Geopoliitilised eneseotsingud: Eurovisoon, Viljandi Folk või taarausuliste joig
Geotsentrilise õpetuse asendamine heliotsentrilisega ei ole pelgalt üks peatükk objektiivse tõe maksvuselepääsemise ajaloos. See on ikkagi filosoofiline ja religioose küsimus, kas pannakse maailma keskpunkti omaenda jalge all asuv koduplaneet või hoopiski taevasfääril liikuv kauge tulekera. Vaidlus geotsentristide ja heliotsentristide vahel pole vaadeldav vaidlusena kahe teadusliku koolkonna vahel. See oli maailmavaatelis-filosoofiline kokkupõrge, kus nn. teaduslikkust oli sama palju kui seda on tänases nn. rahvuslikus ajalooteaduses või siis hiljutises nn. teaduslikus materialismis.
Samasuguses subjektivismi udus on ka distsipliin, mida nimetatakse "geopoliitikaks". Geopoliitikale pühendatud õpikud algavad tunnistusest, et sellesinase teaduse olemuse ja ulatuse üle vaieldakse tänase päevani. Rootsi geograaf Rudolf Kjellen, kes viis termini pea sada aastat tagasi laiadesse massidesse, teatas, et riiklikust ja ühiskondlikust perspektiivist vaadatuna on geograafia "saatus", mis määrab riikide ja ühiskondade olemise ajaloolises kontiinumis. Kjellen sedastas, et geopoliitika on doktriin riikidest kui organismidest, mis elavad teatud kindlas ruumis, mõjutades seda ning saades sellest mõjutatud.
Geograafia mõju poliitikale on idee, mille algmeid võib täheldada juba vanadel kreeklastel, aga meile, s.t. valgustusajastu inimestele, algab geopoliitika siiski nimedest nagu Jean Bodin, muidugimõista Montesquieu või kui sakslasi nimetada, siis kindlasti Johann Gottfried Herder, kes kõik jutlustasid geograafilist determinismi, õigeimini küll kliima mõju inimeste iseloomule ning siit tulenevalt riigi ? ja ühiskonna korraldusele. Montesquieu arvas, et mida külmem kliima, seda vooruslikumad on inimesed, jõudes loogilise järeldusele, et Aasias täheldatav despotism ja orjapidamine on põhjustatud kuumast kliimast.
Hiljem, imperialismi ajastu saabudes, muutusid geopoliitilised teooriad vahendiks, millega õigustati suurriikide ekspansiooni. Lebensraum ehk eluruum on samuti geopoliitiline mõiste. Arvestades selle teaduse hiljuti juhtunud kuritarvitamist, platseerub "geopoliitika" samale riiulile, kuhu oli juba varem tõstetud rassiõpetus ning kuhu tõsteti juba hiljem "tsivilisatsioonide kokkupõrke" teooria. Seega - korralikus seltskonnas ei tohi "geopoliitikast" niisama pikema sissejuhatuse ning vabandamistea rääkima hakata. Olgu lisatud, et geopoliitika on muutunud väga populaarseks tänasel Venemaal. Moskva raamatupoodide riiulid on lookas kirjandusest, kus arutatakse Venemaa kiliastilist missiooni ning kohustust vastu hakata Ameerika hegemoniaalsetele püüdlustele. Venelaste innustumine nendest arutlustest tuleneb 20.sajandi alguses sõnastatud teooriast, et maailm jaguneb kaheks osaks: suurem osa Euraasiaks nimetatud mandrist (Venemaa, Hiina, Kesk-Aasia) on Heartland, selle mandri lääne ? ning lõunapoolne serv on Rimland ehk "sisemine poolkuu"; mõlemad Ameerikad, Aafrika ja Austraalia on aga World Island ehk "välimine poolkuu". Maailma valitseb see, kes suudab kehtestada kontrolli Heartlandi´i üle. Kuna Venemaa poliitilises eliidis on rohkelt inimesi, kes usuvad selle teooria kehtivust läbi aegade, siis seletab see ka Moskva äärmist umbusklikkust Lääne sõjaliste ja majanduslike liitude ittalaienemise vastu.
Tartu Ülikooli kirjastus avaldas äsja raamatu "Eesti tähendused, piirid ja kontekstid", mille koostaja Eiki Berg toetub "kriitiliseks geopoliitikaks" nimetatud distsipliinile. "Kriitilise geopoliitika põhitähelepanu on suunatud "piiritlemisele" ja riikide tegevusega seotud toimingutele. Kriitilise pilgu alla satuvad nii riigi reaalset ulatust märkivad füüsilised piirid kui ka mõttelised piirid turvalisuse seespoolsuse ja anarhilise väljaspoolsuse vahel", kirjutab Berg. Kuna siinkirjutaja arvab, et geopoliitikal pole teadusega midagi pistmist (nõustumine või mittenõustumine selle arvamusega ei oma tähtsust), siis ma jääks umbusklikuks ka distsipliini suhtes, mida selle proponendid nimetavad "kriitiliseks geopoliitikaks".
Olulisem on Bergi raamatu sisu. On kokku võetud, milliseid muudatusi tegi läbi meie enesehinnang ja ruumiline asetus viimase iseseisvusaja vältel. Meil käibivad kolm enesemääratlust - esiteks "vana rahvusriik lääne tsivilisatsiooni rajajoonel", teiseks "paljurahvuseline "väravriik" ehk kontaktidemaa" ja kolmandaks marginaalseks hinnatav ""meie" oma ruum", mida viljelevad euroskeptikud ja maavillased etnotsentristid.
Kultuurilist kirvemeetodit kasutades võiks öelda, et esimesele suundumusele vastab Eurovisioonist vaimustumine, teisele iga-aastane Viljandi Folk ja kolmandale taarausulised rituaalid kusagil Valjala maalinnas ehk šamaanitrummi põristamine Naisssaarel. Suurrahvaste geopoliitilise mõtlemisega, kus tõukutakse planetaarsest geograafiast ning kultuurilisest messianismist, kattub see õige tinglikult, sest meie mureks on vaid see, kuidas ja kellena me end ühel väikesel ja konkreetsel maalapil tunneme. Erinevalt suurrahvaste "geopoliitikast", mida iseloomustab murettekitav jaotus (geo)poliitilisteks subjektideks ja objektideks (Eesti-sugune maakild on mõistagi viimaste hulgas), tegeleme meie osalt enesekaemusliku vaatlusega, ent valdavalt siiski iseenda reflekteerimisega suuremate naabrite peeglist. Parema puudumisel võiks seda nimetada ehk "geosemantikaks", sest suurte ja ülisuurte geopoliitikani jõudmiseks jääb siin kõvasti puudu.
Eesti uue iseseivuse ajal on saavutatud ühiskondlik kokkulepe, mille kohaselt me oleme kindlasti Lääne hulka kuuluv, pigem Põhjalasse orienteeritud rahvas, kelle vaimsed süvakihid ühendavad meid Siberi põdrakasvatajate ning Aasia shamanistlike rahvaste horisondiga. Itta selle bütsantslik-õigeusulises mõõtmes me kindlasti ei kuulu. Viimases punktis tuntakse vastandumist väga tugevalt ning seda üldrahvaliku konsensuse põhjal.
Vaimne side Siberi loodusrahvastega on kitsama intellektuaalide kihi harrastus. Eesti keelt kõnelenud inimene tänavalt rääkis nõukogude ajal mõnuga anekdoote tshuktshidest ning nõukogude aja lõpul osales isemajandamisele orienteeritud Eesti NSV Jakuutia nafta röövimises. Kuna eesti keelt kõnelenud tehniline kaader juhtis teedeehitust Jakuutias, milleta olnuks uute naftapuurtornide püstitamine võimatu, siis võib öelda, et eestlased osalesid vene imperialismi kuritegudes, saades vastutasuks naftatooteid maailmas kehtinud hinnast oluliselt soodsamalt (see on asjaolu, mida põhjarahvaste tragöödiat dokumenteerinud Mark Soosaar oma filmides ei käsitle).
Vaimse kodu asetamine Läände pole nii konsensuslik kui vastandumine õigeusklik-bütsantslikule Idale, kuid "läänlus" on kindlasti laiema põhjaga sellest liikumisest, mis paneb võrdusmärgi püstkoja ning tshummi vahele.
Eiki Bergi koostatud raamat on esimene pääsuke Eesti geopoliitilisel (või ikkagi - semantilisel?) mõtestamisel. Edaspidi oleks kindlasti vaja käsitlust, kus analüüsitaks Eesti geopoliitilist määratlemist väljaspoolt vaadatuna. Tahaks lugeda, millal muundus meie läänepoolsete naabrite teadvuses Oleariuse aegne Lieffland lõplikult Venemaa koosseisu lülitatud Läänemere provintsideks? Kus on see murdjoon, alates millest võib öelda, et Juri Samarini geopoliitiline määratlus võitis Carl Schirreni oma (miska muutus võimalikuks näiteks seegi geograafilis-poliitiline nonsenss, kui Astrid Lindgren pani Stockholmi skäärides merele läinud ja uttu eksinud lapsed nalja viskama, et nad võiksid kogemata itta sõudes lõpuks Venemaale sattuda, ehkki Kesk-Rootsist itta sõudes jõutakse ennem Haapsalu kanti, kust oli pärit ka Lindgreni raamatute illustreerija Ilon Wikland - kuid võibolla oli temagi Samarini paradigma võidulepääsuga moondunud venelannaks?). Omaette teema on Estland aastatel 1941-44. Ostlandiks nimetatud riigikomissariaadi koosseisus ning "Idavalli" tematiseerinud propaganda jäänuknähtused tänases Eesti mõtlemises. Et need on täieti olemas, näitab Pärnusse püstitatud mälestussammas Euroopa vabaduse eest võidelnud leegionäridele.
Põnev teema oleks analüüsida väljaspoolt peale surutud tähtpäevade retseptsiooni eesti avalikkuses. On tähistatud Romanovite dünastia sünnipäeva, siis oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, siis meenutati rõõmus füüreri hällipäeva, siis toodi tagasi punase oktoober ning lisati sama tähenduslik 9.mai võidupüha, nüüd on kerkinud päevakorda leinaline holokaustipäev. Ka see on geopoliitiline mõõde, kui ühe rahva kalendrisse ilmuvad tähtpäevad, millega see rahvas ei tunne end olevat sisemiselt seotud. Tulles alguses mainitud maailma geopoliitilise jaotuse juurde, siis on 20-21.sajandi Eesti tähtpäevade kalendris impulsid järgmistest piirkondadest: Heartland (Vene impeerium), Heartland (NSVL), Rimland (Saksa Reich), Heartland (NSVL), Word Island (Ameerika Ühendriigid). Nende geopoliitiliste kohamääruste järgi võib öelda, kes meil siin parasjagu asju korraldab ning vaimset eeskuju annab.
