22.02.2007, 00:00
George Orwell. „Kummardus Katalooniale”
Inglise keelest tõlkinud Rein Saluri. “Punane
raamat”. Tänapäev, 2006. 224 lk.
George Orwell oli mees, kes saanud džentelmeni-kasvatuse ja töölistega eriti rääkida ei osanud. Aga oli täis õiglustunnet ja revolutsioonilist vaimustust. Nii läks ta 1936 Hispaaniasse sõdima. “Kui te oleksite küsinud, miks ma miilitsavägedesse läksin, oleksin vastanud: “Võitlema fašistide vastu”, ja kui te oleksite küsinud, mille nimel võitlema, oleksin vastanud: “Üleüldise sündsuse nimel.”
Paraku sattus inglise idealist valesse väeüksusse. Mitte kommunistide mõju all olevatesse Rahvusvahelistesse Brigaadidesse, vaid ühe POUMiks kutsutud partei väeüksusse, kelle kohta pruugiti sõnu “antistalinistlik” ja “trotskistlik”. Kommunistide vaade oli iseenesest mõistlik, nemad võitlesid kodanliku demokraatia eest, anarhistid, trotskistid, ametühinguliikujad jne revolutsiooni ja töölisvõimu eest. Sellest pole küll raamatus juttu, aga giid näitas mulle mõne aasta eest Barcelonas kohta, kus anarhistid paarsada vaimulikku klassivaenlastena maha nottisid. Nii et ses olukorras olid Venemaalt suunatud kommunistid teistest mõõdukamad, ei pidanud talupoegi ega käsitöölisi vaenlasteks ja seadsid peaeesmärgiks Franco putši löömise. Seejuures süüdistasid nad oma liitlasi aga fašistidega kokkumängus ja POUMi juhid ning mitmed selle vägedes osalenud välismaalased arreteeriti. Orwellil ja tema naisel õnnestus siiski põgeneda – mitte falangistide, vaid nende eest, kelle poolt ta oli võidelnud. Aga mitu võitluskaaslast jäigi kadunuks.
Hispaanlased teevad paljusid asju hästi, aga sõdimine ei kuulu nende hulka, kinnitab Orwell. Muide, ka haigepõetamine oli ääretult oskamatu, nagu haavata saanud Orwell veendus. Samas tunnistab ta, et kuigi see, mida ta sõjas nägi, oli närune, pole tal ometi hispaanlastest halbu mälestusi, neis oli teatavat heldust ja viisakust. Kui politsei tema naise toa piinlikult läbi otsis, iga viimast paberilipakat kaasa viies, ei palutud ometi daami voodist tõusta.
Teosest saab hea pildi kaevikuelust ja Barcelona tänavalahinguist, aga heitlevate organisatsioonide nime märkivad tähtlühendid oleks vajanud kommentaariumi. Kõiki pole seletatud ka siinses väljaandes lõppu asetatud poliitilistes “lisapeatükkides”.
Aimu saab ka mitmerahvuselise Hispaania eri kihtide vahel haigutavast hariduslikust ja ideoloogilisest kuristikust. Seda on veel tänagi aimata, kuuldes noorepoolseid “kodanlasi” jälestamas sotsialistlikku valitsust, kes on seadustanud samasooliste abielud.
Orwelli jaoks oli see sõda küllap ideoloogiatest vabastav kogemus, mis oli eriti väärtuslik “1984” loomiseks.
George Orwell oli mees, kes saanud džentelmeni-kasvatuse ja töölistega eriti rääkida ei osanud. Aga oli täis õiglustunnet ja revolutsioonilist vaimustust. Nii läks ta 1936 Hispaaniasse sõdima. “Kui te oleksite küsinud, miks ma miilitsavägedesse läksin, oleksin vastanud: “Võitlema fašistide vastu”, ja kui te oleksite küsinud, mille nimel võitlema, oleksin vastanud: “Üleüldise sündsuse nimel.”
Paraku sattus inglise idealist valesse väeüksusse. Mitte kommunistide mõju all olevatesse Rahvusvahelistesse Brigaadidesse, vaid ühe POUMiks kutsutud partei väeüksusse, kelle kohta pruugiti sõnu “antistalinistlik” ja “trotskistlik”. Kommunistide vaade oli iseenesest mõistlik, nemad võitlesid kodanliku demokraatia eest, anarhistid, trotskistid, ametühinguliikujad jne revolutsiooni ja töölisvõimu eest. Sellest pole küll raamatus juttu, aga giid näitas mulle mõne aasta eest Barcelonas kohta, kus anarhistid paarsada vaimulikku klassivaenlastena maha nottisid. Nii et ses olukorras olid Venemaalt suunatud kommunistid teistest mõõdukamad, ei pidanud talupoegi ega käsitöölisi vaenlasteks ja seadsid peaeesmärgiks Franco putši löömise. Seejuures süüdistasid nad oma liitlasi aga fašistidega kokkumängus ja POUMi juhid ning mitmed selle vägedes osalenud välismaalased arreteeriti. Orwellil ja tema naisel õnnestus siiski põgeneda – mitte falangistide, vaid nende eest, kelle poolt ta oli võidelnud. Aga mitu võitluskaaslast jäigi kadunuks.
Hispaanlased teevad paljusid asju hästi, aga sõdimine ei kuulu nende hulka, kinnitab Orwell. Muide, ka haigepõetamine oli ääretult oskamatu, nagu haavata saanud Orwell veendus. Samas tunnistab ta, et kuigi see, mida ta sõjas nägi, oli närune, pole tal ometi hispaanlastest halbu mälestusi, neis oli teatavat heldust ja viisakust. Kui politsei tema naise toa piinlikult läbi otsis, iga viimast paberilipakat kaasa viies, ei palutud ometi daami voodist tõusta.
Teosest saab hea pildi kaevikuelust ja Barcelona tänavalahinguist, aga heitlevate organisatsioonide nime märkivad tähtlühendid oleks vajanud kommentaariumi. Kõiki pole seletatud ka siinses väljaandes lõppu asetatud poliitilistes “lisapeatükkides”.
Aimu saab ka mitmerahvuselise Hispaania eri kihtide vahel haigutavast hariduslikust ja ideoloogilisest kuristikust. Seda on veel tänagi aimata, kuuldes noorepoolseid “kodanlasi” jälestamas sotsialistlikku valitsust, kes on seadustanud samasooliste abielud.
Orwelli jaoks oli see sõda küllap ideoloogiatest vabastav kogemus, mis oli eriti väärtuslik “1984” loomiseks.
