Georges Simenon, "'Öö teeristil"'

Selle väikese krimka (ja ilmselt kogu hoogsalt ilmuva sarja) paremaks mõistmiseks lugege esmalt tähelepanelikult tiitellehte. Sealt saate teada, et originaal nägi ilmavalgust aastal 1931, mil autor oli 28-aastane. Teisisõnu noor inimene keset ülemaailmset majanduskriisi, kes tõenäoliselt üsna hiljuti oli avastanud oma võime virnade viisi krimiromaane toota. Muide, tagakaanelt selgub, et ühtekokku on neid Simenonil ilmunud üle 426 (kui palju siis? 427?). Tõenäoliselt nägi see jutt (romaani mõõtu ta küll välja ei anna) omal ajal trükivalgust mõnes lehesabas - sedalaadi jutukesi leidus ka tolleaegse Eesti naisteajakirja Maret joonealuses.

Mahult on see lugu paras Tartu ja Tallinna vahel bussis neelata  – leheküljed väikesed ja reavahe ilmatu lai. Iseasi, kas keegi jaksab ja viitsib end raamatu teise poole segapudrust läbi pureda.

Noor Simenon on osanud toota teksti, mis on ühteaegu kirglik (oh, kui palju hüüumärke!) ja kuiv nagu kamajahu. Ootamatuid pöördeid ja saspensit autor igatahes ei armasta, lugu läheb nagu nööri mööda otsast lõpuni, ilma, et lugejat liialt põnevusega vaevataks. Pealegi kisub tegevus sedavõrd segaseks, et ei jaksagi enam huvi tunda, kes on mõrvar. Bussis on ju uni kerge tulema.