Gert Wingårdh: enam tungi ja tormi!
Gert Wingårdh on julgeid ja nägusaid maju projekteerinud rootsi arhitekt, kellele kuuluvas, nii Göteborgis kui ka Stockholmis pesitsevas firmas töötab praegu ühtekokku rohkem kui 120 spetsialisti. Eestisse puupäevale oli ta kutsutud aga seetõttu, et tema lähenemine materjalile on vaba stampidest ning Wingårdhi teaduspark Universeum pälvis Rootsi puitarhitektuuri auhinna 2004.
Sul on väga suur büroo, aga kas sel on siiski teatud kindel käekiri?
Jah, muidigi, me proovime lahendada kõiki ülesandeid kordumatul viisil. Huvitume materjalide uurimisest. Põnev on teha midagi puidust, aga ka uurida betooni omadusi, plastmasse. Vahetame väga palju materjale. Või nagu Müritzeumi puhul välja võiks paista, meile läheb korda kuidas inimesed ruumis liiguvad. Ja kuna kujundame ka palju töökohtasid ning koole, siis ka see, kuidas inimesed omavahel suhtlevad. Proovime teha näiteks ilma koridorideta koole, asendades neid avatud aladega. Kuigi arhitektuuribüroo on suur, siis areneb see aeglaselt. Kümme aastat tagasi 40 inimest, kakskümmend aastat tagasi 10 inimest. Mõned on töötanud 20 inimest. Aga kuna olen ainuomanik, siis saan ise otsustada milliste projektidega tegeleme ja millistega mitte.
Ettekandest jäi mulje, et kasutad puitu palju.
Puuteemalisel konverentsil tundus mulle see pigem sobiv olevat. Mina ise kasutan puitu - peamiselt vineerina - interjööris. Põhjamaades, meil Skandinaavias ja ilmselt ka Eestis, meeldib inimestele soojus: paksud riided, päikesepaiste, aga ka seda evivad materjalid. Mulle meeldib puit ja teised looduslikud materjalid, nagu paekivi.
Üks viimase aja tippteoseid, mida oled teinud, on Universeum Göteborgis. Kuidas see hoone vastu võeti?
Iseäranis hästi. Mulle tundub, et arhitektid kaotasid Rootsis 1960ndatel oma senise positsiooni ühiskonnas, sest hävitasid uusi tüüpmaju kavandades palju ajalooliselt põnevaid kihistusi. Seega on olnud keeruline ameti mainet parandada. Aga 2001. aasta kuulutati arhitektuuriaastaks ja korraldati ka rahvahääletus, milline hoone on viimase viieteistkümne aasta jooksul valminute seas parim. Kuigi võis arvata, et inimesed eelistavad vanemaid maju - sest massidel on ju retrolik maitse -, osutus Universeum võtjaks. See oli mulle oluline, mitte ainult seepärast, et ma selle autor olen, vaid ka seetõttu, et see oli täiesti uus ehitis.
Mind vaimustas väga sinu nn lodža-projekt, Rootsi punane puidust madal hotellihoone mägijärve kohal.
See on siiani jäänud paberile. Projekti algatajaks on kohalik omavalitsus. Lääne-Rootsis turiste praegu suurt ei käi, valdav osa elanikkonnast on vanurid. Tohutule hõredalt asustatud alale tahetakse nüüd mõistlikku kasutust leida, pakkuda noortele töövõimalust. Siis hakkas kohalikele silma uut tüüpi puhkemaja kontseptsioon, mida on edukalt rakendatud näiteks mitmel pool Kanadas. Nad tegid majandusliku poole rehkendused ja pöördusid umbes viis aastat tagasi otse minu poole, et ma kavandaks nii ägeda hoone, mis hakkaks kogu maailmas silma. Vahepeal taheti küll kompleksi asukohta muuta, aga meie arvates on maastiku arvestamine siiski arhitektuuris väga oluline.
Kas sinu büroo on teinud midagi ka Eestis?
Ei, küll aga tegime mõnd aega tagasi linnahalli ümbruse ümberehitamise kavandi ja ükskord on veel meid kutsutud konkursist osa võtma, aga siis polnud see võimalik. Hiljuti osalesime ühel Riia konkursil. Ei saaks just öelda, et huvitume Baltikumist eriliselt, valime pigem huvitavai d väljakutseid.
Oleme Saksamaal ehitamisest olnud ka ise väga huvitatud, sest ehitamise kvaliteet on seal väga hea. Oleme teinud sinna 1999. aastal Rootsi saatkonna, konkursiga on tulnud ka praegu valmiv skulptuurimuuseum Marlis.
Kuidas sakslastele sel aastal valminud Müritzeum meeldis?
Väga positiivne. Maja on näiteks viimase Bauwelti kaanel. Esimese nelja nädalaga käis seal juba oma 15 000 inimest.
Ma ei pääse ka stereotüüpsest küsimusest: kuhu poole liigub arhitektuur?
Et rohkem rahuldada inimesi. Aga samas tundub, et inimesed ootavad arhitektuurilt enamat kui varem. Vannitoast ei taheta ainult sooja vett pesemiseks, vaid ka naudingut tekitavat atmosfääri, lõõgastavat vett. Inimeste nõudmised on jõulisemad, nende ootused kõrgemad. Samas, kui arhitektid näevad, et inimesed hindavad nende tegusid, siis on neil ka entusiasmi pakkuda aina rohkem. See on väga meeldiv suundumus mu meelest.
Seega siis minnakse pigem emotsionaalses suunas?
Täpselt.
Mitte keskkonnateadlikkuse poole?
Keskkonna teemad on olnud alati olulised, nagu ühiskonnagi omad. Rootsis loetakse hoolega ruutmeetreid, sestap küsime klientidelt alati, mida nad oma arenduste juures tähtsaks peavad. Aga inimesed muutuvad nõudlikumaks, tahavad, et arhitektuur neid intrigeeriks. See on nagu söögivalmistamisega. Toidutegemise tase oli Rootsis paarkümmend aastat tagasi üpris sant, nüüd on aga tippkokad iga päev televisioonis, inimestele meeldib süüa teha.
Mida võiksid ise oma töödest sedasorti gurmeeks pidada?
Teeme Östersundi mäe otsa klaasist ooperiteatrit, kus oleks ka hotell ja konverentsikeskus. See oli konkursi võit aastast 2003, raske on olnud leida selle jaoks finantseeringut, aga nüüd tundub, et seda hakatakse siiski ehitama.
