Galeriiring: Tallinn

Sundelevitš, Kaasik, Tali

- Plaaniline väljapanek, kuid ometi justkui pronksmehe tekitatud poliitiliste sündmuste äraspidise järelkajana tõlgendatav Ilja Sundelevitši fotoreportaaž mahajäetud Nõukogude raketibaasist lööb vähemalt kaks kärbest ühe hoobiga. Esiteks tutvustab ennast nii suures mahus seni üsna varjus olnud suurepärane eesti-juudi fotograaf, teiseks dokumenteerivad tema uued tööd (pildistatud 2005–2006) Lahemaa metsade keskel asunud ja avalikkusele vähe tuntud Lobi raketibaasi, õigemini jäänuseid sellest, mis komplekist veel alles on.

Sundelevitš on esteet, ja ka tema fotod mõjuvad eelkõige esteetiliste kadreeringutena (erinevalt varasemast traditsioonist sarnaste motiivide jäädvustamisel, kus ilufaktor on kõrvaline), kuigi nende sisuline tähendus on hoopis teine. Tema fotod dokumenteerivad ja arhiveerivad räpast okupatsiooniajalugu ning kuritegelikult ökovaenulikku maastiku ümberkujundust militaarobjektide rajamisega. Ometi, nagu tema klassikaliselt tasakaalustatud kompositsiooniga fotodel näha, võtab loodus taas võimust, kattes pisitasa raketibaasi betoonvaremed ehk siis näidates, kes on Lahemaa laantes praegu tõeline peremees.

Ilja Sundelevitši fotonäitus “Lahemaa Lobi” kestab Tallinna Kunstihoone galeriis 24. juunini.

- Berliinis läbilöönud fotorealisti Ivar Kaasiku järjekordne maalinäitus on tema senistest kõige manifesteerivam, samas peab vaataja tundma tema saateteksti (vt ka näituse pealkiri) sõnalist koodi, et paremini mõista, millest kunstnik Aisopose keeles oma näitusel kõneleb.

Kaasiku kolmest plokist (figuurid-portreed, maastikud, varjud) koosneva mõnevõrra ebaühtlase väljapaneku ühendav joon on sulnis melanhoolia ja ebatäpsest fokuseerimisest tulenev illusoorne liikumisefekt. Ilma igasuguste viideteta fotodelt maalitud kuulsuste erialale, kehastavad portreed (näiteks David Beckhami oma) modellide staatust justkui igaveste seksisümbolitena, keda ihaleda. Kaasiku suhe motiivi ja modellidesse on samavõrra empaatiline kui distantseeruv, paljastav ja varjav, ning seetõttu on loogiline, et paljugi Kaasiku tööde tähendusest jääb maalitud motiivist väljapoole, n-ö raami taha, apelleerides kujutlusvõimele. Katsetades uutes töödes abstraktsema kujundiga, analüüsib Kaasik aga varju maalilisi omadusi, süüvides peente värvivarjundite maailma.

Ivar Kaasiku maalinäitus “Over the rainbow” on SEB Ühispanga galeriis lahti 6. juulini.

- Andres Tali jätkab kontseptuaalses võtmes autopsüh­hograafiliste projektidega. Sel näitusel kehastub ta video­ekraanil ja hiigelfotodel luulelugejaks, kelle väline rollimudel ja body language vastab samal ajal stereotüübile luuletajast/kuulajast enesest. Ülestikku kahel kaadril positsioneerib Tali end nii passiivse kuulaja kui nohikust lugejana, aga tema mõlemad “minad” peavad tumma dialoogi, sest tegelikult me Tali luuletust lugemas ei kuule, vaid peame rahulduma videole kuvatud värsside ja vihmasahinaga. Staatilistel piltidel/kaadritel tekkiv eksistentsiaalne ja visuaalne konflikt kahe rolli vahel on arusaadavalt taotluslik. Väliselt meeldejäävam on paratamatult kunstiliselt efektsemana esitatud rolli võidulepääs – suurelistes poosides poole nina kohalt äralõigatud poeet, kelle silmi me seetõttu ei näe, on kujundlikult märksa mõjuvam ja emotsionaalselt mitmetähenduslikum kui toolil küürutav Byroni lugeja.

Aga – kas pole seekordne idee Talile intellektuaalselt liiga lihtne? Kas t a ei roni seekord nööri alt läbi? Nagu kaval laps? Kuidas see George Byroni luuletus algaski: “Laps olla muretuna veel”

... 

Näitus “Andres Tali loeb Byroni luuletust 1. mail 2007” on linnagaleriis 17. juunini.