19.04.2007, 00:00
Galeriiring: Tallinn
Enesekehtestamine Draakonis, sarkasm Hobusepeas, Valgevene ID-kaart KU galeriis
Kunstnikepaar Pärnust – Jaak Visnap ja Kadri
Alesmaa – on tegutsenud omaasutatud Eesti Litograafiakeskuses viimased
viis aastat “lito sõduritena” (nende ideaalidest vt ajakirja
kunst.ee 1/2007 erinumber, mis ilmus samal ajal näituse avamisega).
Peatselt kolib litokeskus Tallinna, mistõttu käesolev näitus
on midagi manifestatsiooni taolist.
Vaateaknal on Visnapi graafiline leht rusikas käega, surumas nukkidega sõna “lito” meie (ala)teadvusse. Üsna vägivaldne kujund, samas täiesti süütu – värvina on kasutatud helehalli valgel ja kujund viitab objektiivselt litole kui graafikapressi vajavale trükitehnikale.
Mitmed tööd mängivadki süütuse, vägivalla ja porno piirimail, püüdes “tõlkida” litot kui vanamoodsaks peetavat kunstitehnikat tänapäeva inimese arusaamadesse, mida on kujundanud reklaamide ja massimeedia “pedaal põhja” mentaliteet. Ambivalentsemad tööd on Alesmaa “All the Girls are Bad”, “Naine, kes mängib rõõmus-olemist”, Visnapi “Ich komme” jt. Visnapi kujundikeel on “räigem” kui Alesmaal, kuigi mõlemad on üsna sarnase visuaalse mõtlemisega, sundides pildiallkirjadest vaatama, kumma tööga parajasti tegu. Näituse tõmbenumber, Visnapi “Supp-kultuur. Ida-Euroopa paneelmaja supp-kultuurset inimest Campbelli supipurk ei kõneta” (2007) on nutikas viide nii Warholile kui Lapinile – tõepoolest, kuidas pole veel keegi selle peale tulnud, et võtta Salvesti supipurk ja teha autentseks popkunstiks?
Kõik tööd on loodud viimastel aastatel, osa neist jõudnud tuuritada ka rahvusvaheliselt. Kaldun arvama, et kunstnike tõelist sügavat ideaali kajastab pigem “Paradiis”, milles Visnap on kõrvale pannud mis tahes pealesunnitud enesekaitsemehhanismid ja väljendab kunstnikepaari ühist positiivset programmi.
Kadri Alesmaa & Jaak Visnapi näitus “Inimeste elust” II Draakoni galeriis, kuni 14. aprillini.
Jüri Ojaveri uued tööd ei jäta vahest kedagi külmaks – keskne teema on liputamine. Galerii ülemisel korrusel visualiseerib seda peaaegu monumentaalmõõtmeid võttev installatsioon (kaks puitskulptuuri ja väikseformaadiline video vanamoodsal raadiol), alumisel korrusel aga kuuest paneelist moodustuv monumentaalmaal.
Nagu ikka, kui kunstnik muutub sarkastiliseks ja irooniliseks, väljendab ta oma sügavat pettumust milleski ning samas ilmselt ka jõuetust olukorda muuta. Võtme kogu näitusele annavad ehk maalilt väljaloetavad imeväikesed detailid, milleks on eesti parteide logod “liputajate” nagu olümpiavõistlejate seljas. Näeme panoraamvaadet metsale, kus maharaiutud puudest immitseb verd ja ümbritseval lumeväljal ekslevad keset kõiksust tillukesed äraeksinud mehikesed parteilogodega, aga nende egokeskset sõnumit ei kuule keegi.
Jüri Ojaveri monumentaalmaal on üllatus – kunstnik pole ju maalija, vaid skulptor ja installaator. Seda võimsamalt ja värskemalt tema maal mõjub, tungides oma Eestit üldistava sügavalt kurva sõnumiga justkui pooridesse, närvirakkudesse. Äsja lõppes valimiskampaania, hea, et näitus ei püüa teha odavat vastupropagandat mis tahes parteireklaamide ajupesule, vaid võimaldab valimisjärgsel ajal kriitilist reflektsiooni ning aeg-maha mõtlust.
Jüri Ojaveri näitus “Liputajad metsas” Hobusepea galeriis, kuni 23. aprillini.
Kuraator Reet Varblane teeb head tööd kaugete maade kunsti vahendamisel Tallinna Kunstihoonesse. Praegu saab vaadata “Sotsia” festivali raames valgevene kunsti, mida esindavad radikaalse tiiva loojad. Kunstnikud on tulnud maalt, mille poliitiline olukord pole olnud meilegi võõras, ehkki hakkame seda oma heaolus juba unustama. Kuid just nende sõnumit tuleks praegusel totalitarismi taastõusu ajastul eriti teraselt jälgida.
Artur Klinau esitleb 33 fotol seeriast “Unenägude päikeselinn Minsk” justkui neutraalseid kodulinna vaateid. Näeme arhitektuuri ilma inimeseta (nn neutronpommi järgset olukorda) nagu kunagi Ann Tenno fotodel Kaliningradist, ehkki Tenno eesmärk oli romantilisem ja apoliitilisem. Klinau portreteerib totalitaarset ühiskonda arhitektuuri kaudu, milles ideoloogia on “lihaks saanud”. Ajal, mil Tallinnas lammutatakse barbaarselt Sakala keskust, on Minskis tolle ajastu arhitektuuriansambel UNESCO kaitse all!
Inimese tasandi lisab noor fotokunstnik ja ajakirjanik Andrei Liankevi, kelle kõnekeeleks on ilustamata “realism”. Ning poeetilise tasandi lisab Ihar Sau?anka (tuntud kui Igor Savtšenko), kelle intiimsed maastikufotod koos sisekaemusliku tekstiga (“Kommenteeritud maastik”) teevad klimpis mustvalged pildid vaataja silmis justkui värviliseks ja elusaks.
10. aprillil saabus galeriisse esinema valgevene kunsti kompromissituim radikaal Aliaksei Fiodorau, kelle performance “Samotny arhitektar” andis võimsa üldistuse. Kitsasse kasti topitud noormees, selga rõhumas sibulkuppel, võitles end kastist aeglaselt välja trellpuuri ja kärinaga. Õhus oli tõelist vabadusvõitluse ja õigluse eest seismise trotsi. Fiodorau tõi Tallinna ka nn kunsti salakaupa – täpilisi linu, mida ta esitles kui täispissitud linu, mille maalingud tulevad esile vaid spetsiifilise valgustuse abil. Muidugi keeldub kunstnik seda ametlikult nimetamast kunstiks, et asi oleks mis tahes piirikontrolli jaoks J.O.K.K.
Midagi sarnast kujutas endast teoorias ka Ruslan Vaškevitši pildiseeria “Daltonism”, s.t sõnum, mida ei näe daltoonikud.
Klinau annab Minskis välja ajakirja pARTisan. Kui küsisin, milline on valgevene radikaalse kunstniku võitlusmeetod (võrdluseks – sloveenia kunstnikud ründavad seestpoolt, vene kunstnikud väljastpoolt), sain vastuseks, et valgevene kunstnikel ongi partisani strateegia. See on muidugi pikk jutt, kuid näitus ise tõi meieni autentse laengu loovust sealt, kus loovus ise on ohtlik ja pärsitud. Kunst ei ole meelelahutus!
Valgevene kunsti näitus “The Belarussian Identity cArt” kunstihoone galeriis, kuni 22. aprillini.
Heie Treier
Vaateaknal on Visnapi graafiline leht rusikas käega, surumas nukkidega sõna “lito” meie (ala)teadvusse. Üsna vägivaldne kujund, samas täiesti süütu – värvina on kasutatud helehalli valgel ja kujund viitab objektiivselt litole kui graafikapressi vajavale trükitehnikale.
Mitmed tööd mängivadki süütuse, vägivalla ja porno piirimail, püüdes “tõlkida” litot kui vanamoodsaks peetavat kunstitehnikat tänapäeva inimese arusaamadesse, mida on kujundanud reklaamide ja massimeedia “pedaal põhja” mentaliteet. Ambivalentsemad tööd on Alesmaa “All the Girls are Bad”, “Naine, kes mängib rõõmus-olemist”, Visnapi “Ich komme” jt. Visnapi kujundikeel on “räigem” kui Alesmaal, kuigi mõlemad on üsna sarnase visuaalse mõtlemisega, sundides pildiallkirjadest vaatama, kumma tööga parajasti tegu. Näituse tõmbenumber, Visnapi “Supp-kultuur. Ida-Euroopa paneelmaja supp-kultuurset inimest Campbelli supipurk ei kõneta” (2007) on nutikas viide nii Warholile kui Lapinile – tõepoolest, kuidas pole veel keegi selle peale tulnud, et võtta Salvesti supipurk ja teha autentseks popkunstiks?
Kõik tööd on loodud viimastel aastatel, osa neist jõudnud tuuritada ka rahvusvaheliselt. Kaldun arvama, et kunstnike tõelist sügavat ideaali kajastab pigem “Paradiis”, milles Visnap on kõrvale pannud mis tahes pealesunnitud enesekaitsemehhanismid ja väljendab kunstnikepaari ühist positiivset programmi.
Kadri Alesmaa & Jaak Visnapi näitus “Inimeste elust” II Draakoni galeriis, kuni 14. aprillini.
Jüri Ojaveri uued tööd ei jäta vahest kedagi külmaks – keskne teema on liputamine. Galerii ülemisel korrusel visualiseerib seda peaaegu monumentaalmõõtmeid võttev installatsioon (kaks puitskulptuuri ja väikseformaadiline video vanamoodsal raadiol), alumisel korrusel aga kuuest paneelist moodustuv monumentaalmaal.
Nagu ikka, kui kunstnik muutub sarkastiliseks ja irooniliseks, väljendab ta oma sügavat pettumust milleski ning samas ilmselt ka jõuetust olukorda muuta. Võtme kogu näitusele annavad ehk maalilt väljaloetavad imeväikesed detailid, milleks on eesti parteide logod “liputajate” nagu olümpiavõistlejate seljas. Näeme panoraamvaadet metsale, kus maharaiutud puudest immitseb verd ja ümbritseval lumeväljal ekslevad keset kõiksust tillukesed äraeksinud mehikesed parteilogodega, aga nende egokeskset sõnumit ei kuule keegi.
Jüri Ojaveri monumentaalmaal on üllatus – kunstnik pole ju maalija, vaid skulptor ja installaator. Seda võimsamalt ja värskemalt tema maal mõjub, tungides oma Eestit üldistava sügavalt kurva sõnumiga justkui pooridesse, närvirakkudesse. Äsja lõppes valimiskampaania, hea, et näitus ei püüa teha odavat vastupropagandat mis tahes parteireklaamide ajupesule, vaid võimaldab valimisjärgsel ajal kriitilist reflektsiooni ning aeg-maha mõtlust.
Jüri Ojaveri näitus “Liputajad metsas” Hobusepea galeriis, kuni 23. aprillini.
Kuraator Reet Varblane teeb head tööd kaugete maade kunsti vahendamisel Tallinna Kunstihoonesse. Praegu saab vaadata “Sotsia” festivali raames valgevene kunsti, mida esindavad radikaalse tiiva loojad. Kunstnikud on tulnud maalt, mille poliitiline olukord pole olnud meilegi võõras, ehkki hakkame seda oma heaolus juba unustama. Kuid just nende sõnumit tuleks praegusel totalitarismi taastõusu ajastul eriti teraselt jälgida.
Artur Klinau esitleb 33 fotol seeriast “Unenägude päikeselinn Minsk” justkui neutraalseid kodulinna vaateid. Näeme arhitektuuri ilma inimeseta (nn neutronpommi järgset olukorda) nagu kunagi Ann Tenno fotodel Kaliningradist, ehkki Tenno eesmärk oli romantilisem ja apoliitilisem. Klinau portreteerib totalitaarset ühiskonda arhitektuuri kaudu, milles ideoloogia on “lihaks saanud”. Ajal, mil Tallinnas lammutatakse barbaarselt Sakala keskust, on Minskis tolle ajastu arhitektuuriansambel UNESCO kaitse all!
Inimese tasandi lisab noor fotokunstnik ja ajakirjanik Andrei Liankevi, kelle kõnekeeleks on ilustamata “realism”. Ning poeetilise tasandi lisab Ihar Sau?anka (tuntud kui Igor Savtšenko), kelle intiimsed maastikufotod koos sisekaemusliku tekstiga (“Kommenteeritud maastik”) teevad klimpis mustvalged pildid vaataja silmis justkui värviliseks ja elusaks.
10. aprillil saabus galeriisse esinema valgevene kunsti kompromissituim radikaal Aliaksei Fiodorau, kelle performance “Samotny arhitektar” andis võimsa üldistuse. Kitsasse kasti topitud noormees, selga rõhumas sibulkuppel, võitles end kastist aeglaselt välja trellpuuri ja kärinaga. Õhus oli tõelist vabadusvõitluse ja õigluse eest seismise trotsi. Fiodorau tõi Tallinna ka nn kunsti salakaupa – täpilisi linu, mida ta esitles kui täispissitud linu, mille maalingud tulevad esile vaid spetsiifilise valgustuse abil. Muidugi keeldub kunstnik seda ametlikult nimetamast kunstiks, et asi oleks mis tahes piirikontrolli jaoks J.O.K.K.
Midagi sarnast kujutas endast teoorias ka Ruslan Vaškevitši pildiseeria “Daltonism”, s.t sõnum, mida ei näe daltoonikud.
Klinau annab Minskis välja ajakirja pARTisan. Kui küsisin, milline on valgevene radikaalse kunstniku võitlusmeetod (võrdluseks – sloveenia kunstnikud ründavad seestpoolt, vene kunstnikud väljastpoolt), sain vastuseks, et valgevene kunstnikel ongi partisani strateegia. See on muidugi pikk jutt, kuid näitus ise tõi meieni autentse laengu loovust sealt, kus loovus ise on ohtlik ja pärsitud. Kunst ei ole meelelahutus!
Valgevene kunsti näitus “The Belarussian Identity cArt” kunstihoone galeriis, kuni 22. aprillini.
Heie Treier