ometi ei ole see masendav, vaid hoopis lummav raamat. Kohtumisel Teisega ehk Euroopa kultuuriga tuleb eriti selgelt välja, kuidas see ladinaameeriklaste kuulus maagia siis ikkagi avaldub. Taas meenus mulle kümme aastat tagasi ladina­ameeriklasest sõbralt kuuldud lause, mis mu uudishimu sealsete kantide elu ja kirjanduse vastu aina kasvatas: “Teie, eurooplased, nimetate García Márqueze realismi maagiliseks. Aga meie jaoks pole siin mingit maagiat, me lihtsalt elame niimoodi.”