Põhimõtteliselt on “Georg” eesti muusikalimaastikul nähtus omaette. Publik on harjunud kergete teemadega, probleemitute tükkidega. “Georg” on erakordne, sest toob lavale inimese traagilise üksinduse. Lavastus ise on suhteliselt ebaühtlane, Vaarikul on üksikud ülihead sketšid, aga lõpuks hakkab see pidev suremine ära tüütama. Ja kaua sa vaatad inimest, kes on koomas! Marko Matvere aga on fenomenaalne. Lihtsalt uskumatu!

Otsa elulooga olen ma natuke rohkem kursis kui tavavaataja. Aja jooksul on mul tulnud läbi lugeda nii dokumentaal- kui mängufilmistsenaariume, mõned neist põhjalikumad, teised pealiskaudsemad. Aga kes nii palju ei tea, nende jaoks on Vadi pakutud materjal ilmselt ammendav. Mind häiris pisut libreto üheplaanilisus – suured kannatused, naiste eest põgenemine jms. Aga üksinduse väljatoomine, artisti traagika, see oli hea. Osavalt on valitud laulud, mis arendavad lugu edasi, läbi 50ndate–60ndate 70ndatesse välja.

Kunstitudengist punkar Jänes:

“Georg” on tase. Stsenarist Urmas Vadi on kirjutanud otsekui “Kohtumine tundmatuga” Vol 2. Georg Ots on Mati Tilba moodi, tema klaverisaatja meenutab tädi Rutti ja nuhid mõjuvad täitsa nagu Tipp ja Täpp. Lahedalt pöörane!

Ajakirjanik Piret Tali:

“Georg” on sisuliselt samast ooperist kust “Kohtumine tundmatuga”. Nostal­gia- ja retrolainel tehtud asi. ETVs pila­s­tati Panti, siin Otsa. Aga jumal tänatud, et eestlased juba natuke Hruštšovi-Furt­seva, balalaika ja karu nalju ning ve­ne keelt taluvad. Aga lavastada oleks se­da muidugi paremini saanud. Estraadi­kavaks kiskus. Võimsaid massistseene, suuri karaktereid jms oli vähevõitu (mitte et ma iluvõimlejate veealuse maailma spartakiaadi poleks nautinud). Aga ülevust oleks palunud. Jüri Nael oli ilmselt tantsunumbritega rohkem möllata saanud kui lavastaja karakteritega.

Ideed pole ju pahad, aga terviklikult nad ei avane. Koos püsib lavastus vaevaliselt. Ja ma küll ei saa aru, miks Matveret ja Otsa võrreldakse, et kes kelle üle laulab: nad pole ju Veerpalu ja Mae! Muide, ma isegi mäletan Otsa telekast ja mind vaevas lapsena koledasti, et kuidas niisugune mees, kelle ees kõik kummuli olid, üldse ära sai surra... Aga Vadi, näe, pakkus lahenduse välja. Soveti- ja tomatikastmes.

Laulja Voldemar Kuslap:

Idee kirjutada rahvuslikust suurkujust muusikal on tervitatav. Ja Marko Matvere üllatuslik toimetulek üliraskete aariatega on uskumatu. Tõesti, mul oli karp lahti, ma ei uskunud oma kõrvu. Marko on üliandekas ja arukas inimene, “Hüljatutega” võrreldes on toimunud silmanähtav areng. Jago monoloog, Bajadeer, vahuveini aaria – püha jumal, üks üllatus järgnes teisele, imemees! Praegu tahaks talle kolleegina soovitada, et ta oleks oma hääle suhtes ökonoomselt, talupoeglikult kokkuhoidlik. Tal pole ju dublanti.

Materjal mõistagi oleks eeldanud libretisti Urmas Vadi poolt palju suuremat süüvimist, südametunnistuse ja murega lähenemist. Kavalehelgi on kirjas, et kolm kuud enne esietendust ei teatud veel täpselt, mismoodi see kõik välja nägema hakkab. “Georg” on nagu skelett, millele oleks saanud ja võinud rohkem liha ja hinge külge kasvatada. Ei taha kellelegi liiga teha, aga tulemuses on pealiskaudsust. Aga elus ei pea ju kõik olema nagu Just või Kroonika.

Ooperitäht Anu Kaal:

Matvere üllatas väga, kirjutan kahe käe­ga alla tema edule. Koostöö Zoja ­Hert­ziga on viinud suurepärase tulemuseni. Aga lavastust läbiv grotesk on mõistagi suur liialdus. Olen selle aja inimene, koos päris Georgiga külalisetendustel käinud ja… Mul pole midagi selle vastu, et eluloolisi muusikale tehakse, aga mingisugune pieteeditunne ja respekt peaks ikkagi säilima. Kust jookseb piir pühaduseteotuse ja naljaviskamise vahel, on muidugi tegijate südametunnistuse asi. Kokkuvõttes lahkusin siiski hea tundega.

Raadiohääl Urmas Reitelmann:

Matvere on geenius! Ülikõva! Supermees! Või nagu mu girlfriend ütles: “Pu­has seks!” Mul harilikult ei seisa muusi­kalide peale, aga see ei olegi nagu “päris muusikal”. Koreograafia oli super, õudselt meeldis Vaariku lavastus. Käsikiri oli natuke kaootiline, oleks tahtnud mingit ühte jutti… Otsa ennast oli ka vähe. Ots oligi müsteerium ilmselt, nii kaasaegsetele kui tänastele austajatele.

Vadi “Kohtumisega tundmatuga” (mis oli täiesti kreisi ja üle võlli!) võrreldes mõtlesin, et ka “Georg” oleks kammerlikumana, näiteks filmis, teistmoodi töötanud. Suurel laval kippus tähelepanu hajuma. Ei saanud vahepeal aru, kes “see” on ja kust “too” tuli. Ja seda KGB värki oli ka liiga palju. No ja heli oli esietendusel totaalne häving. Keegi oleks nagu halva raadio vaikseks keeranud. Katastroof. Loodetavasti said nad järgmisteks etendusteks korda. Sellegipoolest, iga eestlane, kes Otsast midagi kuulnud on, peaks selle ära vaatama. Matvere on ikka ürgandekas.

“Georg”

Libreto autor Urmas Vadi, lavastaja Andrus Vaarik, muusikaline juht ja dirigent Erki Pehk, koreograaf Jüri Nael, dekoratsioonikunstnik Ain Nurmela, kostüümikunstnik Gerly Tinn.
Nimiosas Marko Matvere. Teistes osades Ülle Lichtfeldt, Marika Vaarik, Liisi Koikson, Egon Nuter, Anne Paluver, Raivo Rüütel, Raivo Trass, Terje Pennie, Jaan Rekkor, Ines Aru, Helene Vannari, Kaire Vilgats, Anne Veesaar, Andrus Vaarik jpt.
Esietendus Tallinna Linnahallis 18. novembril 2005.

Fantaasia ja elu sümbioos

Muusikal “Georg” põhineb Eesti laulja ja näitleja Georg Otsa elul. Sel aastal möödus Otsa sünnist 85 ja surmast 30 aastat. “Kremli ööbikuks” tituleeritud staari esituses kõlanud kirglikud laulud on põimitud suurkuju elulooseikadega kokku panoraamseks vaatemänguks.

Groteskses lustimängus vastandub Otsa lihtsus ja siirus tolleaegse Nõukogude korra plakatlikkusele ja julmusele. Tegemist on fantaasiaga, mis on ometi tõukunud Otsa elust ja loomingust, ning äratundmist jagub. Urmas Vadi: “Muusikal on sümbioos Otsa meeletute austajate nägemusest ja Georgist, nagu ta võis oma hinges olla. Aga seda, kes ta oma hinges oli, me ei tea. Võib ainult arvata, et ta oli ehk siiras, aus ja üksildane.”