Galeriiring: Tallinn
Lilian Mosolainen on oma põlvkonna väljapaistvaim ja ideoloogiliselt kõige radikaalsem naismaalija. Praeguses kunstipildis on ta ka omajagu marginaalne nagu iga nišikunstnik. Jah, kahjuks. Avalikel esinemistel ei kohta tema nime just sageli, kuid alati on Mosolainen äratuntav. Juba algusest peale, viieteist aasta eest, oma stiili ja tegelikult ka teemaga, mis on aja jooksul vaid puhastunud silmakirjalikkusest ja üleliigsetest tähendustest ning kujunenud nn vanamoodsas kunstiliigis ühe seksuaalrevolutsioonilise sõnumi visualiseerijaks. Selleks on lesbiline armastus: kaks naist teineteisele sügavalt silm vaatamas on Mosolaineni maalide leitmotiiv. Figuuride spetsiifiline kehakeel ja sümbolite valik (sageli maskid) toovad omakorda selle domineeriva teema esile.
Näitusekomplekt Vaalas demonstreerib Mosolainenit intiimsete olukordade ja tunnete väljendamise diskreetse meistrina. Shedöövriks peaksin poja portreed (“Ilmsi uneleja ja unes ilmunud”, 2004). Ekspressiivne tundetoonilt, kasutab ta värve siiski rohkem fooviliku dekoratiivsusega, mis vajutab mõnele skemaatilisele ja stampikalduvale (kunstniku sümpaatia näiteks manerismi ja sümbolismi vastu on silmnähtav) tööle paratamatult kerge salongilikkuse pitseri. Näeb taas Mosolainenit kui rafineeritud koloristi, kes erinevad roosa varjundid, taevasinise ja mururohelise tervikuks komponeerib justkui idamaise vaiba. Eksperimenteerivam pool kunstnikus avaldub kasutatud vineerile “joonistatud” maalides, mille pinnafaktuuri on töödelnud loodus ise.
Lilian Mosolaineni näitus “Tasuta” kestab galeriis Vaal 5. novembrini.
***
Skulptor Lembit Palm tähistab 60.ndat sünnipäeva näitusega, mis on eelkõige vaimukas ja irooniline parafraas skulptuuri traditsioonilisele olemusele. Nimelt on ta galerii täis riputanud läbipaistvaid medaljone – vahasse valatud voblasid. Poleks Palmist seda uskunud, sest olen teda ikka pidanud oma põlvkonna meesskulptorite tüüpiliselt tõsiseks loojaks. Installatsioon surnud kaladest lahendab elegantselt niiöelda formaalse probleemi, kuid jätab ka õhku rippuma küsimuse, mida tahab autor meile õieti öelda. Kas tegu on ainult kunstilise naljaga? Sotsiaalse satiiriga? Religioosse allegooriaga? Kui ma kõikvõimaliku kalasümboolika tõlgendamise kõrvale jätaksin, võiksin arvata, et Palmi huvitab siiski rohkem vaatajale väikse vimka keeramine. Kui Palm ei osanuks oma lihtsat, kuid löövat ideed aga niimoodi serveerida, mõjuks tulemus primitiivse karikatuurina.
Lembit Palmi näitus “Pime kala” on G-galeriis avatud 6. novembrini.
